Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Nimelt pole ma tegelikult eriti Klaxonsit kuulanudki. Paari lugu teadsin, millest üks kohe eriti meeldis. Siiski üritasin enne kontserti neid natuke kuulata ja kurssi viia, aga tänu tihedale eluperioodile (töö, kool ja mitmed muud asjad) ei suutnud neisse väga süveneda. Viimase aja põhiprobleem ongi just süvenemise puudumine muusikasse. Taustaks mängib pidevalt, aga siis nagu eriti ei kuula. Seetõttu oli kontsert paras äratus, kuna sinna läksin eelkõige kuulama. Ja kõik toimis taaskord. Ja mainin ära ka selle, et ülalolev meeleolukas pilt pärineb Hanna Lehari fotokogust.

Õhtut alustas Popidiot, keda minu silmad nägid taaskord esmakordselt. Abikitarristina üles astuv Rein Fuks oli tuttavam nägu. Teised ehk peamehed olid võõrad. Siiski mulle nad meeldisid. Mida lugu edasi, seda paremaks läksid. Pooled lood olid tuttavad, kuna mul juba ammusest ajast nende plaat olemas. Teisi ei tundnud ära, või olid need uued lood varstiilmuvalt plaadilt. Kiitma peab ka vaheaegadel mängivat DJ'd, kellelt tuli päris häid ja võõraid pärleid masinast välja.

Kui rääkida peategelastest, siis kontsert oli kiire, hea ja korralik. Kiire seetõttu, et tüüpidel ju ainult üks plaat väljas, mille pikkus on umbes 53 minutit ja millest omakorda on vähemalt 12 minutit vaikust plaadi viimase loo ja lisaloo vahel. Lisaks pakuti ka mõnda uut lugu. Publikum oli tore, kuigi vanuseliselt minu senise kolme Hollywoodi kontserdi põhjal kõige noorem. Aga mõnes mõttes oligi hea, sest noored mässasid ees ja vanad peerud nagu mina said eemalt jälgida, kuidas noored mässavad. Mu üks lemmiktegevusi ongi tegelikult jälgida, kuidas inimesed mingile nüansile või tuttavamale loole reageerivad. Bändi on ka muidugi tore vaadata, aga nende koostöö publikumiga on palju nauditavam. Kaks üllatust oligi see, et väga paljudel olid sõnad peas. Mul polnud ja ega ma laulmise õpetaja on mulle enam-vähem öelnud, et sina ära küll kunagi laulma hakka. Seega teen ma seda siis kui keegi ei kuule. Teine üllatus oli see, et kui korraga hakkas lavale lendama hulgaliselt aluspesu (peamiselt vist naiste omi). Kurvastuseks tulid need vist mingi jorsi kotist, sest paljad naisi ma hiljem küll ei näinud. Aga väga mõnusa efekti andis see kontserdile. Umbes sellise nagu sellel Maili Roodeni pildi peal:



Lugudest rääkides oli enne kontserti mu lemmik ja peale kontsertit samuti endiselt lemmiklooks It's Not Over Yet. Teised hitid muidugi ka, aga see on minu meelest mäekõrguselt neist üle. Lõpus tuli ka üks vihane ja kiire lisalugu ja läinud nad olidki. Kiirelt tulnud ja kiirelt läinud. Õnneks oli järgmisel hommikul endiselt kõik eredalt meeles ja tuju tegid heaks. Põhimõtteliselt kulus selline värkendav kogemus ja emotsioon tihedasse elürütmi vägagi ära. Väike roll on selles kindlasti ka päris meeleolukal öisel tagasisõidul Tartusse, mis läks isegi liiga kiirelt.

Lõpuks üks veidi akustilisem variant minu lemmikloost: