Mul oli vahepeal tohutu loomekriis. Ei osanud midagi kirjutada ja veel vähem välja mõelda. Seoses sellega oli neljapäevane R.E.M.'i kontsert väga värskendav, kuna see tõi taaskord natuke loovamaid mõtteid pähe. Üldiselt on minu muljed väga sarnased Penny-Lane'iga (lisaks on ka minu lehel kasutatud pilt pärit Mart Reinsoni fotoaparaadist). Ka mina pole kunagi olnud R.E.M.'i fänn. Loomulikult kuulsin ma nende hitte üksjagu, eriti Losing My Religion'it, mida tuli peale igat kolme laulu tollase MTV pealt, kui see minu telekasse ilmus. Seda ei lastud sellise sagedusega mitte kuu-kaks, vaid vähemalt aastaid. Mis seal salata, tollal hakkas juba vaikselt pinda käima, aga õnneks mitte nii palju, kui nende lugu Shiny Happy People. Viimatimainitu on väga jube lugu ja õnneks on nad sellest ka ise aru saanud ja kontsertitel nad vist seda kunagi ei mängi. Nii, et läksin sinna kontserdile umbes sellises konditsioonis, et pole fänn, aga tean mõndasid vanemaid ja üksikuid uuemaid lugusid. Üldiselt on sellise tundega väga hea minna, kuna see kontsert üllatas väga positiivses mõttes. Minu jaoks oli isegi heli hea (seisin kuskil keskel, lavast tsipake eemal), vähemalt ma ei saa aru, kus paljud inimesed võtavad selle väite, et heli oli tapvalt kõvasti. Minu arvates täpselt paraja tugevusega ja miski ei kriipinud kõrvu.

Kui nüüd rääkida bändist endast, siis Stipe'i olen ma alati pidanud Ilmar Raagi kaksikvennaks ja seekord sain sellele taaskord kinnitust. Kuigi ilmselt on Stipe pikem ja tibake elavama loomuga, aga neil on kohe midagi väga sarnast. Intelligentsed inimesed igaljuhul. Kuigi ma Ilmarit olen ainult paar korda kuskil linnatänaval vastu kõndimas näinud ja absoluutselt ei tunne teda. Stipe igatahes oli laval väga muhe ja raske oli temalt pilku tõsta, kuna teda oli väga huvitav jälgida. Ilmselt peamine põhjus on selles, et jubedalt tekkis tunne, et tüüp ise täiega tahtis seal laval olla. Sellise asja tunneb paratamatult ära ja sellist kirgast soovi ei näe esinejatel just eriti tihti. Samas ei saanud seda just öelda kitarrist Peter Buck'i kohta öelda. Ma arvan, et ta oli veel väga solvunud, et Soomes ta kidra ära varastati ja kergelt tundus, et tal võis isegi väike kraad sees olla. Olen kuulnud, et tegi paar kala ka sisse ja kitarrid olevat ka vahel käest kukkuma hakanud. Ma ise seda muidugi tähele ei pannud. Lavakujundus ja visuaalid olid lahedad. Ausalt öeldes tekkis väike kõrvutustunne, sest umbes nägi see välja selline nagu kaks selleaastast konserti kokku panna. Ehk ekraanipool meenutas Massive Attack'i ja videod, mida sealt näidati (laulja, pillimehed, videoklipid, publik, jne. väga kiirel viisil) jälle selleaastast Björk'i Riia kontsertit. Ehk väga lahe lähenemine oli. Lugude valik oli hea. Mind üldse ei seganud, et tulemata jäi Everybody Hurts. Stipe'i publikuga suhtlemine meeldis. Ta ei teinud seda just palju, aga oli näha, et rahva sai ta kergesti konksu otsa. Sarnaselt Penny-Lane'iga oli häirivam osa see 9/11 mainimine ja USA valitsuse vihkamise jutt. Noh see selleks, mind see ka eriti ei koti, aga ma millegipärast arvasin, et ta seda võib teha. Lugude nimekiri peaks olema järgmine (sulgudes on albumi nimi, kust lugu pärit):

1. Living Well Is The Best Revenge (Accelerate `08)
2. Bad Day (Best of `03)
3. What's The Frequency, Kenneth? (Monster `94)
4. Pop Song 89 (Green`88)
5. Drive (Automatic for The People`92)
6. Man-Sized Wreath (Accelerate`08)
7. Driver 8 (Fables of The Reconstruction `85)
8. Hollow Man (Accelerate `08)
9. Time After Time (Reckoning `84)
10. The Great Beyond (Man on The Moon soundtrack `99)
11. World Leader Pretend (Green `88)
12. Ignoreland (Automatic for The People `92)
13. Strange Currencies (Monster `94)
14. The One I Love (Document `87)
15. Electrolite (New Adventures in Hi-Fi, `96)
16. Disturbance At The Heron House (Document `87)
17. I’ve Been High (Reveal `01)
18. Let Me In (Monster `94)
19. Horse To Water (Accelerate `08)
20. Orange Crush (Green `88)
21. I’m Gonna DJ (Accelerate `08)
22. Imitation Of Life (Reveal `01)

23. Supernatural Superserious (Accelerate `08)
24. Losing My Religion (Out of Time `91)
25. Country Feedback (Out of Time `91)
26. It's The End Of The World As We Know It (And I Feel Fine) (Document `87)
27. Man On The Moon (Automatic for The People `92)

Lugusid tundub olevat väga palju, samas olid piisavalt mitmed väga lühikesed lood. Enda lemmikuid ei oskagi eriti mainida. Võimalik, et need olid Drive, Let Me In, It's The End Of The... ja Man On The Moon.

Kokkuvõttes oli R.E.M. väga hea, et tekkis koheselt ka idee lähitulevikus paar plaati hankida ja lugeda ennast kergelt-öeldes väikseks fänniks. Soojendajad We Are Scientists oli samuti igati tubli. Ma ei ole nende loominguga just kõige paremini kursis. Tüübid ise olid lahedad. Muusika poolelt oli palju suht sarnast värki, aga paar lugu eristus teiste seast välja, kuna need olid teistest üksjagu paremad. Lavasharm oli poistel olemas igatahes.

Kahjuks nüüd võttis valitsus vastu ilgelt vastiku seaduse, mille tulemusena lähevad varsti meelelahutusüritused täieliku käibemaksu alla. See teeb eriti tuska korraldajatele, kes häid artiste siia toovad. Nüüd hakkavad nad neid Riiga viima, kus neid nagunii juba kordades rohkem käib. Selle tulemusel jääb riik ilma ma arvan, et päris paljust. Sealhulgas paljude turistide rahast ning ka kultuurihuviliste eestlaste omast, kes nüüd sellega hakkavad Läti rahakotti täitma. Nojah, aga meie kultuuriminister sellest ilmselt aru ei saa, kuna tema jaoks on kultuuri kõrgvorm laulukoorid.


Peale R.E.M.'i, õigemini enne neid valiti ka selleaastane Mercury Awardsi võitja, kellest sai juba päris pika ajalooga (aastast 1990) bänd nimega Elbow. Võiduplaadiks oli nende neljas stuudioalbum nimega The Seldom Seen Kid, millel teeb kõrvalosalisena kaasa ka Richard Hawley (loos nimega The Fix). Bändi nimi Elbow on pärit ühest BBC minisarjast nimega The Singig Detective, kus kunagi väideti, et sõna "elbow" (küünarnukk) on kõige sensuaalsem sõna inglise keeles, mitte tähenduse pärast vaid viisil kuidas seda hääldatakse. Bänd ise on kriitikute suur lemmik, samas kommertspoolelt vaadatuna pole tegemist just eduka bändiga. Paremini läheb neil siiski kodumaal UK's, kus nad on top 20's kõigi oma nelja plaadiga olnud. USA's pole nad allapoole sadat veel sattunud.

Võitjate auks ka üks nendele pühendatud lugu. See pole küll viimaselt albumilt, aga arvatavasti on see üks nende tuntuim lugu. Hea on ta sellegipoolest. Isegi väga. Loo nimeks Grace Under Pressure.