21. märts oli siis minu jaoks igati oluline päev, sest siis viibisin ma ühel kaua oodatud ja vägagi oivalisel kontserdil. Ma olin seda kaua oodanud. Eriti veel sellest ajast peale kui möödunud või ülemöödunud aastal jäi ta kontsert Riias ära, mistõttu ma tookord ei hakanud Helsingisse piletit ostma. Seekord olin ma varakult platsis ja täpselt kui piletid ühe päeva hommikul kell kümme müüki tulid, olin ma naksti platsis ja üks pilet saigi mulle. Ma ei hakka siinkohal muidugi mainima, et pilet maksis 49 eurot, mis polegi midagi erilist, aga kuna ma tellisin rahvusvahelise pileti, mis soomlaste mõistes tähendab, et ülemere kirjale võib lisaks üle 15 euro juurde keevitada. See selleks. Mainin ära ka, et kuna fotografeerimine oli seal täielikult keelatud (mõni siiski salaja klõpsis), siis ma oma peidetud fotokat ei julgenud üldse kotist välja võttagi. Tegelikult ei tulnud see isegi üldse mõttesse, kuna pilte poleks seal kehva valguse tõttu nagunii erilisi saanud ja veel vähem tekkis mul kontserdi ajal mõte oma koti sisemusest. Seega ülalolev pilt on tehtud Michael Alan Goldbergi poolt hoopis varasemast Philadelphia kontserdist. See annab aga lavast ja koosseisust väga hea ülevaate.

Nüüd aga kontserdist. Võrreldes möödunud aastase Rufus Wainwright'i kontserdiga, mis toimus samuti samas majas ehk Kulttuuritalos, siis siin oli rahvast vähemalt kaks või isegi kolm korda rohkem. Erinevus oli ka selles, et sel aastal olid lava all seisukohad, möödunud aastal olid kõik istekohad. Ma ei pea muidugi mainimagi, et heli oli esmaklassiliselt hea ja kogu konserdi fiiling oli vaatamata puupüsti täis saalile väga intiimne. Show'd praktiliselt polnud ja isegi valgus oli hämaram. Ja ühe asja tahaks veel ümber lükata. Nimelt on millegipärast soomlased meie stereotüüpides sellised kirvenäod ja tuimad loikamid. Naised muidugi lühikeste õlgadeni valgete juustega, kindlasti prillidega ja kerges või natuke raskemas ülekaalus. Ma ei tea, kust see arusaam tekkinud on, aga nendel Soome kontsertitel, kus mina viibinud olen on inimesed erakordselt lahedad ja kaunid. Eriti veel naissoost tegelased. Kontserdipublikuna on nad nagunii superhead. Aga nüüd siis põhilisest.

Antony oli Helsingis vist juba kolmandat korda. Mees näeb välja selline nagu piltidel ikka. Suurt kasvu, mustas hõlstis ja klaveri tagant ta eriti ei lahkunudki. Kui siis ainult lõpus kummardamise ajal. Huumorisoon oli mehel paigas. Kuigi ta ei suhelnud just publikuga väga palju, tegi ta siiski vahel paar pikemat pausi, kus rääkis, kuidas ta mingisse Põhjas-Soome taksojuhti armus (eriti lahedalt tsiteeris ta seda taksojuhti ja see kõlas nagu Mika Häkkineni ja Sylvester Stallone'i vahepealne murre). Kui rääkida nüüd bändist ehk The Johnsonsitest, siis see oli esmaklassiline. Koosnes see siis trummarist, viiuldajast, siis mehest kes vaheldumisi mängis viiulit ja akustilist kitarri, siis mehest kes vajadusel mängis saksofoni, flööti ja kitarri (võibolla midagi veel, sest ta minu suhtes jäi natuke teiste taha varju), siis veel ühest elektrikitarristist ja minu suurimast sümpaatiast ehk tsellistist. Tšellot mängis siis imeõbluke Julia Kent, kes oma mänguga röövis vähemalt mul poole südamest. Kuigi selles mõttes pole ta just klassikaline kaunitar. Pigem selline kergelt Patti Smith'iliku näoga, aga vaatamata sellele oli ta vähemalt sel õhtul tsello taga maailma kauneim naine. Ma ilmselt olen juba varem maininud, et nii basskitarr kui tšello on minu nihkes muusikafantaasias täielikult naistepillid. Pean siinkohal silmas seda, et iga naine kes selle pilli taga oskuslikult tegutseb on minu silmis kohe natuke erilises staatuses. Helilises mõttes on neil muusikas praktiliselt sarnane roll kah. Julia on muuseas andnud mõned aastad tagasi välja ka oma sooloplaadi nimega Delay.

Kontserdil kuulis lugusid kõigilt kolmelt albumilt. Kõige rohkem siiski kahel viimaselt. Ettekandele tuli ka juba netis varem ringelnud kontsertsalvestus Beyonce'i loost Crazy In Love. Õhtu hoogsaim lugu oli ülatuslikult kiire ja tempokas Shake That Devil, mille võib leida tema Antoher World'i nimeliselt EP'lt. Ettekandele tulid kõik oodatud hitid peale ühe, milleks oli Bird Gerhl (paljude jaoks tuntud kui filmi V For Vendetta lugu). Tagasi kutsuti kaks korda. Viimasel korral tuli ta üksi ja väitis, et ta polnud selleks valmis ja see mis nüüd juhtub, võib tähendada seda, et publik tema tagasikutsumist kahetseb. Siis hakkas sündima see, et tekkis mingi lugu, mille nimi võiks olla Helsinki. Sinna kaasati ka publik, kes jagati kahte rühma. Üks pool tegi sellist jämedat pom-pom-pom jorinat ja teine pool tegi peenikest ininat. See tuli päris huvitav välja tegelikult. Siinkohal kui Antony ise tegi jämeda häälega pom-pom-pom, siis tekkis mul kergelt kurb tunne, et ta oma plaatidel alati just peenemat ja kõrgemat helistikku kasutab. Hääl on tal võimas mõlemat pidi. Kui kogu kontserdist rääkida, siis oli paar kohta, kus palju puudu ei jäänud, kui pisar oleks silmanurka tekkinud. Kusjuures mu ümber päris mitmel mehel olid silmad märjad. Naistest ei hakka rääkimagi, mõni päris lahistas vahepeal.

Nüüd kui teda elusast peast olen näinud, julgen väita, et tegu on tõesti geeniuse ja ingliga. Tema hääl oli laivis, vaat, et veel kaunim ja võimsam kui plaadil ja kogu kontsert oli väga proffesionaalne ja tasemel, mille kallal ei saaks ka kõige suurema tahtmise korral mitte midagi halba öelda. Tegu on vaieldamatult kontserdiga, mis minu top kolmes võisteb kõige kõrgema koha eest.

Lugu nimega Aeon, David Lettermani jutusaatest:


Ja naine, kes röövis mu südame: