Nüüd väike kohustuslik postitus. Kuna eile oli siis Dylani kontsert, kust ka mina ei puudunud. Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, siis ma tegelikult teadsin, mida sealt oodata. Umbes 5. aastat tagasi ma teda Helsingis nägin. Millegipärast oli ka väga hästi meeles hallipäine ja suure habemega helimees. Teisi nägusi ma tollest kaugest ajast ei mäletagi. Aga vabanduseks võin öelda, et ma istusin toona väga kaugel. Igatahes oli seekord esirea pilet, kuigi sellest erilist kasu polnud. Esiteks oli esimese rea toolid kuidagi kõrget lava arvestades väga lähedal (ei tea, kas toolide panijad ka ise proovisid seal istuda ja vaadata). Ideaalolukorras oleks Bob'i näinud kuskilt rinnust alates. Aga õnneks või kahjuks panid päris paljud inimesed kohe legendi ilmumisel lava ette seisma, mistõttu ma oma lukskohast ei tahtnud ilma jääda. Seega tõusin ka püsti ja olin kohe selle reelingu ääres ehk kohe nii lähedal kui võimalik. Muidugi minu poolne rida nägi teda pigem seljataguses profiilis, aga asi seegi. Ja teisena tuleb öelda, et heli oli ka üllatavalt hea, kuigi ega ma sõnadest suurt aru ei saanud, kui just väga pingsalt ei kuulanud. Kuigi pean tunnistama, et vabalt oleks see kontsert toimuda linnahallis. Seal vähemalt normaalne akustika ja istekohad ka mugavamad, kuigi minu varasemad kogemused näitavad, et ka seal kipub rahvas ette ronima. Kuigi selle saaks paari raske rusikaga turvamehe vahendusel likvideerida.

Kontsert hakkas muidugi paljulubavalt, kuna esimene lugu oli kohe üks mu suur lemmik nimega Rainy Day Women. Pealegi oli vanamehes särtsu küll. Seda show puudumist oskasin oodata, kuigi ilmselt paljudele enesenäitajatele oli see ilmselt üllatus, kuna niipalju, kui ma üldse tahapoole vaatasin, siis peale paari lugu läksid nii mõnedki juba minema. Väiksed nüansid olid ikkagi sees. Ma ei tea, kas see oli taotuslik või juhuslik, aga vahel sellised paberilipaka taolised asjad õhust alla kukkusid. Umbes nagu valge liblikas liugles vaikselt mikrofoni ette maha. Võrreldes varasema kontserdiga, siis siin mängis Bob kordades vähem suupilli. Muidugi ka seda, et kuna ma olen ikkagi tema suur austaja, aga samas pole ma kogu tema loomingut ära jõudnud kuulata, siis kontserdil olid ka umbes pooled lood vist täitsa tume maa. Aga noh, alati ei peagi vanu ja tuttavaid kuulama. Lisaks on Bob'il selline kiiks, et ta mängib omi tuntuid lugusid hoopis teistmoodi kui plaadi peal ja mõne tunneb alles refrääni või mingi imelikus kohas tuttava meloodia järgi ära. Seekord tundsin nii ära Blowin' In The Wind'i.

Bänd oli viieliikmeline. Pidevat sähvis laval ka üks lavapoiss (või tüdruk), kes oma aasiamaa päritolule meenutas mulle kangesti noort Yoko Ono't. Bassimees oli kergelt Carlos Santana jällegi. Kuigi viimane oli väga sümpaatne tüüp, kuna vahel mängis ka kontrabassi ja ega bassi taga funkis ka hästi. Kuigi üldiselt on basskitarr minu arvates ääretult seksapiilne pill, eriti kui seda mängib keegi hea mänguoskuse ja kauni välimusega naisterahvas (siinkohal ma arvan, et Penny-Lane on minuga ühel arvamusel). Bändi sümpaatseim kuju oli sellegipoolest mees, kes mängis ühes loos bandzot, vahel viiulit, siis kannelt ja ilmselt midagi veel, aga minu jaoks seisis Bob täpselt tal ees. Lisaks oli veel trummar ja kaks kitarrist, millest üks vist vahel ka bassi mängis, jällegi oli võimukast vahel ees. Üldiselt olid võimud lampvõimendid ja nende taga kostev kuma oli kuidagi imeline, ilmselt andsid ka helile palju juurde.

Igaks juhuks lisan ka ürituse playlisti:
1. Rainy Day Women #12 & 35
2. If You See Her, Say Hello
3. Rollin' And Tumblin'
4. Beyond The Horizon
5. Stuck Inside Of Mobile With The Memphis Blues Again
6. High Water (For Charlie Patton)
7. Positively 4th Street
8. The Levee's Gonna Break
9. Just Like A Woman
10. Honest With Me
11. When The Deal Goes Down
12. Highway 61 Revisited
13. Workingman's Blues #2
14. Summer Days
15. All Along The Watchtower
väike paus
16. Thunder On The Mountain
17. Blowin' In The Wind

Olgu öeldud, et kontserti tipphetked saabusid minu jaoks lugudega 1, 7, 9, 12, 15 ja 16 ja 17.
Ehk peamiselt vanade lugudega. Samas ega teised polnud märkimisväärselt kehvemad. Lihtsalt ma pole uuemat Bob'i eriti süvenenult kuulanud ja mu vaieldamatud lemmikplaadid temalt on Blone On Blonde, Highway 61 Revisted, Bringig It All Back Home, The Freewheelin' Bob Dylan ja Blood On Tracks. Ma muidugi ootasin veel Like A Rolling Stone'i lugu ka, sest kuuldavasti esimesel juunil olevat see olnud Helsingis viimane lugu, aga noh kõike ei saagi alati.

Väga mõnus ja natuke koomiline oli ka bändi lavalt lahkumine, nimelt rivistati end lihtsalt lava ette natuke seisti ja ilmselt nauditi aplausi ja Bob ilmselt peaaegu esmakordselt tsekkas ka publiku üle. Aga jah, ei mingit kummardust, lehvitamist vaid lihtsalt väike seis. Samas see oli väga temalik, kõige selle mittesuhtlemise juures.

Väike kivi veel Saku Suurhalli kapsaaeda on see, et seal ära saamine on täielik müstika. Isegi Helsingis istub rahvas sõbralikult rivis ja ootab taksot, mitte ei trügi ja hüppa vahele jne. Taksojuht oli õnneks sõbralik.

Järgmistest legendidest sooviks näha Neil Young'i (muuseas augusti esimesel poolel on ta Helsingis, aga mina sinna ei saa minna) ja Patti Smith'i. Ma ütleks veel Lou Reed kah, aga tema on ka varsti nähtud. Bowie't olen ka õnneks juba näinud.

Ja lõpetuseks üks video sellest ajast kui Bob Dylan läks nii-öelda elektriliseks.