See tekst ei sobi lugemiseks neile kellele ei meeldi müra, väikestele lastele, rasedatele, kõrge vererõhuga inimestele ja neile, kellel vanust üle 60 aasta (aga kuna eestlased vananevad vaimselt kiiremini, kui lääneriikide omad, siis paneks piiriks 50). Juttu tuleb sellisest toredast Chicago bändist nagu Royal Trux. Eriliseks muudab nad kindlasti huvitav laulmine, mis sageli koosneb üksteisest ülekarjumisest, vingumisest või millestki muust sellisest.

Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, siis tuleb kõigepealt mainida sellist omaaegset Washington'i undergroundibändi nagu Pussy Galore (tegutses 1985-1990), kes kiiruga liikus New York'i ja sai sealse undergroundscene üheks hinnatumaks tegijaks. Põhimõtteliselt juhtus nii, et peale Pussy Galore laialiminekut tekkis muusikamaailma juurde koguni kaks väärt bändi. Üks siis seesama Royal Trux ja teine isegi ilmselt tuntum ehk Jon Spencer Blues Explosion. Royal Trux'i moodustavad seega kaks endist pussygalorelast ehk Neil Michael Hagerty ja Jennifer Herrema. Royal Trux'i üheks sünnimotiiviks sai see, et Hagerty soovis, et Pussy Galore avaldaks ainult kassetikujul The Rolling Stones'i albumi nimega Exile On Main Street. Kuna see idee ei leidnud teiste poolt eriti suurt heakskiitu, siis ta moodustaski oma girlfriendiga (seesamune Jennifer) Royal Trux'i. 1987. aastal ilmus neil esimene bändinimeline album (aga see pole neil ainuke bändinimeline album). Seejärel kolisid nad hipipealinna San Francisco'sse, kus nägi ilmavalgust vägagi eksperimentaalne duubelalbum nimega Twin Infinitives. Olgu öeldud, et seda albumit on võrreldud päris tihti Lou Reed'i Metal Machines Music'uga. Ilmselt natuke muusikaajalugu tundvad inimesed teavad, et seda Reed'i albumit on peetud üheks imelikumaks ja mõttetumaks plaadiks, sest koosneb see siis peamiselt erinevast masinamürast ja kolinatest. Normaalsele inimesele on seda ilmselt ühest loostki küll, aga Lou tegi seda terve plaaditäie. Igatahes, see annab aimu, et RT teeb sellist kõrvavaenulikku muusikat. Järgmine album oligi jälle bändinimeline, mida tuntakse ka Skulls'i nime järgi (tänu albumikujundusele). Peale selle albumi ilmumist sai imelik noorpaar aru, et nende kaugelearenenud heroiinisõltuvus vajab kohest abi. Seda oli tunda ka nende muusikas. Juurde palgati trummar ja kitarrist. Nende neljas album Cats And Dogs oli nii-öelda esimene puhtama elustiili album. See oli märkimisväärselt meloodilisem, kui varasemad, samas sõnade osas oli tegemist ikkagi originaalse ja ootamatu plaadiga.

Kuna üheksakümnendatel tekkis järsult muusikaareenile Nirvana, siis selliseid segaseid underground bände hakkasid taga ajama suured muusikakontsernid. Ka RT ei pääsenud sellest, sest neil õnnestus teha kolmeplaadiline leping hiigelkontserniga Virgin. Esimene vili oli sellest kommertslikumast poolest album nimega Thank You (1995) ja Sweet Sixteen (1997). Umbes samal ajal ehk 90'ndate keskel, vilksas päris mitmes Calvin Klein'i reklaamist läbi ka Jennifer. Aga siiski Virgin sai varsti oma veast aru, et selline bänd ei too neile midagi sisse ja nad lõpetasid RT'iga lepingu ja viskasid nad oma tiiva alt välja. Õnneks nende senine väikeleibel nimega Drag City võttis nad rõõmuga endi hulka tagasi. Selle tulemusena sündis 1998. aastal album Accelerator. Kui võtta arvesse minu isiklik maitse, siis see album oli minu arvates nende karjääri parim töö. See album koosneb peaaegu tervenisti väga mõnusatest ja nakkavatest muusikapaladest. Vokaali osatähtsus samuti suurenes. Sellele järgnes 1999. aastal. ilmselt üks teine nende parim album nimega Veterans Of Disorder. Ning veel aasta hiljem album Pound For Pound. Viimatinimetatu jäigi nende viimaseks albumiks, sest mindi lahku. Tänaseks nad tegutsevad edasi, aga siiski üksteisest eraldi. Neil osaleb projektis nimega The Howling Hex ja samuti ka oma kodanikunimega. Jenniferi uus artistinimi on aga RTX. Aga tõele au andes, siis on nad jäänud ikkagi sellise undergrounditeema juurde ja nende kuulsusest niipalju, et ilmselt saavad nad vabalt hommikumantlis ja karvaste sussidega poes käija piima ostmas, ilma et keegi neid ära tunneks.

Lõpetuseks veel paar rida minu ja Royal Trux'i vahelisest seosest. See ilus seos sai alguse järjekordselt tänu filmile High Fidelity, kus olen ma leidnud enda jaoks uusi bände nagu seeni peale vihma (nii Smog, The Beta Band, 13th Floor Elevators, Stiff Little Fingers ja veel mõned nimed on kõik leitud tänu sellele filmile). Siis tekkis mõningane paus, mis kestis seni kuni kuulsin esimest korda Accelerator'it. Edasine on juba ajalugu, mis kunagi minu memuaarides kindlasti kajastust leiab.

Mõned lingid:
RTX Myspace'is
RTX'i ja Royal Trux'i ametlik koduleht
Drag City RTX'i leht
Royal Trux'i ametlik fanleht

Loomulikult ka kuulamist:
I'm Ready (Accelerator)
Liar (Accelerator)
The Banana Question (Accelerator)
Stevie (Song For Steven S.) (Accelerator)
Witch's Tit (Veterans Of Disorder)
Stop (Veterans Of Disorder)
The Flag (Cats And Dogs)
Inside Game (High Fidelity Soundtrack)