Kõigepealt Morrissey. Mees, keda ma tegelikult läksin vaatama puht sportlikust huvist. Ikkagi indiemuusika ristiisa ja selline kultuslik tegelane, samas kelle fenomenist pole mina kunagi aru saanud. Siin on ilmselt see, et ma pole sageli eriti suur sõnadesse süübija. Sinnamaani jõuan ma tavaliselt alles siis, kui meloodia, viis ja laulja hääl või miski muu kuidagi lummab. Morrissey pole senini minu jaoks midagi sellist tekitanud. The Smiths on senini palju rohkem istunud, samas pole ka see kaugelt mu lemmikbänd. Seega ei läinud ma sinna kontserdile selle mõttega, et lihtsalt linnukest kirja saada. Uskumatu, aga laivis see mees mõjus. Läksin lihtsalt seetõttu, et anda mehele võimalus. Kui nüüd aus olla, siis see võimalus tasus end täiesti ära. Laivis on see mees väga hea. Karismaatiline, küüniline ja ilmselt tänu heale taustabändile ka kaasakiskuv. Siinkohal vist eredaim ja silmajäävam kuju oli bassimees. Vanameister ise tundus olevat ka heas vormis ja see kõik töötas. Minust ei saanud just fänn, aga ma ei julge enam ilmselt kunagi väita, et tegu on igava asjaga. Senini ma seda tihti tegin. Kogu õhkkond, fiiling ja isegi heli olid heas balansis ja mida ühelt kontserdilt ikka rohkem tahta. Väga meeldiv üllatus oli igatahes ja kontserdina samuti üle kõva keskmise. Eriline pluss oli see, et Girlfriend In A Coma ära mängiti. See on üks mu lemmik The Smiths'i lugusid.

Teine superstaar oli siis Moby. See oli teada, et seal läheb kitsaks ja mingil määral see hakkab kuulamist segama. See läks ka täppi, sest lava oli jälle täpselt vales suunas, mistõttu oi rahvas kokku surutud tihedamalt kui kilud hea kilusaagi järgses konservikarbis. Seetõttu läksid esimesed 5-6 lugu ikka täitsa peesse. Ei näinud midagi, ei kuulnud suurt midagi ja lisaks pidevalt vooriv rahvas poleeris mu ülarõiva käised ja seljataguse läikima. Õlu osati valada muidugi vist suuremas osas õnneks mu kõrvalseisvate kodanike peale. Kõigele lisas vürtsi juurde väga tige seljataga seisev kodanik, kellel oli närvid viimase piirini, sest see mis seal toimus oli ikkagi natuke talumatu. Seega ma sain tast suurepäraselt aru. Mingi aeg, natuke varem, kui pool kontserti läbi oli, muutus olek ka paremaks. Rahvast enam nii tihti ei voorinud, vaatepilt lavale muutus paremaks (siis vist nägin laval toimuvat ka esmakordselt, kuigi tegelikult ma Moby't rinnust madalamalt ei näinudki). Heli oleks võinud tegelikult tugevam olla, sest ma kuulsin sõna-sõnalt mida rääkisid minust paar meetrit eemal olnud inimesed ja nad ei teinud seda sugugi karjudes. Ühesõnaga korraga muutus ka kontsert igati heaks. Ridamisi tuli tuttavaid ja häid lugusid. Jalg hakkas aina rohkem kaasa tatsuma ja hakkas tekkima ka mingi tunne, et ma ei läinudki sinna ilmaasjata. Laval toimuv jäi siiski suurem osa nägemata, aga vahet polegi, sest Moby ise oli hea. Veel parem oli laval olnud võimsa häälega mustanahaline naisterahvas. Ma siiski tahaks teda kunagi veel paremates tingimustes näha, sest tegelikult läks alguse tõttu ikka väga palju kaotsi. Suurim müstika oli muidugi see, et miks mõned sinna keset rahvamassi oma lapsevankriga ronisid. Ma nägin oma silmaga, kuidas peaaegu üks vanker (ma loodan, et seal last sees polnud) praktiliselt laiaks pressiti, sest paljud natuke rohkem krillis festivalikülalised sellest eriti välja küll ei teinud, muudkui pressisid edasi. Kui need negatiivsed asjad kõrvale jätta, siis oli tegemist igati kaasahaarava ja sümpaatse kontserdiga. Siiski pean vist mingit kontsert-DVD uurima, et natuke paremini tutvuda ka sellega, mis laval toimus.