Kõigepealt pean muidugi alustama sellest, et mööda metallpõrandat veerevad sajad alkokärud ja reisikohvrid tekitavad maailma kõige kohutavamat heli. Samuti et Viking Line'i laev Rosella on täielik jubedus. Alates Soome klassikaliste lembelaulikute pärast, mida igast nurgast kostub. Õnneks oli rahvast nii vähe, et karaokevoor jäi ära. Teiseks muidugi see, et iga plakati ja posti pealt vaatas vastu mingi perfektse maskaaraga ja disainsoenguga valges vormis kapten. Kes nägi õõvastav välja ja ma mõtlesin, et ta on väljamõeldis (ehk natuke tööd mingi pesumodelli fotoga Photoshopis), kuni ta mulle koridoris peaaegu otsa kõndis. Õnneks Helsingi ise on juba lahe ja stiilne. Aga asuks kohe asja kallale.

Kõigepealt peaks see olema esimene Rufuse kontsert Soomes. Kunagi oli ta Stingi soojendusesineja, aga Sting jäi haigeks ja Rufus enda jutu järgi tappis Helsingis vaba aega ümber järve jalutades ja niigi pakse luiki toites. Teiseks tuleb ilmselt mul päris palju võrdlusi augustikuuse New Yorgi kontserdiga. Kuigi nende vahel on päris suur erinevus, kuna Soomes toimus täielik soolokontsert, ehk bändi tal ei olnud. Pealegi oli see üleüldse esimene sooloturnee kontsert, mistõttu tuli tal ka mõningaid apsakaid ette. Mööda ei saa ka sellest, et soomlased on kuradima hea publikum. Ma arvan, et Rufus sai juba enne lavale tulekut suurema aplausi, kui Eestis mõni lisalugudeks tagasi kutsutav superstaar. Loomulik on ka see, et kui lisalugude jaoks tagasi kutsutakse, siis pooled eestlased on juba Suurhalli parklas autosi käivitamas, sest jumala eest, et kiiremini koju ära saamine olulisem, kui täielik kontsertnauding.

Kontsert leidis aset siis Kulttuuritalo's, mis Soome mõistes on ilmselt sarnaselt meie Linnahalliga selline stagnaaegne. Laes rippusid umbes sellised lambid nagu mul 80'ndatel köögis ja ruum ise Linnahalli omast väiksem ja isegi spartalikum. Akustika oli õnneks väga hea. Istekoht polnud just parimate hulgast, sest olin suhteliselt taga ja natuke küljega, aga nägi siiski hästi.

Kui nüüd lõpuks ka põhiliseni jõuda, siis mingit soojendusesinejat polnud. Ja kokku vältas terve kontsert 1,5 tundi. Pillideks oli siis kas klaver või akustilised kitarrid. Ja muidgui tema võrratu hääl. Võrreldes NY kontserdiga oli ta lugude valik kõvasti laiem. NY esitas ta praktiliselt kõik lood oma viimaselt plaadilt, siis Helsingis kuulis ka tema teistelt plaatidelt. Mõnda polnud ta enda sõnul mänginud mitu aastat. Seega oli ühes loos tal kergelt sõnad meelest läinud ja teisel mängis klaveriga natuke rappa. Võibolla polekski ise aru saanud, aga ta hakkas ise naerma. Peab tunnistama, et ta on väga hea suhtleja oma kuulajatega. Seda nägin juba ka NY's. Aga ta tunnistas ausalt, et ta ei tea kuidas on Soome keeles tänan ja üleüldse ta peale Sibeliuse eriti ei teagi. Viimase suhtes on ta suhteliselt suur fänn. Nii mõndigi lugu olevat mõnes kohas paras plagiaat selles suhtes. Ma ise ei oska seda öelda, kuna klassikaline muusika pole just mu tugevaim külg. Ja mööda ei saa ka sellest, et soolotuuri tegi ta peamiselt selleks, et tal on raha vaja, et oopereid kirjutada. Ja õhtu säravaim kild oli muidugi see, et üks tema elu suurimaid narkotrippe on see, kui ta kuulas Sibeliust narkouimas. Sinna juurde kuulus muidugi ka väike demo.

Kui võtta nüüd tehnilise poole pealt, siis heli oli võrratu. Hääl oli nagu plaadilt. Peab muidugi tunnistama, et selline inglihäälega geimees võtab minusuguse heteromehel süame alt lämmis (kasutan siinkohal üht levinud väljandit Kagu-Eestist, tõlkes südame alt soojaks). Nii mõnigi naine lahistas kõrval nutta. Palju tuli ka lemmikuid, näiteks Poses, Going To A Town, Cigarettes And Chocolate Milk, jne. Kuna oli esimene aprill, siis kõlas ka April Fools ja oli isegi üks ta ema lugu nimega Beauty Mark. Ma oleks muidugi veel rõõmsam olnud, kui mõni Want One'i lugu oleks veel olnud või üks Cohen'i kaverist ka, et kas siis Hallelujah või veel parem kui Chelsea Hotel No.2, aga kõike ei saa lihtsalt.

Kokkuvõttes ma saan aru, et ma pole eriti pädev kontsertide arvustaja. Kuna laevas ma mõtlesin palju parema jutu välja, aga siis see maskaaraga kapten ehmatas mu nii ära, et mul läks kõik meelest. Ja kui laevast veel juttu teha, siis ma tahtsin seal oma kolm euromündist laiaks mängida, aga tuli välja, et ma võitsin mingi erose jackpotmasinaga hoopis 20 euri. Yey.

Pilt on minu tehtud, aga pole eriti hea, kuna valgust nagu väga ei olnud ja välguga ei tahtnud ka jamada. Filmima seekord ei hakanud, kuna käsi tohutult värises. Ilmselt suurest erutusest. Aga paar pilti leidsin kellegi Piia Flickri kontolt.

Ja meenutuseks ka minu enda video NY'st. Antud pilt on pildistatud sama loo ajal, mis videos.