Paar päeva pärast Rufuse kontsertit oli järg Jose Gonzalez'e käes. Õhtu oli meeldivalt jahe ja pime. Kuna kontsert natuke viibis, siis sai kahe kiviviske kaugusel Chinatownis kõht head ja paremad täis söödud. Läks umbes 7 dollarit, mis on New Yorgi kohta häbematult vähe ja toit toodi lauda umbes 5-10 minutiga. Igatahes oli peale seda kõht mõnusalt täis ja vaikselt võtsime suuna Brooklyn'i silla alla, kus see kontsert toimus. Toimus see siis ühel kail (number 17, kui täpne olla), kus oli selline hubane tsirkusetelgimoodi asi üleval. Mis peamine, sees oli parajalt soe. Soojendaja oli keegi musta peapaelaga Mike Wexler, kes mängis õnneks paar lugu. Tunnistan ausalt, et tema mulle ei meeldinud. Tinistas vaikselt oma elektrikitarri ja sellise kõrihäälega laulis, et tundus, et häält polegi. Ka tema mängis täitsa üksi, nagu ka õhtu peategelane. Aga praktiliselt minu kõrval jälgis Jose ise ka Mike'i etteastet. Rahvast polnud eriti palju, kuigi silma jäi päris mitmeid suudlevaid noormehi. Siiski see ei olnud homoürtus, sest naiste osakaal oli publikumist kindlasti suurem.

Peale teda oli käes Jose kord. Enne natuke tõsteti väikest lava ümber, mis nägi rohkem sellise mahukama puki moodi välja ja kontsert võikski alata. Peategelane on päris tagasihoidlik tüüp, selline häbeliku naeratuse ja suhteliselt väheste sõnadega. Laulis aga hästi. Järjekordselt peab tänama head helimeest, kellel oli tegelikult ainult kolme mikrofoni kontrolli all vaja hoida. Üks siis see kuhu sisse lauldi, teine siis kitarri juures ja kolmas lebas põrandal maas, mis võttis üles neid hääli, mis tekkisid Jose jalatatsumistest. Noh kui trummi pole siis mingit rütmiinstrumenti ikka on vaja. Kuna akustiline kitarr on selline imevahend, millel tihti keeled häälest ära lähevad või on neid vaja teise helistikku tõsta, siis peale igat laulu käis ka korralik häälestamine.

Nüüd asuks loomingulisema osa poole. Päris mitmeid lugusid mängis ta oma varstiilmuvalt plaadilt In Our Nature. Eriti kõva aplausi osaliseks sai Massive Attack'i kaver Teardrop, mis kõlas võrratult ja natuke valjemalt kui teised lood. Ka vana plaati ei jätnud ta eemale, mängis selleltki tuntumad lood ära. Kontserdi lõpp oli natuke kurb, kuna ta kutsuti lisalugudeks tagasi, tegi vist 1-2 lugu ära ja siis pidi tulema Heartbeats, sest selle esimesed noodid ta sai kuidagi ära teha, aga siis hakkas kitarr krigisema ja raksum ning enam häälde seda ta ei saanudki. Enne lahkumist jõudis veel vaikselt öelda, et too much tuning. Siis tõusis püsti lehvitas häbelikult ja läinud ta oligi. Kokkuvõttes oli väga ilus õhtu, eriti palju andis juurde ka ümbritsev miljöö, koos jaheda õhtu, tuledes Brooklyn'i silla ja selle samuse valgustatud sadamakaiga. Ja uut plaati tasub oodata küll, seal on päris häid uusi lugusid. Ahjaa, uue T-särgi sain sealt endale ka (mitte tasuta).

Natuke kvaliteetsemaid pilte kontsertist näeb siitkaudu:
Jason Bergman'i pildid

Kuna ma olin praktiliselt lava ees, siis filmisin ka. Seekord on selleks uue plaadi nimilugu In Our Nature: