Kiirelt Plink Plongist. Superhea ilm nagu alati. Vähemalt, kui mina olen seal käinud. Võrratud bändid, hea muusika, tore fiiling jne. Rahvast oli kahjuks kõvasti vähem kui varasemalt, aga seda rohkem ruumi murul oli. Esinejate nimekiri ei olnud nii kutsuv, kui varasemalt, sest enamus olid väga võõrad nimed. Seega sai lasta end üllatada ja üllatusi pakuti rohkelt. Tipphekted olid raudselt soomlaste Joensuu 1685, eriti kui nad tegid Bruce Springsreeni'i lugu I'm On Fire. Sellele pressis tihedalt järgi kohalik Chungin & The Strap-On Faggots (tulid hästi toime, isegi kui arvestada vahepealset elektrikatkestust) ja kohe nende kannul Eesti-Taani ühisbänd Dynamite Vikings (trummar oli vaieldamatult ununematu mees). Järgmisena meeldisid väga muhedad inglise noormehed ning nende pasunad ehk Counterpoint. Kira Kira oli samuti tore, aga suhteliselt üllatustevaba. Mulle meenus kangesti Mum, aga hiljem sain alles teada, et kaks liiget Kira Kira'st on ka Mum'i bändiliikmed. Siis sai ka selgeks see, miks paar nägu natuke tuttavad olid. Hiljem kontrollides avastasin, et üks bändiliige on ka pärit bändist Benni Hemm Hemm, mis pasunaid silmas pidades oleks vist selleaastasele Plink Plongile isegi rohkem sobinud, kuna reklaamiti seda seekord kui pasuna eri. Ülejäänud olid samuti head, aga tol päeval natuke liiga teisejägulised. Agnes Mercedes tundus natuke liiga teiselt planeedilt olevat, Talbot natuke liiga mürane, The Brothers Movement oli kergelt igav (aga murul istumise taustaks sobis hästi) ja Estraadiraadiot ma lihtsat ei näinudki (nende viimast lugu küll kuulsin, sest siis ma saabusin). See oli vist esimene festival, kust ma tühjade kätega välja tulin, kuna ühtegi plaati, mida ma soovisin enam ei olnud. Muus mõttes on tegu vaieldamatult ühe lahedaima kodumaise välifestivaliga. Eriti veel sel aastal, kui Schillingut ei ole ning ka Kumu Öö oli sellises säästuversioonis.

Kuna käes on juuli, siis avalikustati ka selleaastased Mercury Prize'i nominendid. Seekord on uhkes nimekirjas:
Bat for Lashes - Two Suns
Florence & The Machine - Lungs
Friendly Fires - Friendly Fires
Glasvegas - Glasvegas
Kasabian - West Ryder Pauper Lunatic Asylum
La Roux - La Roux
Led Bib - Sensible Shoes
Lisa Hannigan - Sea Sew
Speech Debelle - Speech Therapy
Sweet Billy Pilgrim - Twice Born Men
The Horrors - Primary Colours
The Invisible - The Invisible

Tean neist vaid kuut, kuulnud olen tervikuna kahte albumit. Seetõttu minu hääl läheb vist Bat for Lashes'ile. Glasvegasest olen ka juttu teinud ja maininud, et see album meeldiks mulle rohkem, kui see oleks instrumentaalplaat. La Roux tundub huvitav, aga ilmselt liiga kaasaegset elektroonikatrendi jägiv. Lisa Hannigan on vaieldamatult superhea vokalist. Sai ta ju tuule tiibadesse koos Damien Rice'iga. Kasabian tundub ka olevat juba liiga vanamoeline, jne. Võitja selgub septembri esimesel poolel.

Kuna Mercury Prize'i jutuga algas ka mu blogi esimene postitus üleüldse, siis see tähendab järjekordselt seda, et on möödas järjekordne aasta blogi kirjutamisest. Täpsemalt 20 juulil möödus neli aastat alustamisest. Vahepeal midagi röömustavat pole. Kõrvaklapi lugekaskond väheneb, seda suuresti ilmselt ka mu enda laiskuse tõttu. On tekkinud ka mitmeid uusi, kellel tahes-tahtmata on uus ja värskem suund. Eraelu tõttu on ka endal vähem aega muusikat kuulata, millest on sügavalt kahju ning suviti on tavaliselt ka väike loominguline kriis. Siiski ma üritan ikka jätkata.

Plink Plongi parim kodumaine ehk Chungin & The Strap-On Faggots - Zehn Jahre Alt


Parim välismaine ehk Joensuu 1685 - (You Shine) Brighter Than Light


Selle aastane lemmik Mercury nominent ehk Bat For Lashes - Daniel