Vikerkaarepoiste teema on taaskord uus vaimusünnitis, mis tõenäoliselt hakkab ka edasipidi ilmuma. Tegemist on siis teemaga, milles tutvustan muusikat mida esitavad homoseksuaalsed mehed. Kunagi tuleb ilmselt ka lesbiliste kohta sama teema. Kuna Eesti ühiskond on äärmiselt homofoobne ja üleüldse seksuaalvähemuste suhtes väga ebatolerantne, siis oleks aeg midagi ette võtta. Tegemist on siiski inimestega ja nende seas on palju-palju andekaid tüüpe. Kuna mina nagunii kohalike matside suhtumist parandada ei saa, siis äkki muusika natukenegi aitab. Ja olgu kohe siinkohal ka ära mainitud, et härra Kõrvaklapp ise homo pole.

1. Morrissey - America Is Not The World - tegemist siis tüübiga, keda peetakse isegi indie-muusika esiisaks. The Smiths on vähemalt üks esimesi tunnustatud selle valdkonna bände. Ma pean küll siinkohal tunnistama, et ma ise väga Smiths'i/Morrissey suurte austajate hulka ei kuulu, aga neil on väga toredaid laule. Samuti on neil tohutu mõju sellele muusikale ja artistidele, kes mulle väga meeldivad. Antud lugu pärineb eelmiselt albumilt ja see on see kurikuulus lugu, kus ka eestlasi mainitakse.
2. Elton John - Tiny Dancer - tegemist on ilmselt maailma tuntuima homoga (koos George Michael'iga) ja ka ühtedest vähestest, kes juba teise mehega abielluda on jõudnud. Elton John on muidugi mõnes mõttes juba elav legend. Eriti meeldivad mulle ta vanemad lood. Ka antud lugu pärineb varasemast ajast. Mu lemmik Eltoni lugu pealegi. Tema ilmselt eriti kommentaare ja tutvustamist ei vaja.
3. Culture Club - Church Of The Poison Mind - Boy George'i teab ilmselt iga inimene, kes natukenegi muusikat armastab. Enamusele ta muidugi ei meeldi. Viimasel ajal on ta ka seadusega pidevalt pahuksis (seda peamiselt tänu heroiinisõltuvusele) ja rohkem tegeleb DJ tööga, kui laulmisega. Siiski on ta mõnusaid väikseid külalisartisti rolle teinud (Antony And The Johnsons'i lugu You Are My Sister näiteks). Siiski polnud Boy George bändi ainuke gei. Antud lugu sellepärast, et ilmselt Karma Chameleon ja Do You Really Wanna Hurt Me on kõigil juba tuhandeid kordi kuuldud.
4. Queen - Under Pressure (Live) - Freddie Mercury on üks eelmise sajandi legendaarsemaid showmehi. Ka üks armastatumaid homoseksuaale tänu sellele. Tema viis hauda AIDS, aga tema hääl ja pärand elab edasi. Queen'i fännide puhul on silma jäänud üks huvitav fenomen. Nimelt on neil väga truud fännid. Ma pean silmas seda, et keda see pisik nakatanud on, see kuulab ilmselt Queen'i surmani. Antud lugu laulis Queen originaalis koos David Bowie'ga. Ka viimane härra pole maha salanud seda, et noorena oli ta biseksuaalne, kes nautis nii naiste kui meeste seltskonda. Tänaseks on ta muidugi maha rahunenud ja elab oma modellist abikaasa Iman'iga roosilist abielu.
5. Placebo - Every You Every Me - hetkel kolmeliikmeline bänd, kus peale trummari on kaks ülejäänud liiget on homod. Laulja Brian Molko on vaatamata oma orientatsioonile mitmeid kordi valitud Briti ilusaimaks meeslauljaks (kuigi sündinud on ta Belgias ja valijateks on peamiselt olnud naised). Placebo tegutseb edukalt tänaseni ja on ka päris tuntud. Sellel aastal ilmus neil kuues album (viies oli tegelikult best of plaat) Meds.
6. R.E.M. - The Lion Sleeps Tonight - R.E.M.'i peetakse alternatiivse rocki esiisaks. Bänd on tuntud oma sotsiaalse- ja poliitilise aktiivsuse poolest. Michael Stipe on tunnsitanud, et tema jaoks sool pole tähtsust ja naudib seetõttu nii naiste kui meeste seltskodna. Naistest on ta näiteks lähedastes suhetes olnud ühe mu lemmiknaisvokalisti Natalie Merchant'iga (10,000 Maniacs), kellega nad ka vahel koostööd tegid. Kuigi viimasel ajal räägitakse temast rohkem kui geist.
7. Rufus Wainwright - Instant Pleasure - Rufus Wainright on üks mu lemmik meesvokaliste. Tegemist on siis Kanada-Ameeriklasega, kes põlvneb sealmail tuntud folk-kantrimuusikute dünastiast. Rufus pole kunagi varjanud, et ta homo on. Lisaks on ta suur ooperifänn, mida ka tema muusikas palju tunda on. Ta on kõrgelt hinnatud paljude kriitikute poolt ja tema populaarsus ka tasapisi aina kasvab. Näiteks Brokeback Mountain'i filmisoundtrack'il on paar tema lugu. Ta armastab laulda palju ka prantsuskeeles. Käesolev laul on aga tema kohta juba väga kiire, aga kõlab oivaliselt sellegi poolest.
8. Antony And The Johnson - Be My Husband - Antony Hegarty on selle grupi peamees. Tegemist on sellise koljati mõõtu mehega, kelle laulhääl kõlab hoopis vastupidiselt tema suurusele. Tema suurimaks eeskujuks on Marc Almond ja Boy George. Bänd ise on juba päris tuntud. Mõõdunud aastal võideti Mercury Prize'i auhind ja nende teine album (I Am A Bird Now), figureeris üle maailma paljudes aasta albumi listides kõrgetel kohtadel. Ma rohkem neist enam ei räägi, sest kindlasti on tegemist bändiga, kes siin blogis on kõige rohkem kõneainet pakkunud. Ja antud lugu on ka varem üleval olnud. See siis väga võimas kaver Nina Simone'i loost.
9. Scissor Sisters - I Don't Feel Like Dancin' (Linus Loves Vox) - tegemist on viieliikmelise bändiga, kus on neli meest ja üks naine. Mehed on suuremas osas kõik siin homod. Ja eriti populaarsed on nad ka homoringkondades ja nad esinevad ka sageli homoklubides. Pärit on nad Ameerikast, aga eriti populaarsed on nad Inglismaal ja Iirimaal. Lisaks mängitakse neid päris palju ka niisama, ka Eesti raadiojaamades. Äsja ilmus neil teine stuudioalbum ja antud lugu on sealt esimene singel. Siin on ta küll ära toodud remixitud kujul.
10. Sigur Ros - Staralfur - Islandi postrockigeeniused panevad rahuliku punkti sellele teemale. Et asi ka teemas oleks, siis bändi ninamees Jonsi Birgisson on samuti homo.

Lõpetuseks veel üks väike tore leid. Tegemist on sellise blogiraadioga ehk teisisõnu mängib see sisestatava (otsitava) artisti lugusi, mis erinevatesse blogidesse on üles lastud. Asi ise kannab nime Blogmusik.net.