Antony koos Johnsonsitega on tagasi. Ma ei pea siinkohal mainima, et alates eelmise aasta algusepoolelt, kui hakkasid vaikselt jutud kollektiivi uuest albumist ilmuma oli see otsejoones mu üks oodatumaid tulevikus ilmuvaid plaate. Selle aasta jaanuari lõpupoole ta ilmuski. Enne selle ilmumist sai eelmise aasta lõpupoole tutvust tehtud looga Fallen Shadows, mida võis kuulda mõnusas Prada sügistalvises reklaamis. Paar kuud enne aastavaetust ilmus ka eriti uhke valge kaheteisttollise vinüülplaadina (CD versioonis on samuti saadaval) EP Another World.

Kui nüüd rääkida The Crying Light plaadist, ega see millegi uue ja üllatavaga ei kostita, sest see plaat on täpselt nii hea ja ilus kui ma lootsin seda olevat. Stiil on jäänud sarnaseks kahe varasemaga. Muusikaline pool on küll täienenud, nii orkestri kui ka natuke ootamatute instrumentide näol. Siinkohal on kindlasti süüdi mees nimega Nico Muhly, kes on vanuse kohta (sündinud 1981. aastal) on saavutanud teatud ringkondades lausa kultusliku staatuse. On tüüp teinud koostööd juba Björk'i, Philip Glass'i ja mitme andeka inimesega veel. Hetkel peaks ta käed-jalad tööd täis olema ühe ooperiga, mis peaks kunagi lavastuma Metropolitan Operas. Nico on kaasatagev ka maikuus ilmuval ja minu poolt väga oodatud Grizzly Bear'i uuel albumil. Sarnaselt eelmise albumiga, kaunistab ka seda mustvalge foto. Selleks korraks on see Naoya Ikegami poolt jäädvustatud butoh tantsija Kazuo Ohno. Tegu on siis Jaapani päritolu meesterahvaga (oh üllatust küll, onju), kes oma tegemistes oli nii-öelda hiline talent, kellele tulid esimesed kiiduavaldused kui ta oli juba neljakümne ja viiekümnendate eluaastate vahel. Ja võiks veel mainida, et antud album ongi just temale pühendatud ja hetkel viibib ta veel meie hulgas, kuigi vanust on tal juba kõvad 102 aastat ning viimase edukama etteaste tegi ta 1999. aastal, kui ta ise oli juba üle 90 aasta vana. Tema viimased etendused olevat olnud sellised, kus ta sageli enam jalgadel ei püsinud, aga vaatamata sellele ta teiste abil tantsis edasi. Ümber kukkudes võttis ta appi käed ja roomas laval edasi.

Antony ise on ikka samasugune nagu alati. Suur mees, parukaga ja naisteriietes. Hääl ei vaja mainimist, kuigi on ilmselt inimesi, kellele selline värisev hääl võib väga närvidele käija. Mulle see loomulikult meeldib. Album ise on üllatavalt lühike. Plaadil on 10 lugu ja kogupikkus jääb umbes 40 minuti kanti, mis samas teeb kahele varasemale albumile mõlemile umbes viie minutiga ära. Kaks esimest olid seega veel lühemad. Teda kuulates tuleb jälle mainida, et aeg kaob. Seega ongi üllatus, et peale viimase loo lõppu on tunne, et möödunud on mitmeid tunde, aga kui kella vaadata, siis pole täis isegi mitte akadeemiline täistund.

Lugudest rääkides, siis on ka siin plaadil lood mis väga tugevast tervikust esile kerkivad. Minu lemmikuteks prügivad järgnevad: Aeon, Another World, One Dove, Epilepsy Is Dancing ja Kiss My Name. Epilepsy Is Dancing video keelati YouTube'is näiteks ära, kuna see oli vist liiga paljastav. Kuigi selle video tegid kuulsad Wachowski vennad (Matrixi loojad). Seniks polegi enam midagi, kui tuleb oodata 21. märtsi, kui ma neid Helsingisse vaatama lähen. Selleaastane parim plaat senini on see vähemalt kindlasti. Kuigi konkurentsi peaks sellele siiski lisanduma.

Lõpetuseks see ärakeelatud video:


Ja Antony'st veel niipalju, et kohe-kohe on ilmumas heategevuslik kaheplaadiline album nimega Dark Was The Night, millest saadud tulu läheb HIV ja AIDS'i alasele heategevusfondile Red Hot. Antud plaadil astuvad üles peamiselt kaveritega nii Antony, Grizzly Bear, Feist, Sufjan Stevens, Arcade Fire, Cat Power, Iron & Wine, David Byrne, Bon Iver ja paljud-paljud teised. Mina igatahes väga ootan. Siinkohal ka väike kolmelooline pakett, mille antud plaadi lugudest välja valisin. Eriti kõva on Sufjan Stevensi versioon Castanets'i loost You Are The Blood.