Muusikaliselt pole mul suurt midagi öelda. OK, plaadiriiul täienes nii mõnegi uue plaadiga, mis hiljaaegu saabunud palganumbrit kõvasti kahandas. Mõned plaadid on siinkohal juba aega leidnud (näiteks Ratatat ja Smog). Aga teised veel pole ja neid ma võin isegi lähiajal siin lahata. Oodata on siis Nine Black Alps'i, Death From Above 1979 ja Mogwai plaatide arvustusi. Kui kõik hästi läheb.

Paar uudist on siiski kah. Nimelt järgmise aasta esimesel poolel peaks ilmuma üks päris huvitav plaat selliselt bändilt nagu The Raconteurs. Ega see nimi midagi ei ütlegi, aga selle taha peidavad ennast kaks põlist detroitlast, nimedega Jack White ja Brendan Benson. OK, tegelt on ka bassimängija Jack Lawrence ja trummar Patrick Keeler, aga nemad pole ilmselt nii tuntud. Jack White on öelnud, et ta tahaks The White Stripes'iga väikse pausi teha. See on ka loomulik, kuna see aasta on nad oma plaadi väljastanud ja peaaegu, et puhkamatult tänaseni aina tuuritanud. White ja Benson on ka varem koos üles astunud, aga lugude lindistamiseni pole nad veel jõudnud senini. Nad mõlemad on sellest igatahes suures vaimustuses. Ka mina olen.

Lisaks juba korduvalt mainitud Södra teater Stockholmis üllatab veel kahe kontsertiga. 27 november Rosie Thomas ja eriti tasuks arvestada 20. novembri nimelist kuupäeva. Siis hullutab seal rahvast Wolf Parade. Sellel kohal tuleb sügisest kevadeni eriti hoolsalt silm peal hoida, kuna sel ajal seal tavaliselt magusaid asju päris sageli ette tuleb. Nüüd kaks veenvat põhjust sadadele lisaks, et elus kordki Rootsi jõuda.

Alates homsest taas vanamoodi edasi.