Scarlett Johansson on siis Taani juurtega Ameerika filminäitleja, kes on teinud superrolle paljudes filmides. Minule tulevad kõigepealt meelde Lost In Translation, Ghost World, The Man Who Wasn't There ja veel mõned. Peale selle on tegu vaieldamatult äärmiselt seksika ja ilusa naisega. Ja oh üllatust, ta ka laulab. Seda laulmist oli varem kuulda juba Lost In Translation'is, siis paljud ameeriklased nägid teda koos The Jesus & The Mary Chain'iga esinemas Coachella muusikafestivalil. Ja juba mõnda aega liikus netis ringi ka tema poolt lauldud Gershwin'i lugu Summertime (viimasel oli ka palju kahtlejaid, et kas see ikka oli tema).
Edasise suhtes pean tunnistama, valdas mind väga suur halb eelaimdus. Nimelt otsustas Scarlett kohe, et tema plaat tuleb Tom Waits'i lugudest. Ja see on tõeline pähkel. Sest sellist käriseva ja geniaalsete sõnadega meest on raske üle lüüa. Raske on isegi ligilähedale jõuda. Ja pealegi olen ma väga suur Tom Waits'i austaja. Seega oli mu halb kõhutunne igati õigustatud. Ei läinud palju aega mööda, kui liikusid kuuldused, et uue albumi produtsenditoolis istub Dave Sitek ise. See mees on siis kui TV On The Radio bändist tuntud kitarrist ja samuti ka produtsent. Asjale lisas aina ootusi juurde, kui selgus, et plaadil mängib kitarri Yeah Yeah Yeahs'i Nick Zinner. Ja üks viimaseid rosinaid oli see, et David Bowie võttis nendega ise ühendust ja ütles, et tahaks plaadil kaasa teha. Kahes loos ta taustavokaale teebki. Bowie on üleüldse suur uute muusikute innustaja ja nii-öelda hea vaim. Peale selle on ta suur TV On The Radio fänn. Ja et asi oleks täielik, siis ka Tom Waits ise olevat plaadiga suhteliselt rahule jäänud.
Lugude valik plaadile olevat olnud suhteliselt keeruline ja tuleb tõdeda, et suuremas osas ei sisalda see Waits'i suurimaid hitte. Tuntum lugu on kindlasti I Wish I Was In New Orleans. Scarlett ise väitis, et ta ei hakanud selliseid lugusid valimagi, mida ta vaimusilmas ainult Waits'i enda esituses suudab ette kujutada. Seega pole siin ei Tom Traubert's Blues'i, Ol'55, ja paljusid teisi Tomi klassikuid. Meeldib ka see, et Scarlett ei laula lugusi üks ühele maha. Ja üks lugu on plaadil ka mitte Waits. See on siis Scarlett'i ja Dave'i enda kirjutatud lugu Song For Jo. Bowie't kuuleb lugudes Falling Down ja Fannin' Street. Samuti on plaadi muusikalise poole pealt päris palju äratuntavat TV On The Radio'st. Selline suhteliselt tume, sügav, aga samas väga avara muusikapildiga värk.
Plaadi üks huvitavamaid nüansse ja üllatusi on Scarlett'i hääl. Ma millegipärast arvasin, et see on selline suhteliselt tavaline ja mittemidagistütlev. Tegelik on aga selles, et tema hääl on äärmiselt madal. Natuke meenutab isegi sellist vana naise häält. Ma isegi võrdlust ei oska hästi tuua, aga äkki Marianne Faithfull'i praegust häält, aga siiski palju madalamat. Kõrgeid noote ta vist üldse ei võta. Samas see sulab maru mõnusasti meloodiasse sisse. Ja mulle meeldivad hääled, mis teistest eristuvad. Ja Scarlett'i hääl eristub. Ma tean, et paljudele see ei meeldi ja ilmselt on ka osa inimesi, kes seda üldse kuulata ei saa. Samas mulle meeldib. Neile kellele ta hääl pinda käib, siis plaadi esimene lugu Fawn on instrumentaalpala. Iseasi palju seal Scareltt'i enda käsi mängus on, eks rohkem andekate pillimeeste ja produtsendi. Ma olen päris kindel, et raadiohittideks tema lood ei saa. Aga ei olegi palju näitlejaid, kes sellega uhkustada saavad.
Kui nüüd mingi kokkuvõte teha, siis tegelikult on see plaat meeldiv üllatus. Esiteks lükkas ta ümber mu halvad eelaimdused. Teiseks mulle kogune see päris meeldib. Aga esialgu pean siiski Scarlett'i veel rohkem näitlejaks kui lauljaks. Samas pean ma Tom Waits'i jälle rohkem lauljaks kui näitlejaks, kuigi ta on mänginud rohkemates filmides kui Scarlett. Samas on mõlemil annet mõlemal alal.
Väikese kõrvalpõikena mainin veel üht näitlejat, kes viimasel ajal muusikaga minu südat vallutab. Tegu on siis Zooey Deschanel'iga. Tema ei aja asja siiski üksi, vaid on kampa löönud muusikuga M. Ward ja neil on bänd nimega She & Him. Igaks juhuks ka nende Myspace leht. Aga küll ma neist kunagi pikemalt räägin.
Kõigepealt Scarlett'i Myspace, kus saab nelja lugu koguni kuulata.
Järgmisena Scarlett'i esimene singel Falling Down ja selle video:
Siis kõigile tuntud The Pretenders ja nende Brass In Pocket, filmist Lost In Translation:
Ja juhul, kui keegi ei tea või ei ole Tom Waits'i laulmas näinud, siis siin ta on:
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Klassika:
Lingid:
3 kommentaari:
Peale kolmandat päeva ja korduvaid ketramisi on tekkinud sellest plaadist kerge sõltuvus.
Täna on vist viiendik päevast möödunud loo Falling Down'i kummitava meloodia saatel. Pole ime siis, et ma süües keelde hammustasin, küüsi lõigates sõrme sisse lõikasin ja nina nuusates kaks korda vere välja nuuskasin. Täielik tähelepanu kadu. Me enne südaööd ednam terariistu ei puutu, nii igaks juhuks.
Who are you? on ka üpris veenev.
Postita kommentaar