Grinderman on bänd, mis kuidagi ootamatult eelmise aasta teisel poolel tekkis. Õigem oleks küll öelda, et bändist sai uus ja väiksam bänd, kuna kõik liikmed on tegevad ka natuke suuremas koosluses, mida tuntakse The Bad Seeds'i nime all, mida juhib Austraaliast pärit lüüriliste ja pimedate meloodiate prints nimega Nick Cave. Grinderman on neljaliikmeline, milles peale Cave'i teevad kaasa ka selline kergelt kodutu-kaltsaka välimusega viiuldaja Warren Ellis (kes on tegev ka sellises toredas instrumentaalses bändis nagu Dirty Three), bassimees Martyn P. Casey ja trummariks on kergelt Chuck Norrise klooniks pürgiv (kuigi nüüd on tal juba habe kõvasti suurem, kui vaja oleks) Jim Sclanuvos. Sama koosseisuga mängis Cave ka möödunud aasta sügisel Riias.

Kindlasti on nüüd vaja lahti seletada, et mis vahet on Grinderman'il ja The Bad Seeds'il. Ilmselt on suurim erinevus muusikas, kuigi lamedama kõrvaga kuulaja ei pruugi sellest kohe aru saada. Siiski on Grinderman rohkem selline garagebänd, mille muusika kõlab kohati nagu blues'i-pungi segu. Kohati tundub, et Cave tunneb ennast siin bändis natuke vabamalt, kui oma põhibändis. Ja ma pole sugugi esimene kodumaine kriitik, kui väidan, et see plaat kõlab velvetundergroundilikult. Plaadilt kostvad helid on kindla peale vihasemad ja ilmselt natuke lohakamalt sisse mängitud pillid ja põrisevad võimendid ja kärisevad kitarrid lisavad plaadile juurde toorest jõudu ja agressiivsust. The Bad Seeds on selles mõttes palju lihvitum ja kammerlikum. Kuigi Grinderman'i plaat pole otsast lõpuni vihane andmine, vaid selle tempo ja detsibellid kõiguvad pidevalt. The Bad Seeds'iga on üks vahe veel sees, nimelt ei kuule sellel plaadil klaverit, mida muidu Nick usinasti mängib.

Kokkuvõttes on Grinderman mõnus kõrvalprojekt. Nick Cave'i jaoks on see midagi sarnast nagu jack White'le on tema The Raconteurs. Kuigi Nick on tuntud seetõttu, et ta teeb pidevalt kontserte, kas siis soolona (ehk teisisõnu paari Bad Seeds'i liikmega) või koos The Bad Seeds'iga (ehk siis on enamus liikmeid kohal). Siinkohal mainiks ära ka selle, et Cave'i ootamatu imidzhimuutus oli päris töötav. Kui ma möödunud aasta alguses kuskilt ajakirjast tema pilti nägin, ei tundnud ma teda ära. Alles siis kui pildi alt nime lugesin, hakkasin mõikama, et kes see on. Samas on 70-ndate USA-politsei vurrudega (meie maal rohkem tuntud rekkameeste vuntsidena) on ta ikkagi jumala sarmikas. Kui mina sellised kasvataks, siis vist jõule peaks üksinda tähistama.

Natuke kohustuslikku poolt lõpetuseks:
MySpace

Get It On
No Pussy Blues (via Indie For Bunnies music blog)

Ja lõppu üks väike videolõik, mis sisaldab endast peamiselt intervjuud bändi liikmetega: