Juba eelmine aasta oli teada, et see aasta tuleb muusikaliselt väga hea. Esiteks annavad sel aastal (ja juba on ka andnud) mitmed 2005. aasta debüütbändid (Bloc Party, Kaiser Chiefs, The Arcade Fire, jne. jne.) välja oma uusi plaate. Kindlasti tuleb selles osas ka palju pettumusi, sest väga raske on paljudel selliseid geniaalseid plaate üle lüüa. Ma olen kindel, et näiteks Bloc Party sellega hakkama ei saa (pole plaati veel kuulnud, ainult paari laulu, aga need pole nii geniaalsed kui osad nende esikplaadil). Samas on ka üllatusi. See pole enam mingi uudis, et The Arcade Fire tegi sellise asja, et esimesel nädalal näpsas nende uus album Neon Bible Billboardi tabelis auväärse teise koha. See on sellisele indiebändile päris raske pähkel, aga igasugused kriitikud on seda albumit taevani kiitnud küll. Mul endal on esialgu raske uskuda, et see esimesest albumist parem on, sest see on minu plailistid üks väheseid albumeid, mis kõik lood on maksimumhinde mult teeninud (ehk viis tärni). Tavaliselt kujuneb ikka mõni lemmikum lugu välja, aga nende debüüdil nimega Fire oli seda väga raske teha ja kõik lood on väga head.

Teine tore uudis on see, et mu lemmik (võib öelda, et isegi unelmate naine) nimega Feist annab 23. aprillil Euroopas välja uue albumi The Reminder. Esimene singlilugu on vähemalt tema kodulehel juba kuulatav ja mulle see päris meeldib. Natuke kurvem uudis on see, et mu üks lemmikuid nimega Smog ei eksisteeri enam. Nimelt otsustas tüüp, et aitab küll ja edasi tegutseb oma õige nimega ehk Bill Callahan'ina. Hea uudis on aga see, et juba 17. aprill ilmutab ta oma uue albumi Woke On A Whaleheart. Kahe kuuldud loo põhjal julgen väita, et see kõlab sarnaselt nagu ta viimane ehk A River Ain't Too Much To Love. Liskas käib kuluaarides kõlakas, et viimasel ajal olevat ta lähedastes suhetes harfijumalanna Joanna Newsom'iga, kellega ta juba jupp aega ka koostööd ja ühiseid kontserte on andnud. See pole iseenesest midagi erilist, sest tal on olnud suhe ka teise indiestaariga ehk Cat Power'iga, aga see oli juba päris ammu.

Kui rääkida filmimaailmast, siis on käimas kõlakad, et tegemisel on järjekordne film ühest muusikalegendist. Kui varasemad (Ray Charles ja Johnny Cash) olid sellised meeldivad aritstid, siis uueks kangelaseks on valitud üks tüüp, kes mulle enim meeldib. Selleks saab siis Miles Davis. Peaosas on ilmselt sellesse rolli (vähemalt välimuselt) päris hästi sobiv Don Cheadle. Eks näis, kuidas Hollywood seda meile serveerib, aga minu ootused on päris kõrged. Ootan ohtralt mustvalgeid stseene suitsustest jazzklubi kontsertitest ja hiilgavat kaameratööd geeniuse improvisatsioonipuhangutest. Ma siin alati lohtuan ennast, et kui ma tubli olen siis ostan endale Miles Davis'e Bitches Brew albumi eriväljaande (kus on mingi 4-5 plaati ja maksab sinna tuhande kanti). Eks näis, varsti on palgapäev ja tuleb ka aastapreemia koos sellega.

Vaikselt võtavad tuure üles ka igasugused suvefestivalid. On teada, et fännide rõõmuks teevad neil reunioni mitmed bändid, näiteks Smashing Pumpkins. Sonic Youth on teada andnud, et suvel Pitchfork'i muusikafestivalil Chicago's (kindlasti on seal ka palju eestlasi .... vähemalt nii võib unistada) mängivad nad otsast lõpuni ette oma Daydream Nation'i albumi. Mõnus oleks, kui see ilmuks ka plaadina. Isegi lähiriikides tuleb väga heade line-up'idega festivale. Eriti mainiks ära Rootsit, Soomet ja Poolat.

Rääkida võiks ju veel, sest tulemas on veel palju-palju muudki.