Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi olnud eriline Radioheadi fänn. Häbi öelda, aga mul pole isegi ühtegi nende plaati riiulis olemas. Kuigi Ok Computerit olen noolinud päris kaua ja küll ta kunagi ka tuleb. Seetõttu on meeldiv üllatus, et nende viimane album tuli netti ja igaüks sai neile maksta oma südametunnistuse põhjal. Esialgu pole ma midagi maksnud, aga kunagi kui plaat ka reaalselt müüki tuleb, siis arvatavasti ma hangin selle ära. Väidetavalt on siis lisaks ka teine plaat, kus on ka sellised lood, mida netist vabalt saadaval pole. Vaatamata bändi üllale plaanile on kuluaarides siiski räägitud, et nii öelda piraatsel teel on seda plaati rohkem tõmmatud, kui kodulehelt. Kuigi ma arvan, et bändil endal on sellest ükskõik. Siiski on teada, et esimesel päeval kui lood nende kodulehele tekkisid tõmmati sealtkaudu tervet albumit 1,2 miljonit koopiat. Mis on ülikõva tulemus. Kui veel piraatlusest rääkida, siis ma olen täheldanud ka seda, et maru harva, kui ma ise kuskil SoulSeek'is olen, siis sageli tõmmatakse minult selliseid lugusi, mida saaks täiesti tasuta ja legaalselt bändide, artistide ja plaadifirmade lehelt endale tõmmata. Aga noh, niipidi on otsimine teadagi võimatult keeruline.

Nüüd siis aga Radioheadist. Ma pean tunnistama, et mulle see plaat väga istub. Mulle tegelikult üldse meelidvad sellised kollektiivid, kes kasutavad sellist natuke õhulist ja kajavat muusikat ja sellist unistavat meloodiat. Võimalik, et seetõttu on Joseph Arthur mulle ka väga südamelähedane. Seetõttu ongi üheks mu lemmiklooks sellelt plaadilt lugu Nude. See on lihtsalt nii ilus. Üks mu teine nõrkus on see, kui mehed laulavad falestti ehk tibake kõrgemalt kui nende normaalne hääl oleks. Thom Yorke teeb seda õnneks palju. Aga seda teevad muidugi paljud, alates Jeff Buckley'st kuni Keane'ini välja ja Sigur Ros'i ma parem ei hakka mainimagi. Samas mulle meeldivad väga ka mehelike häältega naisterahvad (nagu Nina Simone, Tracy Chapman, jne.).

In Rainbows, sisaldab siis kümmet lugu, millest kehvemaid ei oska välja tuuagi. Selliselt ühtlaselt tugev koostis on sellel plaadil. Teistelt plaatidelt on ikka mõned rohkem ja mõned vähem meeldinud, aga siin vot seda asja pole. Peale selle Nude'i. Albumit ennast hakati tegema juba 2005 aastal. Seetõttu eelmine aasta ootasid enamus nende uut albumit, aga siis nad tegid meile tünga ja Thom Yorke lasi välja hoopis oma sooloplaadi, mis oli tunduvalt tumedamates toonides kui In Rainbows. Kuigi Radiohead on minu jaoks alati olnud kerge depressiivse kallakuga. Siiski see uus plaat tundub tunduvalt kõbusam ja rõõmurohkem olevat.

Lõppude lõpuks on igati tervitatav uus muusikaline vabadus. Sellega alustas sel aastal siis Prince (kõik mäletavad seda päevalehte, millega tasuta plaadi kaasa sai Inglimaal ja samuti 21 täissaalidele välja müüdud kontsertit, mis kõik ühes kohas toimusid, jne.). Siis see plaadifirmata Radiohead, kes astus sellega suure sammu oma austajatele lähedale ja austajaid neil jätkub tohutult (Last.fm'i andmetel on nad üks kuulatavamaid bände seal nagunii ja seda juba enne selle plaadi ilmumist). Neile järgnevad mitmed muud tegelased, näiteks Nine Inch Nails. Lõpuks äkki jõuamegi sinnani välja, et kaovad vahelt ära igasugused muiduleivasööjad, kes muusikute ja kuulajate vahel aina tõkkeid püstitavad. Praegu mõeldes ei tundugi enam see väga utoopilisena, mis on muidugi hästi tore.