Öösel enne magamaminekut tekkis interneti portaalides igasuguseid uudiseid, et Michael Jackson on haiglasse viidud, viibib koomas ja mõni julgem leht tulistas juba enne teisi, et popikungingas on sootuks juba surnud. Igatahes enne kui ma magama jäin oli juba igal pool kinnitatud, et teda enam ei ole. See on muidugi kurb uudis, mis sest, et ma tema viimase aja käekäigust ja ka muusikast suurt ei hoolinud. Küll olin ma päris suur fänn väiksena. Eriline tipp saabus siis, kui ilmus ta plaat Dangerous, mis oli minule pikalt lemmikplaat. Ma ostsin isegi jube kalli raha eest oma naabritüdruku klassiõe kaudu selle kasseti. Siis nii aasta-kaks hiljem sattusin loomulikult vanema plaadi peale, mis kandis nime Bad ja mul oli jälle uus lemmik. Bad on siiani mu kõige lemmikum Michael'i album. Suur oli mu rõõm ka siis, kui ma ta oma silmaga Tallinna lauluväljakul ära nägin. Kuigi juba tollal nägi ta selline õbluke ja iga kell kokkukukkuva inimvare moodi välja. Üllatus oli muidugi kõva, et mehe tollased tantsunumbrid ja võimas hääl olid niivõrd võimsad, et ma peale kontserti arvasin isegi, et tegu on palju tugevama inimesega, kui Jean-Claude Van Damme (tema oli tollal mu lemmiknäitleja lihtsalt). See võrdlus ei tekkinud muidugi musklite võrdlemisest, vaid liikumise paindlikusest ja vastupidavusest.

Vaatamata tema eraklikule eraelule ja imelikele hobidele, meeldis ta mulle lõpuni välja. Isegi nende piltide peal, mis olgem ausad, polnud enam kõige esteetilisemad. Muidugi on tüübil kiikse, aga kellel neid ei ole. Suur osa mu lemmiklauljaid on nagunii homod, vaimuhaiged, narkomaanid ja joodikud. Aga mis teha, kiiksud teevad lihtsalt inimese huvitavaks. See kehtis 100%-liselt ka Jacksoni puhul. Tegu oli vaieldamatult geeniusega, kes oli juba legend, enne kui ta sai 30. Vaatamata raskele lapsepõlvele ja probleemsele elu lõpuperioodile, oli vahepeal ju tal siiski ilus elu. Unistuste loss, meeletu populaarsus, ropult raha, mitu naist, palju (tuntuid) sõpru, kolm last (need tulid küll natuke hiljem), maailma suurim ja andunum fännidemassiiv, jne. Kindlasti jäi Michael elu lõpuni suureks poisikeseks, aga arvatavasti see oli ka ta kõige suurem unistus, sest ta tahtis ju saada Peeter Paaniks ehk poisiks, kes kunagi suureks ei saa. See tal ka ju õnnestus.

Lõpetuseks ei saa mingil määral mööda tema pärandist. Popikuninga nime on ta vaieldamatult ära teeninud. Tema mõju muusikale on minu silmis sama suur, kui The Beatles'il ja Elvis Presley'l (kuigi Elvise fenomen on minu jaoks natuke vähem mõistetav, kui biitlite oma). Kui Elvis ja Biitlid mõjutasid 60-ndaid ja 70-ndaid, siis 80-ndad olid vaieldamatult Michael Jackson'i nägu. Mingil määral ka veel 90-ndate algused sinna peale. Peale selle oli Michael'il hitte ja häid lugusid ning vaimustavaid videosid üksjagu. Peale selle kõlab tema looming isegi tänasel päeval värskelt ja isegi moekalt.

Lõpetuseks sooviks popikuningale seda, et ta ka taevastel lavadel oma tiitlit hoiaks ja sealgi oma moonwalk'i laiemalt tutvustaks.

Siinkohal riputan üles ka mõned oma lemmiklood tema loomingust. Suvalises järjekorras.

Man In The Mirror


Jackson 5 - Can You Feel It


Smooth Criminal


Dirty Diana (see on vist üleüldse üks lemmiklugusi talt)


Scream (koos Janet Jackson'iga, selle loo pärast oli Janet kunagi mu naisiidol)


Jackson 5 - ABC

Täna tuli ilmselt kõigil, kes on end Sigur Ros'i kodulehel kuidagi registreerinud, e-postkasti kiri, milles tutvustati ühte uut huvitavat bändi nimega Fanfarlo. Asja uba oli selles, et neil ilmub uus album nimega Reservoir. Plaat originaalkujul ilmub hiljem, aga tänasest kuni 4. juulini saab kogu plaadi + boonuslood alla laadida kõigest ühe USA dollari eest. Bänd on seotud Sigur Ros'iga niipalju, et selle liikmed on islandlaste sõbrad. Bänd ise on Londoni päritolu. Teine seos on selles, et albumi kaanepildid on kaks Sigur Ros'i bändiliikmete pereliiget ja foto on teinud Jonsi enda õde Lilja. Bänd ise islandlastest siiski erineb. Pigem on tegu sellise americana folgisugemetega muusikat tegeva bändiga. Mul natuke kõrvutub nendega DeVotchKa ja Calexico.

Igatahes üks nende varasema plaadi lugu nimega Outsiders näeb video kujul välja selline tore:


Vahepeal oli siis ka Kumu Öö, mis oli tore nagu alati. Samas nii rahva arvult, lavade arvult ja esinejate tuntusest oli tegu väiksema üritusega, kui varem. See ei tähenda, et tegu oli mingil määral kehvema üritusega. Peaesineja Wooden Shjips oli väga energiline ja hea. Peale selle oli nende laulja-kitarrist äravahetamiseni sarnane minu suure konkurendiga (kes tegelikult lugejate arvult on popim kui mina) Popop'iga. Suhteliselt sarnast asja tegid ka enne neid esinenud soomlaste K-X-P. Ja enam-vähem täpselt samasse stiiliauku oli ka kodumaine Kosmofon. Auditooriumis nägin täispikkuses ainult Liis Jürgensit, kelle eksperimentaalne harfimuusika oli ka paras trip. Ma tegelikult ootasin seal sellist kammerlikumat muusikat, aga üllatus oli meeldiv igatahes. Peale selle ma ei osanud arvatagi, et harf võib ka nii ebaharfilikult kõlada. Siis nägin veel Data kahte viimast lugu, mis tundus samuti enam-vähem olevat, kuigi tol hetkel vist mitte täitsa minu maitse. Triophonix oli ka selline jazzilik, aga nende ajal hakkas uni peale tulema ja otsustasin peale nende paari lugu unedemaale ära minna. Seda enam, et pidin hommikul vara ärkama ja Tartusse tööle jõudma. Meeldis ka see, et seekord oli avatud paar korrust kõrgemal Eesti kaasaegse kunsti näitus. Eriti meeldisid seal paar Kiwa tööd ning samuti Villu Jaanisoo projekt nimega Laine. Viimane aga vist ei töötanud nii nagu vaja, kuna ruum oli pime ja ma arvan, et tegelikult pidi nendest sadadest kõlaritest ka mingit heli tulema, aga mina neid küll ei kuulnud. Huvitav oli see, et vaatamata rahva väiksemale hulgale oli mu tuttavaid seekord palju rohkem. Või äkki oli varem viga selles, et ei leidnud neid massidest üles. Mine võta nüüd kinni.

Väike videoülevaade antud üritusest. Teinud on selle kodanik, kes peidab netis end StereoM nime taha:


Väike teemaväline jutt ka. Kõik kes olid üllatunud, et Kõrvaklapi kõrvalprojekti blogi enam ei tööta, siis vastan, et töötab küll, aga nüüd asub see uuel aadressil:
http://kpsideproject.tumblr.com/

Kõigepealt seda, et vaieldamatut seksikas ja andekas näitleja nimega Scarlett Johansson on sihiks seadnud uue plaadi. Eelmine oli siis Tom Waits'i lugudega plaat, mis vaatamata väga suurtele eelarvamustele tuli üllatavalt hea ja tore. Uue albumi eeskujuks võeti Prantslaste au ja uhkus nimega Serge Gainsbourg ja eriti tema duetid koos Brigitte Bardot'ga. Kuna duette on üksi keerukas laulda, siis appi tõttab Pete Yorn. Lood siiski on Yorn'il endal kirjutatud ja teada on ka, et plaadil on kaver Chris Bell'i loost I Am The Cosmos. Esialgsed kõlakad käivad, et seda albumit võib näha juba enne uue aasta tulekut ja kannab see nime Break Up. Väidetavalt oli selle albumi sisu valmis juba enne Scarlett'i debüütplaati. Mina igatahes ootan. Igaksjuhuks neile, kes Pete Yorn'iga tuttavad pole, siis mees näeb välja ja laulab nii nagu allolevas videos ja lugu kannab nime Don't Wanna Cry:


Ja laulev Scarlett näeb välja selline. Tegu siis Tom Waits'i loo Falling Down'iga:


Serge Gainsbourg ja Brigitte Bardot laulmas Bonnie & Clyde'i. Selle loo taga käiv huikumine on eriti kunn:


Teine tore uudis on see, et valminud on ka selline kergelt hirmutav video bändilt nimega Grizzly Bear. Lugu kannab nime Two Weeks ja video on siis selline:
Two Weeks


Ilmelt olen juba natuke hiljaks jäänud ühe toreda uue USA elektrobändi nimetamisega. Tegu on siis bändiga, mis kannab nime Passion Pit ja kes väljastas äsja ka oma debüütalbumi nimega Manners. Kunagi plaanin neist teha ka pikemat juttu, aga esialgu piisab ühest videost ja see lugu kannab nime The Reeling:


On ka üks teine tore elektrobänd, aga seekord naiselikuma vokaaliga. Tegu on Briti bändiga La Roux, kes juunis peaks samuti oma debüütplaadi välja andma. Nende eeskujuks on siiski pigem 80-ndate sündipopp, aga see kõlab ju võrratult, kui see on hästi tehtud. Nende poolt lugu nimega Quicksand:


Aga kui rääkida viimase aja lemmikvideodest, siis raudselt on vist üks parimaid see juba mitmel poolt läbi käinud PJ Harvey & John Parish'i lugu nimega Black Hearted Love:

Mul kohe ei edene selle blogi pidamine eriti. Sageli pole nagu tahtmist mitte midagi siia kirjutada, seetõttu tundub mulle see värskelt loodud Kõrvaklapp pildis palju huvitavam projekt hetkel. Kuna see on ilmselt uudne ja visuaalselt nagunii palju kenam. Siiski ei tahaks seda blogi siin üldse lõpetada. Kuna ammu pole siin midagi asjalikku teinud, siis ükspäev treisin valmis uue mixtape'i. Seda hektel jagan ainult läbi zshare'i lehe, kuna ma mujale ei oska seda panna ja teatud organi poolt on mul üks teine võimalus ära võetud. Ma luban, et kui ma kunagi oma bändi teen (ideid on hulle, andeid paraku pole üldse), siis ma teen kõike tasuta, sealhulgas luban kõigil kes tahavad seda ka juutuubis üles laadida.

Kuna väljas on selline kena kevade, mil vilja kannab õis (nii laulis vist Kuldne Trio kunagi). Seega vaatamata kinnisele ninale, mis vahest üllitab nohu välja ja päeva lõpuks kaduvale häälele üritan siiski tuju luua. Seagrippi mul siiski pole, kuna üks selle tunnus oleks see, et süües ma mõnusalt ruigaks. Viimast pole siiski enda juures täheldanud. Ühesõnaga teema kevadine, seega koondasin siia alla ühed lemmikumad poplood. Mõned kindalsti teile juba tuttavad. Teised natuke vähem. Kuna mu loominguline anne piirdub hetkel kätes (mis annavad võibolla keskmisest targema broileri tarkuse välja), siis mixtape'i pealkiri tuli selline ajastukohane ja igav, aga pardonks.

Nüüd siis trummipõrin ja juhatan sisse audiodigitaalse faili, mis kannab nime kui (järjekorras 9 vist) KERGELT POP!
Sisu oleks lühidalt järgmine:

1. Lykke Li - Dance Dance Dance
2. I Am Kloot - Over My Shoulder
3. The La's - There She Goes
4. The Four Tops - I Can't Help Myself (Sugar Pie, Honey Bunch)
5. Chromatics - I'm On Fire (Crosstown)
6. Jenny Lewis with Watson Twins - Melt Your Heart
7. Constantines & Feist - Islands In The Stream (Bee Gees'i kaver)
8. Edie Brickell - Good Times
9. Paul Simon - Me And Julio Down By The Schoolyard
10. Scott McKenzie - San Francisco (Be Sure To Wear Some Flower In Your Hair)
11. Starland Vocal Band - Afternoon Delight
12. The Statler Brothers - Flowers On The Wall
13. James - Senorita
14. Elvis Costello & The Attractions - (What's So Funny 'Bout) Peace, Love And Understanding
15. Canadians - Moonlight Shadow (Mike Oldfield'i kaver)

Selline ta siis sai. Mõni ilmselt on varasemas mixtape'is jub esinenud. Kellel vähegu huvi veel seda kuulata, siis link asub siin:
Kõrvaklapp Mixtape #9: Kergelt Pop!

Võibolla kunagi riputan ka mujale. Koos vanadega.

Kuna täna tekkis ootamatult selline idee, et ma võiks muusikat kuidagi pildis ka kajastada, siis tekkis mõte, et tekitan sellise lehe nagu Kõrvaklapp pildis. Idee tekkis suuresti seoses sellega, et viimasel ajal olen sattunud paljudele väga lahedatele Tumblr-i nimelistele lehtedele. Alates muusikalistest kuni pornograafisteni välja. Seega hakkas antud leht väga huvi pakkuma ja sai prooviks endalegi üks pesa sinna tekitatud. Minu vaimusilmas peaks see tutvustama minu silmis äärmiselt võluvaid ja emotsionaalseid pilte, mille aluseks on alati muusika või muusik. Kuna muusika jäädvustamine on raske töö, siis üritan sinna panna ainult selliseid pilte, millel oskan ka autorile viidata. Teksti sinna palju ei tule, selle jaoks jääb ikkagi see antud leht, aga just pildid ja võibolla vahel harva ka mõni video või muusikaline vahepala. Ja ma ei välistaks seda, et sinnavahel mõni kodumaine pilt tekib.

Igaks juhuks veel puust ja punaselt, sest teksti sees jäi äkki link märkamata:

KÕRVAKLAPP PILDIS

Kuna pole väga ammu siin mingisugust elumärki näidanud, siis nüüd on aeg viga parandada. Kuna midagi asjalikku pole öelda, siis lihtsalt näitan. Loodan, et varsti tuleb ka kirjutamistuhin peale. Kuulamistuhin on viimastel kuudel küll väga tugev olnud.

Kõigepealt üks superlahe video (samuti ka lugu ise) St. Vincent'ilt. Tegu siis tema esiksingliga värskelt albumilt Actor. Lugu ise kannab nime Actor Out Of Work.


Teine on tore leid Norra andekate meeslauljate teleesinemisest, kus sealsed Superstaari saatest tuntud näod ja mõned niisama lauljad esitavad väga heas esituses Leonard Cohen'i lugu Hallelujah't. Selle aluseks on võetud siis John Cale'i versioon sellest loost, mida kasutas ka inglihäälne Jeff Buckley. Meeste nimed on siis Espen Lind (mees kes kunagi laulis lugu When Susannah Cries), Askil Holm, Alejandro Fuentes ja Kurt Nilsen. Kaks viimast on nagu eriti märkimisväärsete häältega.


Siis superlahe laivesitus Tomoyasu Hotei poolt, kes hiilgab oma hitiga Battle Without Honor Or Humanity. See on vist läbi aegade mu vaieldamatult lemmikumaid instrumentaalpalu.


Siis ükspäev tööjuures Mihkel Raua raadiosaadet kuulates tuli korraga äratundmine ühe vana lemmiklooga, mida polnud väga ammu kuulanud. Tegu siis Johnny Rotten'i sexpistolsijärgse pundi Public Image Ltd. looga Rise.


Peale seda sai kodus välja otsitud Bowie plaat ja seetõttu üks tema surematu hitt Rock'n Roll Suicide.


Ida Maria'st on siin korduvalt juttu olnud. Väidetavalt olevat tema laivid eriti rajud, mida ma täitsa usun. Youtube'ist leidsin ühe oma tema lemmikloo laivetteaste. Lugu on siis I Like You So Much Better When You're Naked.


Ja kui natuke veel rääkida, siis nüüd olen ka mina liitunud twitterdajate perega. Minu konto leiab siit: K6rvaklapp twitteris

21. märts oli siis minu jaoks igati oluline päev, sest siis viibisin ma ühel kaua oodatud ja vägagi oivalisel kontserdil. Ma olin seda kaua oodanud. Eriti veel sellest ajast peale kui möödunud või ülemöödunud aastal jäi ta kontsert Riias ära, mistõttu ma tookord ei hakanud Helsingisse piletit ostma. Seekord olin ma varakult platsis ja täpselt kui piletid ühe päeva hommikul kell kümme müüki tulid, olin ma naksti platsis ja üks pilet saigi mulle. Ma ei hakka siinkohal muidugi mainima, et pilet maksis 49 eurot, mis polegi midagi erilist, aga kuna ma tellisin rahvusvahelise pileti, mis soomlaste mõistes tähendab, et ülemere kirjale võib lisaks üle 15 euro juurde keevitada. See selleks. Mainin ära ka, et kuna fotografeerimine oli seal täielikult keelatud (mõni siiski salaja klõpsis), siis ma oma peidetud fotokat ei julgenud üldse kotist välja võttagi. Tegelikult ei tulnud see isegi üldse mõttesse, kuna pilte poleks seal kehva valguse tõttu nagunii erilisi saanud ja veel vähem tekkis mul kontserdi ajal mõte oma koti sisemusest. Seega ülalolev pilt on tehtud Michael Alan Goldbergi poolt hoopis varasemast Philadelphia kontserdist. See annab aga lavast ja koosseisust väga hea ülevaate.

Nüüd aga kontserdist. Võrreldes möödunud aastase Rufus Wainwright'i kontserdiga, mis toimus samuti samas majas ehk Kulttuuritalos, siis siin oli rahvast vähemalt kaks või isegi kolm korda rohkem. Erinevus oli ka selles, et sel aastal olid lava all seisukohad, möödunud aastal olid kõik istekohad. Ma ei pea muidugi mainimagi, et heli oli esmaklassiliselt hea ja kogu konserdi fiiling oli vaatamata puupüsti täis saalile väga intiimne. Show'd praktiliselt polnud ja isegi valgus oli hämaram. Ja ühe asja tahaks veel ümber lükata. Nimelt on millegipärast soomlased meie stereotüüpides sellised kirvenäod ja tuimad loikamid. Naised muidugi lühikeste õlgadeni valgete juustega, kindlasti prillidega ja kerges või natuke raskemas ülekaalus. Ma ei tea, kust see arusaam tekkinud on, aga nendel Soome kontsertitel, kus mina viibinud olen on inimesed erakordselt lahedad ja kaunid. Eriti veel naissoost tegelased. Kontserdipublikuna on nad nagunii superhead. Aga nüüd siis põhilisest.

Antony oli Helsingis vist juba kolmandat korda. Mees näeb välja selline nagu piltidel ikka. Suurt kasvu, mustas hõlstis ja klaveri tagant ta eriti ei lahkunudki. Kui siis ainult lõpus kummardamise ajal. Huumorisoon oli mehel paigas. Kuigi ta ei suhelnud just publikuga väga palju, tegi ta siiski vahel paar pikemat pausi, kus rääkis, kuidas ta mingisse Põhjas-Soome taksojuhti armus (eriti lahedalt tsiteeris ta seda taksojuhti ja see kõlas nagu Mika Häkkineni ja Sylvester Stallone'i vahepealne murre). Kui rääkida nüüd bändist ehk The Johnsonsitest, siis see oli esmaklassiline. Koosnes see siis trummarist, viiuldajast, siis mehest kes vaheldumisi mängis viiulit ja akustilist kitarri, siis mehest kes vajadusel mängis saksofoni, flööti ja kitarri (võibolla midagi veel, sest ta minu suhtes jäi natuke teiste taha varju), siis veel ühest elektrikitarristist ja minu suurimast sümpaatiast ehk tsellistist. Tšellot mängis siis imeõbluke Julia Kent, kes oma mänguga röövis vähemalt mul poole südamest. Kuigi selles mõttes pole ta just klassikaline kaunitar. Pigem selline kergelt Patti Smith'iliku näoga, aga vaatamata sellele oli ta vähemalt sel õhtul tsello taga maailma kauneim naine. Ma ilmselt olen juba varem maininud, et nii basskitarr kui tšello on minu nihkes muusikafantaasias täielikult naistepillid. Pean siinkohal silmas seda, et iga naine kes selle pilli taga oskuslikult tegutseb on minu silmis kohe natuke erilises staatuses. Helilises mõttes on neil muusikas praktiliselt sarnane roll kah. Julia on muuseas andnud mõned aastad tagasi välja ka oma sooloplaadi nimega Delay.

Kontserdil kuulis lugusid kõigilt kolmelt albumilt. Kõige rohkem siiski kahel viimaselt. Ettekandele tuli ka juba netis varem ringelnud kontsertsalvestus Beyonce'i loost Crazy In Love. Õhtu hoogsaim lugu oli ülatuslikult kiire ja tempokas Shake That Devil, mille võib leida tema Antoher World'i nimeliselt EP'lt. Ettekandele tulid kõik oodatud hitid peale ühe, milleks oli Bird Gerhl (paljude jaoks tuntud kui filmi V For Vendetta lugu). Tagasi kutsuti kaks korda. Viimasel korral tuli ta üksi ja väitis, et ta polnud selleks valmis ja see mis nüüd juhtub, võib tähendada seda, et publik tema tagasikutsumist kahetseb. Siis hakkas sündima see, et tekkis mingi lugu, mille nimi võiks olla Helsinki. Sinna kaasati ka publik, kes jagati kahte rühma. Üks pool tegi sellist jämedat pom-pom-pom jorinat ja teine pool tegi peenikest ininat. See tuli päris huvitav välja tegelikult. Siinkohal kui Antony ise tegi jämeda häälega pom-pom-pom, siis tekkis mul kergelt kurb tunne, et ta oma plaatidel alati just peenemat ja kõrgemat helistikku kasutab. Hääl on tal võimas mõlemat pidi. Kui kogu kontserdist rääkida, siis oli paar kohta, kus palju puudu ei jäänud, kui pisar oleks silmanurka tekkinud. Kusjuures mu ümber päris mitmel mehel olid silmad märjad. Naistest ei hakka rääkimagi, mõni päris lahistas vahepeal.

Nüüd kui teda elusast peast olen näinud, julgen väita, et tegu on tõesti geeniuse ja ingliga. Tema hääl oli laivis, vaat, et veel kaunim ja võimsam kui plaadil ja kogu kontsert oli väga proffesionaalne ja tasemel, mille kallal ei saaks ka kõige suurema tahtmise korral mitte midagi halba öelda. Tegu on vaieldamatult kontserdiga, mis minu top kolmes võisteb kõige kõrgema koha eest.

Lugu nimega Aeon, David Lettermani jutusaatest:


Ja naine, kes röövis mu südame:

Kui ajalehtede väitel on hullem veel tulemas, siis mina mõtlen selle all alati, et mingi eriti hull pomm tuleb. Paadunud optimistina on minu jaoks see pomm loomulikult postiivne. Et seda tõestust kinnitada, sattusin ma kuidagi ootamatult sellise bändi peale nagu seda on The Dead Weather. Noh muidugi tekib neid uusi bände igal ajal, aga miks just see silma jäi? Esiteks on tegemist järjekordse supergrupiga. Supergrupi all pean silmas just seda, et antud bänd koosneb tuntud muusikutest. Lauljaks on naisterahvas nimega Alison Mosshart, kes muusikaringkondades on tuntud ka nimega VV. Kellele see nimi ikka midagi ei ütle, siis ei hakka enam vihjama ja ütlen otse välja, et tegu on ansambli The Kills lauljatariga. Selle meespool on viimasel ajal fookuses pigem Kate Moss'i peikana, kui muusikuna. Kitarri on kätte haaranud Queens Of The Stone Age'i Dean Fertita ja basskitarri The Raconteurs'ist ja The Greenhornes'ist tuttav Jack Lawrence. Et asjale veel erilist rosinat lisada, siis ootamatus positsioonis trummide taga (ja ka vokaali kasutav) on koha sisse seadnud ei keegi muu kui väsimatu multibändist ja lugudemeister Jack White isiklikult, kes arvatavasti on ka uue bändi tegelik liider. Bändi esimene etteaste oli umbes 150le õnnelikule 11. märtsil, kes mahtusid uude Nashville'is avatud Third Man Records'i uude peastuudiosse. Tegu on siis Jack White'i enda plaadileibliga, mille alt on ta oma muusikat välja andnud. Kaua ei pea ootama ka uut plaati, sest esialgu on teatatud, et juba selle aasta juunikuus võib oodata nende debüüti nimega Horehound. Esimene singlilugu nimega "Hang You From The Heavens" on juba väljas. Singel koosneb kahest loost, millest teine on cover suvel Rabarockil esineva Gary Numan'i loost "Are Friends Electric?". Mõlemad lood on kuulatavad ka bändi kodulehel.

YouTube'is leidub ka esmase sigliloo (promo)video:


Kui rääkida albumitest, mida ma nüüd peale selle veel ootan, siis valik ilmunud ja ilmuvatest albumitest tuleb igatahes väga tihe. Näited, mis kohe niisama pähe kargasid:
Bill Callahan - Sometimes I Wish We Were An Eagle (aprilli keskel)
Yeah Yeah Yeahs - It's Blitz! (väljas juba 9. märtsist)
Grizzly Bear - Veckatimest (26. mai)
M. Ward - Hold Time (väljas juba veebruarist, kaasa tegevad Zooey Deschanel, muusikud erinevatest bändidest nagu DeVotchKa, Grandaddy, jne.)
Peter Bjorn And John - Living Thing (märtsi lõpp)
Röyksopp - Junior (märtsi teine pool, kaasa teevad Robyn, Lykke Li, Karin Dreijer Andersson ja Anneli Drecker. Kuulduste järgi näevat sel aastal ilmavalgust ka nende teine album nimega Senior).
Peaches - I Feel Cream (mai algus)
Iron & Wine - Around The Well (mai keskpaik, tegu on singlite b-poolte ja seni avaldamata lugude kaheplaadiline kogumik)

Lisaks on kuluaarides käinud kõlakaid, et oma uued plaadid võivad välja anda mimted endised legendid nagu Blur, originaalkoosseisus Roxy Music (koos Brian Enoga), Massive Attack, Garbage ja ka Shirley Manson, jne.

Kui rääkida kogumikplaatidest, siis minu suurim lootus on pandud plaadile Dark Was The Night, milles mul eelmises postituses põgusalt juttu oli. Reaalselt peaks selle kätte saama ilmselt järgmine nädal (eile pandi usast postiga teele, koos paari teise plaadiga). Vaieldamatult tekitas huvi tänane Popopi postitus, plaadile mis kannab nime Covered, A Revolution In Sound ning mis sisaldab Flaming Lipsi coverit Madonna loost "Borderline" ja see on lausa geniaalselt hea. Kahjuks on see kuuldud teiste lugude näidete põhjal ka praktiliselt ainuke hea lugu sellelt plaadilt. Õnneks natuke paremini kõlab Dark Was The Night'i kõrval teine heategevusalbum (seekord korjatakse raha sõjale jalgu jäänud laste abistamiseks), mis sarnaselt eelmisega sisaldab covereid. Siinkohal on esinejate nimekiri esinduslikum, alates TV On The Radiost kuni Duffy'ni välja, aga üldmulje on kokkuvõttes ikkagi nagu kerge pettumus. Kuigi mitte nii suur, kui see plaat kus Flaming Lips peal on.

Lõpetuseks niipalju, et mõni aeg tagasi käisin vaatamas seda Jim Carrey komöödiat Yes Man. Noh film-filmiks, mis tegelikult oli selline päris tore ajaviitekomöödia. Aga naispeaosa mängis seal ju Zooey Deschanel (esmakordselt mulle vist ta roll ka meeldis), kes antud filmis ka laulda sai. Laulis ta filmi jaoks moodustatud bändis, mis kannab nime Munchausen By Proxy. Peale Zooey teeb seal kaasa San Francisco bänd nimega Von Iva, kellest ma varem polnud midagi kuulnud, aga meeldiva taustalaulja hääle pärast ma vist panen nende kuulamise ja tutvumise oma to-do listi, kui mul selline asi kunagi peaks tekkima. Tegu siis nüüdseks juba kolmeliikmelise (kunagi oli neid neli) electro soul-punk bändiga, kelle looming kõlab mõnusalt ja lauljanna hääl on mõnusalt mehine ja sensuaalne. Nende lugu LALA kuuldub-näeb välja selline:



Üldiselt oli filmi Yes Man'i muusika täielik Eels'i oma. Peale nelja loo, mis ka soundtrackil on. Need neli lugu on siis libabändi Munchausen By Proxy looming ja need kõlavad väga hästi. Eriti kaks lugu nimega Sweet Ballad ja lugu nimega Uh-Huh, aga ega teised kaks ka eriti maha jää. Sweet Ballad on videos ja helis selline:


Ja Uh-Huh on helis selline:


Ja ma olen jätkuvalt armunud.

Antony koos Johnsonsitega on tagasi. Ma ei pea siinkohal mainima, et alates eelmise aasta algusepoolelt, kui hakkasid vaikselt jutud kollektiivi uuest albumist ilmuma oli see otsejoones mu üks oodatumaid tulevikus ilmuvaid plaate. Selle aasta jaanuari lõpupoole ta ilmuski. Enne selle ilmumist sai eelmise aasta lõpupoole tutvust tehtud looga Fallen Shadows, mida võis kuulda mõnusas Prada sügistalvises reklaamis. Paar kuud enne aastavaetust ilmus ka eriti uhke valge kaheteisttollise vinüülplaadina (CD versioonis on samuti saadaval) EP Another World.

Kui nüüd rääkida The Crying Light plaadist, ega see millegi uue ja üllatavaga ei kostita, sest see plaat on täpselt nii hea ja ilus kui ma lootsin seda olevat. Stiil on jäänud sarnaseks kahe varasemaga. Muusikaline pool on küll täienenud, nii orkestri kui ka natuke ootamatute instrumentide näol. Siinkohal on kindlasti süüdi mees nimega Nico Muhly, kes on vanuse kohta (sündinud 1981. aastal) on saavutanud teatud ringkondades lausa kultusliku staatuse. On tüüp teinud koostööd juba Björk'i, Philip Glass'i ja mitme andeka inimesega veel. Hetkel peaks ta käed-jalad tööd täis olema ühe ooperiga, mis peaks kunagi lavastuma Metropolitan Operas. Nico on kaasatagev ka maikuus ilmuval ja minu poolt väga oodatud Grizzly Bear'i uuel albumil. Sarnaselt eelmise albumiga, kaunistab ka seda mustvalge foto. Selleks korraks on see Naoya Ikegami poolt jäädvustatud butoh tantsija Kazuo Ohno. Tegu on siis Jaapani päritolu meesterahvaga (oh üllatust küll, onju), kes oma tegemistes oli nii-öelda hiline talent, kellele tulid esimesed kiiduavaldused kui ta oli juba neljakümne ja viiekümnendate eluaastate vahel. Ja võiks veel mainida, et antud album ongi just temale pühendatud ja hetkel viibib ta veel meie hulgas, kuigi vanust on tal juba kõvad 102 aastat ning viimase edukama etteaste tegi ta 1999. aastal, kui ta ise oli juba üle 90 aasta vana. Tema viimased etendused olevat olnud sellised, kus ta sageli enam jalgadel ei püsinud, aga vaatamata sellele ta teiste abil tantsis edasi. Ümber kukkudes võttis ta appi käed ja roomas laval edasi.

Antony ise on ikka samasugune nagu alati. Suur mees, parukaga ja naisteriietes. Hääl ei vaja mainimist, kuigi on ilmselt inimesi, kellele selline värisev hääl võib väga närvidele käija. Mulle see loomulikult meeldib. Album ise on üllatavalt lühike. Plaadil on 10 lugu ja kogupikkus jääb umbes 40 minuti kanti, mis samas teeb kahele varasemale albumile mõlemile umbes viie minutiga ära. Kaks esimest olid seega veel lühemad. Teda kuulates tuleb jälle mainida, et aeg kaob. Seega ongi üllatus, et peale viimase loo lõppu on tunne, et möödunud on mitmeid tunde, aga kui kella vaadata, siis pole täis isegi mitte akadeemiline täistund.

Lugudest rääkides, siis on ka siin plaadil lood mis väga tugevast tervikust esile kerkivad. Minu lemmikuteks prügivad järgnevad: Aeon, Another World, One Dove, Epilepsy Is Dancing ja Kiss My Name. Epilepsy Is Dancing video keelati YouTube'is näiteks ära, kuna see oli vist liiga paljastav. Kuigi selle video tegid kuulsad Wachowski vennad (Matrixi loojad). Seniks polegi enam midagi, kui tuleb oodata 21. märtsi, kui ma neid Helsingisse vaatama lähen. Selleaastane parim plaat senini on see vähemalt kindlasti. Kuigi konkurentsi peaks sellele siiski lisanduma.

Lõpetuseks see ärakeelatud video:


Ja Antony'st veel niipalju, et kohe-kohe on ilmumas heategevuslik kaheplaadiline album nimega Dark Was The Night, millest saadud tulu läheb HIV ja AIDS'i alasele heategevusfondile Red Hot. Antud plaadil astuvad üles peamiselt kaveritega nii Antony, Grizzly Bear, Feist, Sufjan Stevens, Arcade Fire, Cat Power, Iron & Wine, David Byrne, Bon Iver ja paljud-paljud teised. Mina igatahes väga ootan. Siinkohal ka väike kolmelooline pakett, mille antud plaadi lugudest välja valisin. Eriti kõva on Sufjan Stevensi versioon Castanets'i loost You Are The Blood.

Ongi aeg teha eelmise aasta plaatide paremusjärjestus. See on ikka hullult raske ülesanne ja lõpp-kokkuvõte sai ka enam-vähem selline seetõttu, kuna hetketuju oli selline. Siiski plaadid, mis on Top 10's oleks seal ka teistel päevadel. Tabeli teinepool oleks ilmselt teisel ajal natuke muutuvam. Kokku siis 20 parimat välismaist tagantpoolt ettepoole oleks:

20. Glasvegas "Glasvegas" - üks huvitav bänd, kes viimasel ajal päris palju laineid lööb. Neil on maru hea muusikaline pool, seega oleks nad minu tabelis mitmeid kohti kõrgemal, kui see oleks instrumentaalplaat. Kahjuks ta seda ei ole, aga vaatata sellele on tegemist kõva tulemusega. Antud juhul on tegemist Glasgow bändi debüütplaadiga.

19. Portishead "Third" - plaat, mis minu puhul tahab veel tugevat sissesöömist. Üldmulje on suhteliselt masendavat laadi, aga hea. Isegi väga, sest mulle avaldas juba esimese kuulamiskorraga muljet. Kahjuks olen viimasel ajal sellises meeleolus, et hetkel ei suuda kuidagi seda süvenenult kuulata. Niipalju on ka selge, et Dummy meeldis ikka rohkem.

18. The Raconteurs "Consolers Of The Lonely" - tundub natuke leierdatud teema olevat, et Jack White iga aasta minu parimates eksisteerib. Tüüp on lihtsalt nii produktiivne. Antud plaat pole debüüdiga võrreldes meeldejäävate hittlugude suhtes eriline konkurent, samas on kogu plaadi tervik ühtlasem, parem ja terviklikum.

17. Duffy "Rockferry" - natuke popmuusikat kah. Noh lood nagu Mercy ja Warwick Avenue pole tohutule leirdamisele siiani üle visanud ja Duffy hääl on jätkuvalt võluv. Väga kõva debüüt. Edukas pealegi.

16. Cat Power "Jukebox" - tegemist on teise Cat Poweri kaveriteplaadiga. Võrreldes esimesega on see kõvasti arenenum. Seda nii vokaalses, kui ka produktsiooni mõttes. Au ja kiitus jälle selle eest, et ta ei laula kunagi laule maha, vaid teeb need täielikult enda omaks ja paljusid ei tunneks äragi, kui just nime ja sõnu ei näe.

15. My Morning Jacket "Evil Urges" - Kentucky bändi viies album jätkab sealt kus ma ootasin. Juurde on tulnud Prince'ilikku kõla ja jätkuvalt on see üks oodatumaid kontsertbände minu soovilistis. Kuigi eelmine plaat Z oli esmastel kuulamistel paremini meeles, on ka see album aina rohkem end minu jaoks lahti teinud ja kindlasti teeb seda veel.

14. Sigur Ros "Með Suð Í Eyrum Við Spilum Endalaust" - tegu on vaieldamatult Sigur Ros'i kõige positiivsema plaadiga. Peale selle on see esimene, kus on ingliskeelne lugu peal ja pidavat olema ka esimene, mida lindistati väljaspool kodumaad. Kokkuvõttes on album hea, kaasahaarav, samas sügav, müstiline ja mõistmatu nagu nende varasem looming. Gobbledigook on vaieldamatult üks selle aasta mõnusamaid peolugusid, mida selliselt bändilt poleks iialgi oodanud. Positiivses mõttes.

13. TV On The Radio "Dear Science" - selleaastane kriitikute lemmik. Peale selle paljude teiste oma samuti. Mina siiski ootasin natuke rohkemat, kuna eelmine plaat oli parem. Siiski-siiski on tegemist kindlasti ühe selle aastase parema plaadiga. Aga David Sitek'i töö meeldib ühes teises projektis sel aastal rohkem. Seetõttu asub see ka tabelis eespool.

12. Santogold "Santogold" - Santogold asendab seekord räpparite ridasid, mida eelmine aasta väga edukalt tegi M.I.A. Mingis mõttes on nad sarnased, samas muusikaliselt ikkagi erinevad. Santogold oli ka üks sel aastal väga haibitud asju. Praegu on südamest kahju, et ta soojendas suvel Euroopas Björki, aga kontsert kus mina viibisin, teda ei olnud. Ma millegipärast arvan, et teda ootab veel laialdasem tuntus alanud aastal. Tegu on järjekordselt debüütplaadiga.

11. Ratatat "LP3" - tegu siis elektroonikarocki viljelejate kolmanda stuudioalbumiga (kui ei arvesta erinevaid remixplaate). Ka antud plaadil on mitmeid kõvasi hullutajaid. Üks on räigelt snitti võtnud X-files'i teemaloost pealegi. Samas siiski olid kaks esimest veel kõvamad plaadid. Siiski sooviks, et keegi nad jätkuvalt Eestisse tagasi tooks, sest kontserdil mängiks nad raudselt ka selle plaadi mitme koha võrra kõrgemale.

10. Black Mountain "In The Future" - Kanada bänd jätkab sealt kus eelmine pooleli jäi. Kergelt proge ja hevirocki mõjutustega plaat on ühtlaselt tugev ja sama nakkav kui nende debüütplaat paar aastat tagasi. Siinkohal jällegi soovitus, et aja üleliigsed kodanikud eemale ja kuula kõvasti.

9. Fleet Foxes "Fleet Foxes" - järjekordne debüütplaat tabelis. Tegu on vaieldamatult selle aastase suure lemmikuga, mis kajastub ka igasugustes aasta plaatide tabelites. Tegu siis sellise folgilaadse asjaga ja siin plaadil on mitmeid lugusid, mis on lihtsalt kuratlikult head.

8. Bon Iver "For Emma, Forever Ago" - jätkame taas debüütplaatide lainel. Bon Iver teeb ka indiefolki, samas võrreldes teiste kidratinistajatega on tal palju huvitavam hääl. Pealegi on jaanuari teisel poolel ilmumas uus nelja looga EP. Tõsiselt hea plaat.

7. Son Lux "At War With Walls And Mazes" - debüütplaat jällegi. See on ka üks väheseid plaate, mis eelmine aasta blogis oma teema sai. Eks ma seal rääksingi kõik ära. Asub see SIIN.

6. MGMT "Oracular Spectacular" - debüüt taas. See plaat jõudis minu kõrvu alles väga hiljuti. Kuskil novembri lõpus (kui aus olla, siis see oli esimene plaat, mis ma 2009. aastal ostsin, koos ühe teise kodumaise plaadiga). Mul oli esialgu nende suhtes jube suur eelarvamus. Seda süvendas veel mingi video, mida ma kunagi MTV2'e pealt nägin ja mulle toonana üldse ei meeldinud. Plaati kuulates sain aru, miks neid nii palju kiidetud on. Muusikaliselt natuke ühte auku Klaxonsiga, aga nende plaat on parem. Lugu Kids on vaieldamutu viimase aja kuulatuim lugu mul (eriti kui ma autoga sõidan).

5. Scarlett Johansson "Anywhere I Lay My Head" - taaskord paljuräägitud debüütplaat Tom Waitsi lugudega. Sarnaselt eelmisega oli see suurima eelarvamusega plaat terve eelmise aasta jooksul. Ma arvan, et ma pole selles suhtes üldse ainuke. Peale seda suurt kurvastust, et ta abiellus mingi täieliku molu näitlejaga, kes mängib ainult mingites tiinikomöödiates ja sarjades, oli ka plaadi kohta käivad kõlakad õudsad. Esiteks pole ju võimalik Tom Waitsi lugusid laulda ilma Waitsi endata. Aga tuleb välja, et on küll ja siinkohal on ilmselt kõige suuremad tänusõnad vaja öelda TV On The Radio mehele Sitekile. Plaat on väga omapärane, tuttav ja samas väga võõras ning vägagi huvitav. Minu silmis Scarlett'i aktsiad kohe kõvasti tõusid (isegi peale abiellumist). Sel neiul on annet. Õnneks ei saa see plaat kunagi raadiotes populaarseks, seega ei suuda seda miski ära leierdada.

4. Ida Maria "Fortress Round My Heart" - debüüt taas. Norra neiu rokib hästi. USA's antud plaat ilmub alles selle aasta esimesel poolel. Plaadil on pooled lood pärlid, millest paar on sündinud klassikuks. Vihjeks: Oh My God, Stella, I Like You So Much Better When You're Naked.

3. Hercules And Love Affair "Hercules And Love Affair" - järjekordne debüütplaat. Aasta parim tantsuplaat. Plaat, mis näitab Antony't teisest küljest. Plaat, mis kõlab tervenisti hästi ja plaat, mis sisaldab üht 2008. aasta parimat lugu. Mida rohkem mul ikka lisada?

2. Lykke Li "Youth Novels" - rootslasest kaunitari debüütplaat. Neiu tählend on kõva nii siinpool kui ka sealpool ookeanit. Vaieldamatult üks selleaastaseid kõige huvitavamaid ja omapärasemaid lauljatare. Plaadil on taaskord mitu möödunud aasta parimat lugu. Eelmise aasta parim Rootsi album ja see on suur kompliment mehelt, kes armastab Rootsi muusikat (taaskord kui mitte arvestada ABBAt).

1. She & Him "Volume One" - siin ta ongi. Ka see on antud koosluse debüütplaat. Bänd koosneb siis M. Ward'ist, kes lähiajal peaks välja andma ka oma järjekordse sooloplaadi ja kes möödunud aastal lisaks ka koos Jim James ja Conor Oberstiga ühist bändi tegi. Bändi teise ehk laulja poole moodustab imakaunis, kuid mitte eriti hea näitlejanna Zooey Deschanel. Ma olin juba leppinud, et Scarlett abiellus, aga kui ma 31. detsembril lugesin, et Zooey kihlus jõulude ajal Death Cab For Cutie bändiliidriga, siis see pani küll aastale kauni punkti. Noh, et ei võta uude aastasse täitumatuid soove kaasa. Antud plaat on siis selline folgi ja kantrisugemetega. Väga kaunis, nakkav ja Zooey laulab sõna otseses mõttes kui linnuke, kellel on juhtumisi maailma ilusaimad hirvesilmad. Antud plaat on isegi väga hea siis, kui pilti juures ei ole. Ma tean isegi poolte lugude sõnu peast.

Aga siinkohal vääriks märkimist veel järgmised nimed suvalises, kes tabelisse kahjuks ei pääsenud: Emiliana Torrini, The Kills, The Tings Tings, Tracy Chapman, Nick Cave & The Bad Seeds, Beck, Mogwai, Elbow, David Byrne & Brian Eno, Crystal Castles, jne. Huvitaval kombel on tabelist 20'st 12 debüütplaadid, mistõttu võib järeldada, et tegu oli väga hea uute bändide aastaga või on see tõdemus, et vanad tegijad ei suuda enam nii hästi üllatada ja millegagi meelde jääda. Ilmselt on terake tõde mõlemas mõttes.

Kodumaistest ma edetabelit ei tee, aga väga meeldisid järgmised asjad:
Maikameikers - 8Hz
Vaiko Eplik ja Eliit - Kosmoseodüsseia
Eva Mitreikina - Eva Mitreikine
Pia Fraus - After Summer
Stella - Love You Boy
HU? - Film
Leslie Da Bass - Nights By Open Windows


Enne kui möödunud aastale veel lõpulikult nägemist ütlen, soovin teha veel ühe teema eelmise aasta parimate lugude kohta. Seniks aga võitja auks: