Viimastel päevadel on olnud nii halba kui head. Halb on see, et ootamatult jäi mul ära Lou Reed'i kontsert. Hea on see, et eilne Björk'i kontsert Riias toimus. Ja veel kuidas. Riias ootas mind suhteliselt ilus ja päikseline ilm ja päris tühi maantee. Võrust Riiga on teatavasti kiviga visata. Isegi Tallinn on kaugemal. Lisaks on see vist peale Route 66 maanteed Ameerikas vist maailma kõige pikem sirge teelõik. Kurvide asemel on hoopis tohutud künkad, sest sõit läks muudkui üles ja alla. Rigas Arenal oli igatahes juba päris palju rahvast, kui kohale saabusin. Väga palju jäi kõrva ka kodumaist keelt. Soojendaks oli Läti kohalik a capella bänd Cosmos, millest mina polnud enne vist midagi kuulnud. Vaatamata sellele, et ma pole just a capellast väga vaimustuses, oli nende etteaste vägagi huvitav ja hea. Kindlasti meeldisid nad ka Björkile endale, kuna viimane kasutas ka vististi oma eelmise albumi Medulla juures ohtralt inimhäälitsejaid ja beatboxereid. Show otstarbeks olid nad vahelduva eduga kuuekesi vahepealt mingite klaastahvlite taga, millest paistis läbi ainult inimese siluett, kui valgust tagant lasti. Neid kuulaks kunagi hea meelega veelgi. Peale seda toimus väike lava korrastamine, mistõttu tekkisid lavale väiksed lipud ja erilist julgust näitasid kaks valgustajat (või filmimeest), kes mööda imepisikest redelit kõikuva konstruktsiooni nurkadesse üles ronisid ja sinna nad jäidki. Võttis selle nägemine päris kõhedaks. Mitte ainult mind, vaid ka üht kõrvalseisvat soome tütarlast. Peale seda enam-vähem pihta hakkaski. Lavale tulid muusikud ja bänd nimega Wonderbrass. Viimane koosneb nimelt 10 tütarlapsest, millest kolm mägnivad trompetit, kolm trombooni, kolm French Horn'i (see on see hästi kõver puhkpill) ja üks tuubat. Puhkpillisaatel tuli lavale ka staar ise. Esimseks looks oligi kohe Earth Intruders. Tuleb öelda, et alguses oli Björk võibolla isegi kergelt toores, aga peale paari lugu oli kõik nii nagu peab.

Lugusid oli nii uusi kui vanu. Suurem rõhk oli siiski viimasel Volta albumil. Samas tuli ka vanu hitte nagu Hyperballad, Joga, Hunter, Pagan Poetry, jne. Kahjuks jäi mängimata üks mu lemmiklugu All Is Full Of Love. Mul Riia kontserti lugude nimekirja pole kuskilt võtta, aga paar päeva varem Vilniuses olid järgmised lood, mis arvatavasti lõviosas Riiaga kattusid:

01. Brennið Þið Vitar
02. Earth Intruders
03. Hunter
04. The Pleasure Is All Mine
05. Pagan Poetry
06. Vertebrae By Vertebrae
07. Jóga
08. Overture
09. Anchor Song
10. Army Of Me
11. 5 Years
12. Cover Me
13. Wanderlust
14. Hyperballad
15. Pluto

encore
16. Declare Independence

Põhimõtteliselt kestis kogu asi kokku umbes 1,2 tundi, aga selle eest sai kõike. Ballaade, kõrgema klassi technot, lasershowd, konfetisadu, lahedaid kaadreid kahel ekraanil, tantsu, jne. Üllatusi oli palju, eriti kui peale rahulikku Anchor Song'i käis äkki kõmakas ja hakkas pihta täielik tekno. Lisaks olid kõigele vaatamata trummide taga lihast ja luust trummar. Bändi huvitavama poole moodustas kindlasti elektroonika, sest kasutati ohtralt igasuguseid tehnilisi imevidinaid (nagu samplerid, rütmimasinad, ekvalaiserid, ja pooli asju ma ei oska sõnadega kirjeldadagi).

Björk ise oli mingis eriti volangiderohkes kleidis, mis arvatavasti ainult temale sobibki. Paljajalu (vähemalt minu kohast vaadates nii tundus) ja liikus ootamatult palju. Tema liigustustes jäigi silma, et kui musikaalne inimene ta ikka on. Nimelt tema liigutused ja miimika olid nii muusikasse, kui üldse olla saab. Tekkis tunne, et muusika tuleb välja tema sõrmeotstest ja varvastest. Minu silmad polnud küll sellist asja varem näinud. Lisalugusid oli küll ainult üks, aga seda anti täie raha eest. Kuna see lõppes sõna otseses mõttes täieliku sajuga.

Peale kontserti kodupoole veeredes ning peale bensiinijaama kabonossi söömist sain ikkagi aru, et autos kuulates ei ole kõlarites ikkagi see Björk, kes ta on. Tema muusika ongi ideaalne ainult kolmel viisil. Esimene on kontserdil. Teine on väga hea muusikasüsteemi taga (mu autol on jube kehva stereo pealegi), kui muid segavaid asju pole. Kolmas viis on see, et peab teda ka nägema (näiteks muusikavideo vahendusel), sest inimesena on ta juba selline, kes on alati huvitav. Asja juures on üks naljakas asi veel, nimelt kunagi ammu-ammu ma ei sallinud teda üldse. Päris pikki aastaid samas on ta juba väga meeldima hakanud. Peale eilset meeldib veel rohkem.

Lõpetuseks lindistus eilsest finaalloost. Kvaliteet on muidugi allapoole arvestust (ma ise oleks paremini filminud).


Järgmine peatus on Plink Plonk.