Sarnaselt eelmise aastaga oli ka sel aastal Plink Plonk mõnus üritus. Ilmselt on ka asi selles, et ma olen suur ühepäevafestivalide fänn. Kuigi eks paljude jaoks see selline säästufestivali formaat ole, aga see selleks. Sarnaselt eelmise aastaga oli ka sel aastal kohe väga ilus ilm, sarnaselt on see vist ainuke festival maailmas, kus vähemalt meeste-WC's pole kunagi järjekorda (sest pisuaare on kemmergus rohkem kui ma lugeda oskan) ja kuulduste järgi ka rohkem rahvast. Ka seekord oli üritus kahe lava vahel ära jaotatud. Pealava väljas ja väiksem lava üleval telgis. See aasta oli telk vist suurem kui eelmine aasta ja vähemalt minu arvates oli seal rahvast kuidagi hõredamalt kui mullu.

Kahjuks ma ei näinud kahte esimest esinejat, kuigi Junk Riot'it oleks väga näha tahtnud ja neid kiideti ka päris palju. Mina jõudsin kohale, siis kui alustas Pastacas. Ma polnud teda varem kunagi näinud, aga mõnda lugu olin kuulnud. Lavalt hakkas tulema tegelikult väga lahedat asjandust ja tundub, et see mees on vähemalt elektrooniliste abivahenditega nagu kala vees. Üllatus oli isegi see, et suure lava täitis väga hästi ära ja viis meeleolu kohe selliseks rahulikuks ja lõbusaks. Kuigi ma enne arvasin, et see on selline muusika, mida sobib kuulata ainult intiimsetel klubikontsertitel. Peale teda oli telgis täiesti võõras nimi ehk Don Raul & His Lawyers. See on siis bänd, milles osalevad enamus teiste Eesti alternatiiv ja underground bändide liikmed. Muusika oli selline garaazibluusine. Ma väga ei jõudnud kuulata, kuna sel ajal enamuse ajast toitsin oma magu kartulite ja kanaga. Järgmine oli Cloudspeak, keda ma õigupoolest oleks juba Kumu Ööl näha tahtnud, aga siis sai väsimus võimust ja jäi nägemata. Nemad tegid sellist tirphopisegust chilloutmuusikat, mis murul lesimise taustaks sobis tegelikult väga hästi. Mul millegipärast tulid võrdlusmomendid eelmise aasta Under Marie'ga. Peale seda oli telgis ÖÄK. Minu jaoks vaieldamatult õhtu parim eestimaine etteaste. Osa lugusid tundsin küll ära 3Pead'e plaatidelt, aga need olid hoopis teises kastmes. Nii, et palun andke ÖÄK'i plaat välja. Peale seda oli lava itaallaste päralt ehk Eveline. Vaatamata bändi ilusale tüdrukunimele, koosnes bänd ainuüksi meestest. Ei taha halvasti öelda, aga ega nemad suurt meelde ei jäänud, kuigi meloodia oli päris ilus ja taustaks sobis päris hästi. Peale seda Köök. Ma Kumu Ööl sain nende tõttu väikse pettumuse osaliseks (tänu kehvale helile), aga nüüd nad tasusid oma võla. Nende etteaste oli mõnusalt humoorikas ja nakkav. Samas eelmise aasta Eliidi võõraste lugude kavale jäi alla (kes ei mäletaks siis legendaarset nibude lugu või seda 63 ja mitte ühtegi sõpra). Siis tuli välilavale soomlaste Scandinavian Music Group. See oli selline tore kantrisegune folk. Siinkohal viitaks Penny-Lane'i intervjuule ja võiks öelda, et minagi laulja telefoninumbrist ära ei ütleks (kuigi oma suure argusega ma vaevalt kunagi sinna helistaks). Tore oli muidgui Penny-Lane'i endaga ka natuke juttu ajada. Aga jah, need soomlased mulle meeldisid. Väga toredat asja ajavad. Järgmisena olid telgis palju kiidetud ja skandalistideks kutsutud vene bänd Miami Scissors. Enne oli neid kiidetud ja öeldud, et nad sarnanevad eelmise aasta vene bändi Moj Rakety'ga. Tegelikult nad jäid minu silmis kõvasti alla. Samuti meeldis mulle eelmisel aastal sarnast asja ajanud lätlaste Mona De Bo ka üksjagu rohkem. Samas selline lavaline sharm ja energia oli neil olemas ja lõpupoole kiskusid ka lood juba väga heaks minema. Tegelikult olid nad head, aga lootused olid neile vist liiga suured ette pandud. Kahjuks ei osanud lava ette minna ja seega jäin tasuta plaadist ilma. Õhtu lõpetas Jaapani instrumentaal (õigemini post-rock) bänd Mono. Nemad olid juba täitsa teisest maailmast. Esiteks oli see vaieldamatult selle aasta kõige valjem kontsert, kus on mul olnud au viibida. Kõrvad veel järgmise päeva pärstlõunani vilisesid. Ja pole midagi öelda, nad oli ikka super-head. See energia mis lavalt tuli oli kindlasti suurem kui Narva elektrijaama nädala toodang. Niipalju, kui mul selja peal karvu on, olid nad kõik püsti. Üldiselt kui võtta ühe ilusa lausega kogu festival kokku, siis tunne oli umbes selline nagu oleks kõrvas olnud kuuldeaparaat ja sinna päev läbi keegi kauni häälega naisterahvas sosistanud, et kui hea kõik on ja lõpus oleks sinna sisse kõva häälega aevastanud. Mono pani ühesõnaga väga meeldejääva ja tugeva punkti kogu õhtule.

Ja lõpetuseks niipalju, et vahest on ka Delfist kasu: