Indie rock
Wolf Parade on pärit Montreal'ist Kanadast. Huvitav, mida kanadalased söövad, et neilt tuleb lõpmatult palju häid muusikuid ja tapvalt häid hokimängijaid. OK, hokiga pole ma eriti kursis, aga muusikaga natuke küll. Bänd moodustati 2003. aastal ja nende esimene esinemine oli teise uue Kanada kahuri soojendamine. Selleks kahuriks oli The Arcade Fire. Kuna mõlemad on Montrealist pärit bändid, siis kodupubliku ees see toimuski. Bänd on neljaliikmeline: Dan Boeckner, Spencer Krug, Hadji Bakara ja Arlen Thompson. Praeguseks on bändiga liitunud ka viies liige - Dante Decaro (endine Hot Hot Heat'i kitarrist). Esialgu avaldati neljalooline EP ja sellele järgnes kuuelooline EP. Nendega jäid nad kõrvu Isaac Brock'ile (Modest Mouse'ist), kes tutvustas bändi ka Sub Pop'i plaadikompaniile, kelle hõlma all on suur hulk teisi häid artsite. Ka Wolf võeti kohe vastu. 2005. aasta juulis avaldati bändinimeline EP ja sellele järnes septembris ilmunud album Apologies To The Queen Mary. Ajakiri Time on selle albumi jõudnud juba nimetada Kanada parimaks indie-albumiks sellel aastal. See on kõva saavutus, sest sealtkandist on see aasta äärmiselt rohkelt ilmunud vägagi häid plaate.

Wolf Parade'iga seostub päris tihti ka selline lause, et kui sulle meeldib The Arcade Fire, David Bowie ja Modest Mouse, siis oled sa juba nende fänn. Seda isegi siis, kui sa pole ühtegi nende lugu kuulnud. Peab tunnistama, et sarnasusi neil tõepoolest jätkub. Ma lisaks siia nimistusse ka törts Broken Social Scene'i ja näiteks Stars'i. Nende muusika on päris nakkav ja endasse haarav. Laulja hääl on samuti päris huvitav. Albumi kaks säravamat lugu on kindlasti You Are A Runner And I Am My Father's Son ja I'll Believe In Everything. Mõlemal lool huvitav trummikäik ja väga head sõnad. Samas on kogu plaat ühtlaselt hea. Neid ootab kindlasti veel päris hea tulevik.

Kuulamiseks:
Dear Sons And Daughters Of Hungry Ghosts
You Are A Runner And I Am My Father's Son
Shine A Light