Kunagi aastaid tagasi siin räägitud sellest imelisest Argentiina juurtega Rootsi noormehest. Nüüd on läinud aeg edasi ja Jose on välja andnud uue albumi. Nende kahe plaadi vahel on tal läinud päris hästi, sest ta on andnud palju palju kontserte ja esinenud mitmetel festivalidel, teinud koostööd Zero 7'ga ja tema loomingut on kasutatud mitmetes vaadatavates sarjades. Isegi miksitud on teda palju ja isegi on seda teinud isegi selline ebajumal (osadele, mitte mulle) nagu DJ Tiesto. Kuskilt tema intervjuust jäi silma, et ta väitis, et aasta jooksul võttis ta ükskord aja täiesti maha ja siis umbes nädal aega oli lihtsalt oma naispoolega koos. Tundub, et päris suur töönarkomaan pealekauba. Nüüd on aga mees tagasi ja ei saaks öelda, et suure pauguga. Nimelt tema uus plaat on samasugune rahulik ja akustiline kitarritinistamine nagu tema debüüt.

Siiski ei kõla see sugugi halvasti, kuna see stiil sobib talle hästi. Olles teda kontserdil käegakatsutavas kauguses näinud julgen väita, et päris elus on ta vägagi tagasihoidlik ja varjuhoidev tüüp. Samas ta täidab ihuüksi ära kogu lava ja tal on lummav aura. See pole just kerge ülesanne, kui laval oled ainult sina ja kitarr. Eks ta teeb bände ka sellepärast, et siis on paar instrumenti teda rohkem saatmas. Näiteks tema teine projekt nimega Juni, kes siiani on välja andnud ainult ühe viie lauluga EP Black Refuge. Viimasel on suurimaks erinevuseks trummid ja klahvpillide olemasolu. Oma sooloplaatidel ta reegine muid pille ei kasuta. Kuigi võrreldes debüüdiga on uuel plaadil kasutatud ka käteplakse, natuke taustvokaali ja tsipake ka süntesaatorit. Sarnaselt debüüdile on ka siin üks kaver, milleks seekord on Massive Attack'i Teardrop. See on ilmselt ka plaadi kõige kiirem ja valjum lugu. Seda oli ta ka kontserdil. Kuigi ei saaks öelda, et see seekord plaadi tugevaim lugu on, aga väga hea sellegipoolest. Aga tuleb tunnistada, et kaveritega on ta suhteliselt sinapeal. Kõik teavad lugu Heartbeats (originaalis The Knife), mis Sony Bravia pallidega reklaamis mängib. Ühel EP'l on üks Kylie Minogue'i lugu, kontserdil võib sageli kuulda Love Will Tear Us Apart'i või Born In The U.S.A. tõlgendusi. Ka Teardrop'i võis sageli enne uut plaati tema laivesitustel kuulda. Seega ei imesta, kui ta kolmandal plaadil mingi mainitud lugu peal on, kui see kunagi tulevikus ilmuma peaks.

Sarnaselt debüüdile pole ka see plaat ajaliselt väga pikk. Sisaldades kõigest 10 lugu ja kestab natuke üle poole tunni. Kuigi viimane lugu Cycling Trivialities on üle kaheksa minuti pikkune. Kokkuvõttes on tegemist igati ilusa ja rahuliku akustilise uusfolgiga. Minu masinas keerleb see plaat ilmselt veel väga palju kordi, sest selline rahustav muusika kulub alati ära.

Lõpetuseks üks video. Down The Line on selle nimi.


MySpace leht