Täna aastal 1940, sündis üks maailma suurim rahuaktivist ja muusik, kes on tuntuks saanud oma ümarate prillide ja jaapanlannast naise tõttu, kes väidetavalt on süüdi maailma suurimas muusikalises bändilõhkumises. Mina isiklikult seda ei usu. Umbes poolteist kuud tagasi sai siis ise ka käidud kuulsal maasikavälul (ka foto on minu tehtud), kus oli hunnik inimesi. Mõni ilmselt isegi elas seal ja kogu aeg maasikaid ja lilleõisi ümber sättis. See oli siis New Yorgis Central Park'is. Sealt paistis ka kuulus Dakota Building, kus herr Lennon elas ja kuuldavasti proua Ono elab vahel siiani. John Lennon'ile igatahes palju õnne sinna teise ilma.

Vahepeal toimus ka minu diskoridebüüt, mis vist laabus päris hästi. Kui just ise kõige rohkem rahul ei olnud, siis mõni ikka kiitust jagas. Väikseid apsakaid ikka juhtus ja tehnika ka tegi vahel sõbralikke nöökeid, aga ilma suurema häbita sai neist jagu. Muidugi seal oli kõrgema võimu käsi mängus, et ainsa eestikeelse loo ajal hakkas lugu kordama nagu katkine grammofon. Tavaliselt ma Eesti muusikast ju ei räägi siin blogis. Aga muidu oli tore ja bändid väga head ja tore, et nägi ka reaalselt inimesi, kes netist sama asja ajavad ja ilmselt nägin ka mõndasi lugejaid.

Lõpetuseks päevakangelane laulmas kurikuulsat Ben E. King'i lugu Stand By Me.