Belle & Sebastian on teatavasti üks indiepedede lemmikbände. Kuigi kui aus olla, siis minu ellu tulid nad päris hiljuti. Ilmselt oli see umbes aasta enne nende eelmist ehk Dear Catastrophe Waitress'i ehk see võis siis olla kunagi 2002. aastal. Muidugi teadsin ükskuid lugusid ka enne, aga väga intensiivselt ma neid ei kuulanud. Nende muusika oli kuidagi uimane ja depressiivne siis minu jaoks. Kui vaadelda nende eelmist ja värsket plaati, siis nende muusika on läinud märkimisväärselt positiivsemaks ja lõbusamaks. Eriti saab veel seda selle värskeima plaadi puhul öelda. Nende ületamatuke lemmiklooks jääb mul ikkagi Seymour Stein. Kui aus olla, siis eelmise ja praeguse plaadi vahel anti välja veel üks duubelkogumik Push Barman To Open Old Wounds, mis sisaldab siis Belle & Sebastiani varasemate singlite B-pooli ja teisi avaldamata lugusid või lugusid, mis nende stuudioalbumitel polnud veel olnud.

Paari lausega ka bändist endast. Tegu siis Glasgow'st pärit pundiga, mis loodi 1996. aasta jaanuaris ehk mõni aeg tagasi oli neil ilus ümmargune juubel. Suurimaks mõjutajaks oli neil kindlasti The Smiths. Hetkel kuulub bändi 7 liiget. Nende liidriks võib pidada Stuart Murdoch'it. Feministide rõõmuks olgu öeldud, et üks bändiliige on ka naine, kelle häält kuuleb nende lugudes päris palju. The Life Pursuit on nende seitsmes stuudioalbum. Kui võrrelda neid teiste UK bändidega, siis on nad populaarsed ka Ameerikas, mis paljudel teistel UK bändidel pole eriti õnnestunud. See paradoks pole omane ainult praegusele muusikamaastikule, vaid see nähtus esines juba mitmeid kümnendeid tagasi, kui kohalikud superstaarid teiselpool ookeanit ebaõnnestusid.

Kui rääkida The Life Pursuit'ist, siis on see teistsugune album. Juba mainitud varasemasest depresiivsusest pole peaaegu jälgegi alles. Lood on palju lõbusamad ja isegi suvisemad. Võimalik, et isegi tempokamad. Lugu We are the sleepyheads kõlab kohati nagu mingi Eesti estraadiklassika (teate küll, midagi noore Heli Läätse aegset), Another Sunny Day tekitab isu suve järgi (kuigi ma olen rohkem talveinimene). Vana Belle & Sebastian'i austajatele võibolla see plaat natuke liiga hirmutav, kuna see on rohkem selline lõbus indiepop, mitte selline sad bastard's music (seda fraasi kasutas High Fidelity filmis Barry Belle & Sebastian'i kohta). Mulle igatahes meeldib, kui julgetakse katsetada ja uusi zhanreid kombata.

Kuna see oli üle väga pika aja esimene plaaditutvustus, siis ma olen äärmiselt lahke, et oma roostes käsi ja mõtteid kompenseerida.
Kõigepealt terve The Life Pursuit on striimatav selle lehel olevast lingist.
Siis neli lugu nende hiljutisest BBC Radio sessionist:
Blues Still Blue
Dress Up In You
Funny Little Frog
To Be Myself Completely