Kuna olukord on nii, et nädal aega Tallinnat ootab mind ees ja internetist eemalolek samuti. Siis peaks tegema väikse lahkumiskingituse. Selleks sai 7 instrumentaalset pala, mida ma ise pidevalt kuulan. Valik sai päris seinast seina ja mõni jäi isegi välja, kuna maagiline 50MB piir oli ees. Väljavalituks said järgnevad:
1. Frank Mills - Music Box Dancer
2. Pedro The Lion - Options
3. Mono - The Kidnapper Bell
4. Ulrich Schnauss - A Letter From Home
5. David Holmes - 69 Police
6. The Vandals - That Darn Punk: Theme
7. Baiser - Kimi No Inai Sekai

>Music Box Dancer on äärmiselt lihtne ja positiivne lugu. Natuke lapsik ja muretu. Ühesõnaga optimistlik.
>Options on antud valikust ilmselt koos Mono looga kõige suuremat jälgimist vajav, aga see vaev tasub end täiesti ära, sest see lugu areneb aegamööda, aga lõpuks avab end täielikult. Kui kord oled kuulnud, siis tahad seda veelgi kuulda.
>Mono on suure tõenäosusega üks mu lemmikumaid Post-rock bände. Jaapanlased. Lood on head, suhteliselt pikad ja nauditavad.
> A Letter From Home on jällegi selline natuke tempokam ja kaasahaaravam lugu. Nakkava meloodiaga.
> 69 Police on tuttav ilmselt neile, kes näinud filmi nimega Ocean's 11. Kui jätta välja alguses olev prantsuskeelne jutuvada, siis on tegu järjekordselt hästi hea instrumentaallooga. Nakkava viisiga.
> The Vandals on tegelikult selline suhteliselt Green Day'lik kollektiiv, aga antud lugu on on üks võrratult hea instrumentaallugu. Pärineb samanimelise filmi soundtrack'ilt (loo nimeline). Filmi pole näinud ja ilmselt ongi seda väga vähedes näinud, aga lugu väärib kuulamist.
> Lõpetuseks natuke eksootikat. Jaapanist järjekordselt. Omapärase heliga, kaasahaarav ja lihtne lugu.

Ahjaa, selle kõig saab alla laadida rapidshare.de lehe vahendusel ja selle link asub siin.

Nüüd jätan oma lugejatega natukeseks hüvasti.

Väike lisainf kah. Stockholm'i Södra Teatern'is tuleb paar head kontserti:
2. november - CocoRosie
15. november - Animal Collective - see kuupäevaliselt mulle ei sobi kohe kuidagi. Kahjuks.
7. detsember - Broken Social Scene - siia tahaks eriti minna, aga üksi on kuidagi nadi minna. Eriti siis kui ma pole veel Rootsis käinud.