Kui ajalehtede väitel on hullem veel tulemas, siis mina mõtlen selle all alati, et mingi eriti hull pomm tuleb. Paadunud optimistina on minu jaoks see pomm loomulikult postiivne. Et seda tõestust kinnitada, sattusin ma kuidagi ootamatult sellise bändi peale nagu seda on The Dead Weather. Noh muidugi tekib neid uusi bände igal ajal, aga miks just see silma jäi? Esiteks on tegemist järjekordse supergrupiga. Supergrupi all pean silmas just seda, et antud bänd koosneb tuntud muusikutest. Lauljaks on naisterahvas nimega Alison Mosshart, kes muusikaringkondades on tuntud ka nimega VV. Kellele see nimi ikka midagi ei ütle, siis ei hakka enam vihjama ja ütlen otse välja, et tegu on ansambli The Kills lauljatariga. Selle meespool on viimasel ajal fookuses pigem Kate Moss'i peikana, kui muusikuna. Kitarri on kätte haaranud Queens Of The Stone Age'i Dean Fertita ja basskitarri The Raconteurs'ist ja The Greenhornes'ist tuttav Jack Lawrence. Et asjale veel erilist rosinat lisada, siis ootamatus positsioonis trummide taga (ja ka vokaali kasutav) on koha sisse seadnud ei keegi muu kui väsimatu multibändist ja lugudemeister Jack White isiklikult, kes arvatavasti on ka uue bändi tegelik liider. Bändi esimene etteaste oli umbes 150le õnnelikule 11. märtsil, kes mahtusid uude Nashville'is avatud Third Man Records'i uude peastuudiosse. Tegu on siis Jack White'i enda plaadileibliga, mille alt on ta oma muusikat välja andnud. Kaua ei pea ootama ka uut plaati, sest esialgu on teatatud, et juba selle aasta juunikuus võib oodata nende debüüti nimega Horehound. Esimene singlilugu nimega "Hang You From The Heavens" on juba väljas. Singel koosneb kahest loost, millest teine on cover suvel Rabarockil esineva Gary Numan'i loost "Are Friends Electric?". Mõlemad lood on kuulatavad ka bändi kodulehel.

YouTube'is leidub ka esmase sigliloo (promo)video:


Kui rääkida albumitest, mida ma nüüd peale selle veel ootan, siis valik ilmunud ja ilmuvatest albumitest tuleb igatahes väga tihe. Näited, mis kohe niisama pähe kargasid:
Bill Callahan - Sometimes I Wish We Were An Eagle (aprilli keskel)
Yeah Yeah Yeahs - It's Blitz! (väljas juba 9. märtsist)
Grizzly Bear - Veckatimest (26. mai)
M. Ward - Hold Time (väljas juba veebruarist, kaasa tegevad Zooey Deschanel, muusikud erinevatest bändidest nagu DeVotchKa, Grandaddy, jne.)
Peter Bjorn And John - Living Thing (märtsi lõpp)
Röyksopp - Junior (märtsi teine pool, kaasa teevad Robyn, Lykke Li, Karin Dreijer Andersson ja Anneli Drecker. Kuulduste järgi näevat sel aastal ilmavalgust ka nende teine album nimega Senior).
Peaches - I Feel Cream (mai algus)
Iron & Wine - Around The Well (mai keskpaik, tegu on singlite b-poolte ja seni avaldamata lugude kaheplaadiline kogumik)

Lisaks on kuluaarides käinud kõlakaid, et oma uued plaadid võivad välja anda mimted endised legendid nagu Blur, originaalkoosseisus Roxy Music (koos Brian Enoga), Massive Attack, Garbage ja ka Shirley Manson, jne.

Kui rääkida kogumikplaatidest, siis minu suurim lootus on pandud plaadile Dark Was The Night, milles mul eelmises postituses põgusalt juttu oli. Reaalselt peaks selle kätte saama ilmselt järgmine nädal (eile pandi usast postiga teele, koos paari teise plaadiga). Vaieldamatult tekitas huvi tänane Popopi postitus, plaadile mis kannab nime Covered, A Revolution In Sound ning mis sisaldab Flaming Lipsi coverit Madonna loost "Borderline" ja see on lausa geniaalselt hea. Kahjuks on see kuuldud teiste lugude näidete põhjal ka praktiliselt ainuke hea lugu sellelt plaadilt. Õnneks natuke paremini kõlab Dark Was The Night'i kõrval teine heategevusalbum (seekord korjatakse raha sõjale jalgu jäänud laste abistamiseks), mis sarnaselt eelmisega sisaldab covereid. Siinkohal on esinejate nimekiri esinduslikum, alates TV On The Radiost kuni Duffy'ni välja, aga üldmulje on kokkuvõttes ikkagi nagu kerge pettumus. Kuigi mitte nii suur, kui see plaat kus Flaming Lips peal on.

Lõpetuseks niipalju, et mõni aeg tagasi käisin vaatamas seda Jim Carrey komöödiat Yes Man. Noh film-filmiks, mis tegelikult oli selline päris tore ajaviitekomöödia. Aga naispeaosa mängis seal ju Zooey Deschanel (esmakordselt mulle vist ta roll ka meeldis), kes antud filmis ka laulda sai. Laulis ta filmi jaoks moodustatud bändis, mis kannab nime Munchausen By Proxy. Peale Zooey teeb seal kaasa San Francisco bänd nimega Von Iva, kellest ma varem polnud midagi kuulnud, aga meeldiva taustalaulja hääle pärast ma vist panen nende kuulamise ja tutvumise oma to-do listi, kui mul selline asi kunagi peaks tekkima. Tegu siis nüüdseks juba kolmeliikmelise (kunagi oli neid neli) electro soul-punk bändiga, kelle looming kõlab mõnusalt ja lauljanna hääl on mõnusalt mehine ja sensuaalne. Nende lugu LALA kuuldub-näeb välja selline:



Üldiselt oli filmi Yes Man'i muusika täielik Eels'i oma. Peale nelja loo, mis ka soundtrackil on. Need neli lugu on siis libabändi Munchausen By Proxy looming ja need kõlavad väga hästi. Eriti kaks lugu nimega Sweet Ballad ja lugu nimega Uh-Huh, aga ega teised kaks ka eriti maha jää. Sweet Ballad on videos ja helis selline:


Ja Uh-Huh on helis selline:


Ja ma olen jätkuvalt armunud.