Kuna see on Kõrvaklapi 200. postitus, siis on sellel blogil ka uus väljanägemine. Seda oli mul plaanis juba ammu teha, aga kuna täna oli tervis siuke kergelt haiglane ja väljas ka nagu eriti miskit teha polnud, siis saigi tehtud. Ilmselt selliseid pisivigu leidub siin veel üksjagu, aga aja jooksul loodan need parandada.

Aga nüüd lubatud arvustuse juurde. Et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, siis nimi Son Lux tuli minuni selle aasta alguse poole ja seda tänu sellisele kodumaisele muusikablogile nagu SonicMonks. Seetõttu suur kalli neile ja kirjutage ikka tihedamini. Son Lux'i taha peidab end tegelikult üks mees nimega Ryan Lott. Ja antud album on mehe debüüt, mis ilmus tegelikult juba veebruaris või märtsis. Ega mul poleks Son Lux eriti meeldegi tulnud, kui kogemata poleks ükspäev hakanud playlistis mängima lugu nimega Break, mille ma saingi kunagi läbi SonicMonksi blogi. Peale paarikümmend sekundit sain aru, et see on ilmselt üks selle aasta ilusaim lugu, mida kuulnud olin ja hakkasin otsima ka mehe teisi lugusid. Kuulnuna debüütplaati olin veel rohkem vaimustunud. Kõigepealt tekkis millegipärast võrdlus Burial'iga, aga see varsti kadus. Plaadi lood on suhteliselt rahulikud ja neid on väga huvitavaid pille kasutatud. Kui ma ei eksi siis isegi flööti ja muid klassikaorkestri pille. Mõned lood kipuvad mõnes kohas väga psühhiks minema, mis lisab neile veel omapära juurde. Tema muusika juures ongi imeline see, et see sobib imehästi nii klubisse kui ka klassikalise muusika lavale. Mees ise pidi väiksena õppima karmide reeglite järgi klaverit, mis talle üldse ei meeldinud. Hiljem, siiski hakkas natuke meeldima, sest Indiana ülikoolis ta õppis kompositsiooni ja klaverit. Lisaks mängis ta veel kitarri ja trumme. Seal hakkas ta koostööd tegema ka sama kooli balleti ja moodsa tantsu tudengitega, kirjutades ja mängides oma muusikat. Viimasega läks tal eriti hästi, kuna sealt leidis ta omale ka naise. Tänaseks elab ta New Yorgis, kus ta naudib helilooja elu. Kuna ka helilooja vajab vaheldust, siis tekkis tal mõte proovida ka soolomuusikuna kätt. Selle tulemusel valmis ka käesolev album, mis on üks minu selleaastaseid lemmikuid.

Peale selle, et mees ise muusikat teeb, on ta ka päris kibe remiksija. Tema kätt on tunda saanud nii Beirut, Jamie Lidell, My Brightest Diamond, Radiohead ja veel nii mõnigi.

MySpace
Son Lux'i blog

Tema remiximiskunstist pakuks:
Jamie Lidell - A Little Bit Of Feel Good (Son Lux Remix) (via Stereogum)
My Brightest Diamond - Inside A Boy (Son Lux Remix) (via Pitchfork Media)
Radiohead - Nude (Son Lux Remix) (via Radiohead Remix)

Soololoomingust pakuks:
Betray (via Resonator Magazine)
Break (via South by Southwest Festival)

Ja videoks tuleb loomulikult jälle lugu Break, millel on lisaks väga lahe pildikeel: