Reede ja laupäeva sisse jäi mul 13 tundi töötunde, oma 5-6 tundi magamist, ligi kuussada kilomeetrit autosõitu (see teeb ka vast üle 7 tunni ajaliselt), üks kontsert ja üks festival (ehk mitu kontserti). Aga tulemus on vaatamata väikestele viperustele hea.



Ilmselt olin ma üks paljude seast, kes käis esimest korda Õllesummeril. Seega oli üllatus, et seal oli niipalju rahvast. Noh tegelikult see ei olnud eriti üllatus, aga see oli, et nad vist peaaegu kõik ühes kohas olid ehk siis laulukare all. Arvatavasti oli tegu see aasta suurima publikumiga kontsertiga. Ma ei oska öelda palju seal rahvast oli, aga arvan, et mingi 20-30 tuhat ikka. Igatahes jube kitsas oli. Kontsert ise oli aga väga hea ja meeldiv. Mitte just täpselt selline nagu ETV pealt näidatud kontserdil, sest oli vist natuke vabam ja ka lühem. Aga mehed kütsid hästi. Heli oli minu arvates hea ja rahvas elas tohutult kaasa. Pealegi rääkis Alex äraõpituid lauseid nii, et neist ka aru sai. Eks see väike pugemine on, mis alati rahvale peale läheb. Kõik suuremad hitid tulid ära, mõni uus lugu lisaks. Tegelikult möödus kõik suhteliselt kiiresti. Vähemalt oli mul tunne, et ma ainuüksi Tartust Tallinnasse sõiduga kulutasin rohkem aega, kui kesklinnast Lauluväljakule jalutades, kontserti kuulates ja siis tagasi kõndides. Jäin tegelikult väga rahule, kuigi ma eriti sellisele massiüritusele enam eriti minna ei tahaks. Ma olen tõesti nõus rohkem maksma, et näha neid ka oma soolokontserdil. Ilm oli ka väga hea.



Järgmine päev oli vaiksem ja rahulikuma tempoga. Kuna peale tööd oli vaja sõita Kilingi-Nõmmele. Kurvastuseks hüppas kaasa tulla lubav sõber alt ära, mistõttu läks nurja plaan rooli sokutada keegi teine ja kohapeal äkki veini maitsta. Aga kuna liiklus on sinna vaikne (ainuke milles ma üldse ei orienteerunud oli Tartu ja Viljandi vaheline tee, mis oli remondis). Aga päike paistis, heinamaad rohetasid ja enesetunne paranes ning väsimus kadus. Kohale jõudsin siis, kui oma viimaseid lugusid mängis Wrupk Urei. Sarnaselt eelmise aastaga ei olnud ühtegi halba esinejat. Järgmisena tuli lavale Muuan Mies. See oli tegelikult selline soome süldimuusika, aga antud kontseksti sobis see väga hästi ja laulja oli ka selline muhe tüüp. Peale neid oli Maikameikers. Neid ma nägin ka Kumu Ööl, aga seal nad mulle suurt ei mõjunud. Schillingul olid nad aga väga head. Kahjuks oli nende plaat juba välja müüdud, mistõttu tuli leppida singliga Elevandid. Neil on väga karismaatiline laulja. Tuleb öelda, et minust sai isegi väike fänn. Järgmine oli Samamidon. Tema tegi siis sellist folgija bluusilaadset asja. Vahel läks isegi natuke liiga eksperimentaalseks. Hea, et ma kodus mõni tund tagasi avastasin, et Sam Amidon on tegev ka sellises bändis nagu Doveman. Viimasest bändist on siin ka varem juttu olnud ning Sam Amidoni nimi on sealtki läbi jooksnud. Peale Samamidonit oli lätlaste Dun Dun kord. Need viljelesid juba sellist postrockilikumat asja. Tegelikult olid ka nemad väga head. Ja lõpetas laululaval Los Twang! Marvels. Nemad panid oma surfiroknrolliga ilusa punkti. Kultuurimaja jaoks olin ma juba liiga väsinud ja teekond kodupoole võis alata.

Üldiselt tahaks öelda, et sellistes väikestes linnades ja alevikes võiks rohkem selliseid üritusi olla. Esiteks see toob linna kultuuri, toredaid inimesi ja ka kohalike jaoks eelkõige. Vaatamata paarile kohalikule korüfeele, oli see üritus väga tore. Kui eelmine aasta möllas seal üks purjus tantsumaias naine, siis seekord oli ta ka kohal, aga jäi tahaplaanile, sest oli paar tantsulikumat kohalikku ja ka meestel oli tore, sest sai võõraid naisi taga ajada. Ühe jaoks ei olnud palju isegi oma püksid altpoolt naba märjaks teha. Kuigi jah, nemad olid üksikud erandid, sest tegelikult on seal valdav osa inimesi samasugused inimesed nagu me kõik.

Lõpetuseks üks väga idülliline video Schillingust:

Schilling from taav zbanski on Vimeo.