Kuna ma ei ole veel valmis järjekordset arvustust tegema, siis natuke plaate, mis ma hankinud olen. Võimalik, et ma ei suuda lihtsalt valida, mida arvustada. Igatahes peale viimast korda on minu kogusse lisandunud järgnevad:

Honey Power - Macrosilly - nagu näha olen ma viimasel ajal hakanud päris palju Eesti muusikat ostma. Antud plaat on küll ingliskeelne, aga nad kõlavad hästi. Samas kui aus olla, siis ma pole seda veel eriti jõudnud kuulata. Vähemalt ükski viis, ega meloodia hetkel küll meelde ei tule.

Björk - Debut ja Post - enne oligi häbi, kuna ühtegi Björk'i mul polnud. Nüüd on tema ilmselt kaks parimat plaati olemas. Mõlemad ostsin tänu soodukale. Kui neid nüüd omavahel võrrelda, siis Debut meeldib rohkem natuke.

Ariel Pink's Haunted Graffiti - The Doldrums - väga eksperimentaalne plaat. Saund kõlab nagu kuskilt sahtlipõhjast. Samas on sellel mõned lood, mis on väga nakkavad. Eriti looga For Kate I Wait (juba pealkiri on kuidagi riimuvalt ilus).

Frida Hyvönen - Until Death Comes - Rootsi lõõritaja. Selline rahulik klaverimuusika, samas julgen väita, et lood on kohati päris äreva meloodiaga. Natuke segane plaat, aga vägagi kuulatav.

Leonard Cohen: I'm Your Man Soundtrack - dokumentaalfilmi heliriba. Siin esineb hunnik muusikuid, kes esitavad vanameistri loomingut. Peamiseks argumendiks saind venda-õde Wainwright'id, Nick Cave ja Antony. Aga peale nende kuuleb veel Beth Orton'it, Bono't, Jarvis Cocker'it ja veel mõnda natuke vähemtuntud artisti. Üldmulje on päris hea, aga enamus lood lihtsalt kõlavad Cohen'i enda poolt tunduvalt paremini. Selles mõttes väike pettumus oli see plaat. Ilmselt mu emale läheb see plaat väga peale.

Sigur Ros - Saeglopur (EP) - neljalooline plaat ja kaasas ka lisa-DVD, koos kolme videoga. Antud juhul sai see DVD isegi otsustavamaks, kuna Siguripoistel on väga ilusad ja head videod.

Loretta Lynn - Van Lear Rose - natuke kantrit ka. Väga oivaline plaat. Plaadi produtsendiks on Jack White ise ja kaasa teeb ka kaks Greenhornes'i tüüpi, kelle Jack on edukalt The Raconteurs'i kaasa toonud. Plaat ise on selline alternatiivrocki kõlaga kantri. Jack White laulab ka ise ühes loos kaasa (Portland, Oregon), mis on ka plaadi parim pala. Olgu mainitud veel see, et antud plaat on päris auhinnatud ja Loretta enamus plaate ilmus 70'ndatel. 1993. aastal ilmus küll koos Dolly Parton'i ja Tammy Winette'iga kolme peale välja antud ühisplaat. Põhimõtteliselt oli tegemist tema esimese plaadiga üle väga pika aja.

Camera Obscura - Let's Get Out Of This Country - nende eelmine Underachievers Please Try Harder oli geniaalne ja väga nakkav indiepop. Ka uus plaat on samasse auku. See Glasgow punt meenutab mingis mõttes Belle & Sebastian'it, ainult natuke lõbusamas kastmes. Üldkõla on natuke romantiline ja virgutav. Ilmselt on nende eelmine natuke parem.

Clap Your Hands Say Yeah! - Clap Your Hands Say Yeah! - see bäng tegi eelmine aasta teatavasti väga võimsa stardi. Esialgu andsid nad oma plaadi üleni oma kuludega välja ja kuna sellisel viisil ei suudeta väga palju plaate toota (nemad suutsid umbes 45.000), siis need kadusid poelettidelt nagu lagritsad Soome toidupoodidest. Lisaks said nad väga sooja vastuvõtu ka muusikablogides ja Pitchfork'i käest saadi samuti kiitvaid hinnanguid. Lisaks jäid nende esinemistel silma kuuldsad David'id (Bowie ja Byrne), mis samuti reklaami tegi. Siis said nad Witchita Records'i alla ja seesama plaat anti juba plaadifirma poolt uuesti välja ja loomulikult suuremas tiraazis. Nende kõla on suht tüüpiline indierock, väikseks erinevuseks on laulja Alec Ounsworth'i natuke vinguv hääl.

Broken Social Scene - Broken Social Scene - see plaat oli minu riiulisse juba pikka aega oodatud nagu kõik BSS'i plaadid. You Gorgot It In People'ile ära ei tee (mis on vist minu arvates ka võimatu ülesanne, kuna see on lihtsalt nii super plaat), aga väga tugev album sellegipoolest. Neist polegi mõtet pikemalt rääkida, kuna neid siin palju mainitud.

Monsieur Gainsbourg: Revisited - sarnane Leonard Cohen'i plaadiga, kus tuntud artistid laulavad selle prantsuse perverdi (ta seda ju natuke oli) lugusi. Sarnaselt Cohen'ile, kõlab prantsukeelne ja vanakoolikõlaline Serge ise palju paremini, kui tema jäljendajad. Ka siin on hunnik tuntud esitajaid alates Marianne Faithfull'i, Cat Power'i ja Franz Ferdinand'iga alustades ja lõpetades loomulikult Serge'i muusa Jane Birkin'i endaga. Nende vahele jääb veel hunnik teisi.

Nouvelle Vague - Bande A Part - kõlaliselt on plaat sarnane nagu nende esimene. Ka siin võetakse üles 80'ndate post-punk'i ja alternatiivsema poole parimad esitajad ja nende palad ette. Näiteks Bauhaus, New Order, The Cramps, Echo & The Bunnymen, jne. Rahustav plaat, kus ükski lugu ei kõla nii nagu originaalis. Hoopis bossavõtmes. Ilmselt kui nad kolmanda sarnase plaadi välja annavad, muutuvad nad juba natuke tüütuks ja igavaks. Samas 80'ndatest oleks võtta veel palju head.

The Beta Band - Hot Shots II ja The Beta Band - nüüd on mul kõik Beta'de stuudioalbumid olemas. Best of'i pole, aga seda pole vajagi. Nüüd siis juba tegevuse lõpetanud bänd. Minu ellu tulid nad loomulikult sellise lausega nagu:"I will now sell four copies of the 3 EPs by The Beta Band". Seda ütles siis Rob Gordon (tegelikult küll John Cusack), filmis High Fidelity ja pani keerlema Dry The Rain'i. Ilmselt kui mina oleks seal poes olnud sel hetkel oleks ta four'i asemel pidanud five ütlema. See The 3 E.P,'s jääb siiski Beta'de parimaks plaadiks. Aga ülejäänud on ka pidevad külalised mu kõrvades.

Ma arvan, et aitab. Kuigi mul on tunne, et midagi ununes. Polegi väga palju, kui arvestada, et eelmine kuhu raha kaob teema oli ligi 2 kuud tagasi. Ostetud on enamuses Laseringist, mõni Kaubamajast (nii Tartu kui Tallinn), siis Beta Band'id on Helitroop'ist ja üks-kaks plaati peaks olema Stockmann'ist.