Viimasel ajal on päris mitmetest välismaistest muusikablogidest mõnusaid asju kõrvu jäänud. Kõige õnnelikum olen muidugi sellise leie üle nagu Maya Bond. Tegemist on ühe võimsa konkurendiga Karen O-le (Yeah Yeah Yeahs'ist). Ainult Mayal on üks suur eelis. Nimelt tema plaat valmis siis, kui ta oli neljane. Ok, ma pidasin ennast kunagi andekaks lapseks, sest vahetult enne viieseks saamist oskasin ma lugeda nagu noor jumal ja seda suuresti tänu Grimmi muinasjuttudele (võiks nalja huvi pärast uuesti plaani võtta need). Aga see jõnglane on lausa vapustav. Tegemist on hästi armsa tüdrukuga, kes on pärit Osakast ja kelle teine kodu on Austinis (Texases). Küll see väike neiu oskab alles laulda. OK, võibolla ta pole lingvistilises mõttes eriti osav, aga ta kisab võimsalt. Ja kui sinna on veel ka käredam kitarr taha keevitatud ja natuke ka elektroonsemat indiet, siis on tulemuseks lihtsalt "ou mai gaad" kui lahe asi. See tuleb eriti hästi välja loos Cute Papa. Natuke rahulikumat, samas pidavat olema tegu täieliku improvisatsiooniga (uskumatu, et nelja-aastase lapse puhul sellest rääkida saab), fiilingut pakub The Ghost Castle. Mõlemad lood on pärit tema plaadilt (2004. aasta plaat, seega praegu on ta vist kuuene) Pink Drums, Purple Lights. Ilmselt peab ka lapsevanemaid tänama, kes oma lapsega selliseid asju korraldavad. Kui mina kunagi isaks saan, siis on mul juba ideid, kuidas kohalikud icecreamid, dünamindid ja muud tümpa-tümpa bändid laiaks laulda.

Teine tore uudis on neile, kellele meeldivad coverid, bossanova ja 80'ndate hitid. Õigus on neil, kes arvavad, et tegu on Nouvelle Vague'ga. Jep, nad on tagasi ja jätkavad sealt, kus eelmine kord pooleli jäädi. Juuni lõpus ilmub uus plaat nimega Bande A Part. Seekord saavad uue kuu igahaljad lood, mille on tuntuks laulnud Echo & The Bunnymen, Buzzcocks, Blondie, Billy Idol, Bauhaus, New Order, Visage ja paljud muud sellised. Silma jääb palju B-tähega bände millegipärast. Albumi coverart on samuti jälle tase. Loomulikult on välja imbunud ka mõned lood:
The Killing Moon (Echo & The Bunnymen) - üks mu lemmikpoplugusid 80'ndatest.
Dancing With Myself (Billy Idol)
Heart Of Glass (Blondie)
Ever Fallen In Love (Buzzcocks)

Tore leid on ka selline naine nagu Regina Spektor. Tegu on Moskvas sündinud neiuga, kes praeguseks elab küll juba New Yorgis. Pianist, kes laulab. Midagi Cat Power'i, Tori Amos'e, Fiona Apple'i kanti. Eriti lahe on kui tema kodulehel vajutada videode kategooria nuppu. Pilt, mis avaneb paneb igal patriootlikult eestlasel kindlasti pisara voolama ja võtab südame alt soojaks, sest seal lehe paremas allnurgas resideerub palavalt armastatud Vana Toomas ja Tour'i nimelise kategooria allnurgas resideerub mingi münt, millel olev pilt meenutab väga Tallinna vanalinnas asuvaid ehitisi. Plaate on tal juba mitmeid ilmunud ja kohe-kohe ilmub ka uus Begin To Hope. Paar stiilinäidet ka:
Us
Chelsea Hotel (Leonard Cohen'i cover)
That Time