Nonii, ma olen elusalt mikidemaalt tagasi. Kojusaamisega oli küll väikseid probleeme, kuna kodumaine toll ei soovinud mind niisama üle piiri tagasi lasta. Väga viltu vaadati mu paarikümne ostetud plaadi peale (mida minu arvates pole üldse palju, kuna kolmandik neist olid veel singlis ja EP'd ka), kuigi rohkem huvitas neid mu uus sülearvuti. Igatahes tänu neile olen ma praktiliselt rahast lage, kuigi täna oli palgapäev. Aga nüüd asja juurde. Nimelt asun oma esimese kontserdi juurde. Mul seda alguses üldse plaanis polnud, aga ikkagi tuli plaan minna. Ruttan asjast natuke ka ette, et kõik plaanitud kontserdid vaatasin ära, välja arvatud tasuta Camera Obscura, kuna olin sel päeval Washingtonis. Nüüd siis Rufusest. See toimus siis Central Park'is, kus oi selline tore välilava ja väike platsike, mis polnud tagantpoolt eriti täis. Kontsert ise oli väga hea, kui mitte arvestada vihma. Algul tuli natuke, aga minutite jooksul sadu aina kogus hoogu juurde ja vihmavarju ka polnud. Kõik lõppes ühesõnaga läbimärjalt.

Esimene esineja oli A Fine Frenzy. Tegemist oli päris toreda ja arma punapäise naisterahvaga. Hääl oli ka päris hea. Selline klaverimuusika umbes nagu kõrgemahäälsem Tori Amos või midagi sarnast. Peale tema oli laval ka veel viisakates riietes meestrummar. Tema tegi umbes 4-5 lugu ja siis lõpetas. Välja näeb ta umbes selline:


Koos aina tiheneva sajuga astus lavale juba kõvasti tuntum bänd ehk The Magic Numbers. Nad mängisid lugusi pooleks nende mõlemalt plaadilt, aga kuna ma uut pole veel kuulata jõudnud, siis olid need mulle võõrad. Vaatamata päikselisele ja mõnusalt soojale popmuusikale vihmasadu aina tihenes. Siiski tegid nad päris hea tunnise seti ja oma tuntumad hitid ka ära mängisid. Nende mitmehäälne vokaalne kõla jäi veel päevadeks kummitama, mille hiljem tegid üle ühed teised bändimehed. Kuna ma olin suhteliselt taga, sest seal oli rohkem puid, mille alla peitu pugeda, siis pilte neist eriti hästi teha ei saanud. Siiski üks on küll, kuhu mahtus ainult üks liige:


Neid sooviks kunagi kindlasti paremates tingimustes kuulata. Heli oli kõgil kontsertitel väga paigas, aga pool fiilingust läks vihma pärast kaduma. Ilmselt saalis tulevad nende vokaalsed võimed ka paremini esile. Peale neid tuli õhtu peaesineja ise ehk Rufus Wainwright. Ta oli sellises kirjus ülikonnas ja laulis nagu ingel. Kui ma ei eksi, siis vist kõik lood olid uue plaadi pealt. Üllatavalt head huumorit tegi ta ka laulude vahepeal ja oli näha, et ta New Yorgis on väga austatud muusik. Kuna peamiselt tegi ta uue plaadi lugusid, siis oli ta orkester ilmselt kõvasti väiksem, kui tavaliselt, aga siiski oli ooperist tuttavaid mõjutusi kõvasti sees. Huvitaval kombel tegi tema ka umbes tund aega ainult. Ei mingit lisalugu. Kuigi lõpuks oli ilm ka juba jahedamaks kiskunud ja vihma tuli kuni järgmise hommikuni kohutavalt tihedalt. Eks ma siis vaikselt hotellipoole kõmpisingi. Temast tegin pilti ka:


Peale pildi tegemist muutusin natuke julgemaks ja ühte lugu filmisin ka oma digifotokaga (mitte täitsa algusest) ja proovisin elus esimest korda filmiprogrammiga natuke ka asja viisakamaks teha. Video ka siis: