The Raconteurs on siis bänd, kellest siin varem juba juttu olnud. See koosneb siis kahest The Greenhornes'i bändimehest, lisaks Brendan Benson'ist ja minu arvates juba elava legendistaatuses Jack White'ist. Nende debüüt ilmus 2006. aastal ja sai sooja vastuvõtu. Vahel isegi arvati, et Jack White hakkab White Stripes'ist tüdinema ja peab loobumisplaane, aga siiski see nii ei olnud. Lisaks bändidele provib Jack veel kätt näitlemises. Viimane roll olis siis rockitaat Elvis ise, filmis Walk Hard: The Dewey Cox Story. Benson pole samas sooloplaati vahel teinud. Ja peale 2005. aastat pole ka The Greenhornes uut plaati teinud.

Kui nüüd rääkida viimase aja muusikarevolutsioonist, siis The Raconteurs uue albumi tulekuga mingit uut revolutsiooni ei teinud. Pean silmas nagu Prince, Radiohead, vms. Samas tegid nad väga üllatava nükke küll. Asi seisnes selles, et nad hiljaaegu andsid teada, et neilt ilmub uus album. Tavaliselt öedakse seda mingi paar kuud ette. Tüübid aga ütlesid, et album on valmis ja ilmub täpselt nädala pärast. Seda ei juhtu kuigi sageli ja mulle jäi küll meelde ja mis peamine väga meeldiv üllatus. Väidetavalt tehti seda sellepärast, et album jõuaks üheaegselt nii kriitikute kui ka tavakuulajate kätte. Tegelikult mul polnud üldse aimugi, et nad uut teevad. Ühesõnaga topeltrõõm.

Kui aus olla siis isegi kolmekordne rõõm, sest see uus album rokib. Kui vana oli juba meeldiv üllatus, peamiselt loo Steady, As She Goes'i pärast. Siis uuel albumil otseselt sellist lugu, mis kohe esimese korraga nii mällu sööb ei ole. Samas kogu album ise on märgatavalt tugevam. Eriti meeldib just see, et siin kohtab päris palju erinevaid stiile. Alates Nashville'ile omasest (album salvestati seal ja suurem osa bändiliikmeid elab samuti sealkandis) kantrist ja bluesist, kuni bluegrassi, folgi ja rockini välja. Bluegrass pole muidugi Jack'ile võõras, sest filmi Cold Mountain, kus ta mängis ja ka soundtrackile mõne loo tegi ongi kõik pesueht vanakooli bluegrass. Samuti on kuidagi bändi kokkumäng ja seaded sammuke edasi. Nüüd jätavad nad nii terviku mulje. Kogu album meenutab mõnes mõttes minu koostatud mixtape'e, eriti neid mida ma ise autosse teen. See tähendab seda et lugude tempo ja valik on väga hüplik (umbes sellises järjekorras nagu My Bloody Valentine, Rufus Wainwright, Four Tet, Metallica). Kuna lugude olek on niivõrd erinev, siis raske on midagi teistest eraldi välja tuua. Kuigi kolm peaks välja tooma. Hetkeseisuga on nendeks Old Enough, Top Yourself ja Rich Kid Blues. Samas kunagi teine kord on nendeks kindlasti midagi muud.

Koduleht on neil õnneks endiselt arvutimeeste jaoks väga retro.
Kuulamiseks pakun lugu:
Old Enough (seda võimalust pakub blog nimega Pretty Much Amazing)

Ja vaatamiseks esimest singlivideot Salute Your Solution: