Kõigepealt seda, et Doveman pole kuidagi seotud ansambliga Doves. Kui siis ainult seetõttu, et mõlemad teevad head muusikat. Doveman on rahulik, ilus ja aeglane bänd, kes vahel kõlab isegi piinavalt. Ülmulje on uinutav, aga samas selline, mida tahaks enne uinumist lõpuni kuulata. Muusika mida Doveman viljeleb on selline slowcore või populaarsemat terminit kasutades "insomnia pop". The Acrobat on nende debüütalbum.

Kui ma ütlesin nende, siis pidasin silmas seda, et see pole sugugi ühemehe bänd. Bändi liidriks on Thomas Bartlett, kes hoolitseb vokaalse osa, klaveri, lõõtsoreli, wurlitzeri ja mitme teise väga armastatud ja populaarse pilliheli eest. Kuna tänu Sufjan Stevens'ile on hetkel bandzo nii-öelda "necessary instrument", mis igas moekas bändis olema peab, siis on ka selles bändis see pill täitsa olemas. Seda sõrmitseb Sam Amidon. Trummide tagant leiab imeliku nimega onkli ehk Shahzad Ismaily ja sutsuke legendaarsema mehe ehk Dougie Bowne'i. Viimane on tuntust kogunud nii Iggy Pop'i, Cassandra Wilson'i ja mitme teise tuntud tegija trummarina. Üle jääb veel üks mees - Jacob Danzinger, kelle hoole all on vinguv viiul ja särisevad elektroonikapillid. Lisaks on peaaegu kõigil bändiliikmetel mitmeid kõrvalprojekte ja bände. Bändi tegemisel saab silma peal hoida ka siis, kui lugeda nende blogi.

Kui nüüd peatuda plaadil, siis see on ääretult ilus kuulamine. Kogu album on ühtlaselt rahulik. Mõnikord isegi ei pruugi arugi saada, kuna üks lugu algab ja teine lõppeb. Kriitikutearmeelt on see igatahes kõvasti kiita saanud. Kommertsedukusest ei julge eriti kõssata, aga arvata võib, et eriti tuntud see kollektiiv siiski pole. Plaat ise on vaatamata oma ühtlusele ja tasadusele põnev. Mõni lugu on tõesti väga nakkav. Siinkohal ei saa mööda loost nimega Dancing, mis viimase loona paneb tervele plaadile ilusa punkti. Kui keegi mingit võrdlust tahab, siis kõlab natuke vanema Low'i moodi. Samuti kõlab see sama melanhoolselt kui mingi Nick Drake või isegi Elliott Smith. Lisaks on bändi kõla väga huvitav, sest kasutusel on palju huvitavaid instrumente. Thomas'e laulumaneer on ka isemoodi. See kõlab pigem vaiksel häälel rääkimise, kui laulmisena.

Muusikajagamise suhtes on tegu samuti toreda bändiga, sest oma kodulehel jagavad nad seda rõõmuga. Seal on päris huvitav ka Steffani Birthday EP, kus kuuleb kuidas kõlab Mazzy Star'i, Ryan Adams'i, Will Oldham'i ja mõne teise looming Doveman'i kaudu. The Acrobat'i plaadilt on saadaval kaks lugu:
Honey
Teacup
Loomulikult ei pääse ma ka oma lemmiku ülesriputamisest:
Dancing