Mis juhtub, kui artist saab suhteliselt vastu tahtmist staariks? Nimelt võttes lahti New York Times'i muusikalehe, jäi silma artikkel filmist Juno, millel läheb üle ootuste hästi. Kuna selle tegemiseks kulus mingid tühised 10 miljonit dollarit, on see sisse toonud juba umbes 10 korda rohkem ja kõigele lisaks kandideerib see film nüüd ka mitmele Oscarile (sealhulgas parim film ja parim naispeaosa Ellen Page). Ise pole veel näinud, kuigi soov on suur. Kuna filmil läheb hästi, siis on taevasse tõusnud ka selle indiemaiguline soundtrack. See sai alguse sellest, kui filmi looja Jason Reitman küsis peaosaliselt Ellenilt, et mis muusikat tema kuulab ja sai vastuseks, et The Moldy Peaches'it. Kuna Reitman ei soovinud, et tema filmis kõlaks kõigile tuntud lood, siis natuke uuris ja leidis, et see sobib tema filmi eriti hästi. Veel paremini sobis Moldy Peaches'i solist Kimya Dawson (ülal pildil 2007. aasta Schillingul, mille jäädvustas kõigile tuntud (peamiselt) kontsertfotograaf Orants). Seetõttu koosneb filmi soundtrack peamiselt Kimya ja tema bändi lugudest ehk 19'st 9 on tema osalusega asjad. Ülejäänud on näiteks Belle & Sebastian, Lou Reed, jne. See soundtrack võeti suure hurraga vastu ja seda on osteti nädalaga 68.000 tükki. Billboardi digitaalselt müüdud albumite edetabelis on ta hetkel esimesel kohal ja tavatabalis suurma tõusjana kolmandal kohal (jäädes maha ainult Alicia Keys'ist ja Radioheadist). Arvata võib, et eile avaldatud Oscarinominatsioonid aitavad müügile ainult kaasa. Ühesõnaga on suhteliselt üleöö saanud Kimyast sama suur staar kui Alicia Keys, Mary J. Blige, vms. kes hetkel tabelist kõrgeid kohti püüab. Vahe on muidugi selles, et Kimyal pole siiani manageri ega muid korraldajaid ja ennast reklaamib ta ainult läbi oma kodulehe. Samuti ei plaani ta kuhugi minna oma armsast väiksest plaadileibelist, mis kannab nime K Records. Nüüd ongi Kimya suhteliselt sandis seisus, sest tegemist on inimesega, kes senini on olnud selline nishimuusik, kes on tavamassile tundmatu ja kes omab austajaid suht väheses arvus. Tema etteasted on lõppenud tavaliselt suure grupkalliga, millest said osa ka suvel Schillingul käinud muusikasõbrad. Proovi sa seda teha, kui kuulajaid on tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid. Tema viimatised kontserdid ongi juba vähemalt USA's kõik välja müüdud ja uusi fänne on tal tekkinud rohkesti. Eks näis mis tulevik toob, ma ise loodan, et ta ajaks oma rida vaikselt edasi, sest minul on temast küll väga ilusad mälestused. Ja lõpetuseks olgu öeldud, et siiani on suurima müügiga indiefilmi soundrack olnud The Shins'ile kuulsust toonud film Garden State, mis on müünud üle 1,3 miljoni koopia. Ja igaks juhuks ka filmi treiler:

ja üks mu lemmik Moldy Peaches'i lugu nimega Jorge Regula, mille video on suvaliste entusiastide poolt tehtud (loe: pole ametlik):


Siis natuke räägiks ka äsja surnud noorest Austraalia näitlejast Heath Ledgerist. Teeks seda läbi muusikalise primsa, kuigi ta mulle väga meeldis ka näitlejana. Muusikaga seob teda näiteks üks tema viimaseid filme I'm Not There, kus ta oli üks trobikonnast näitlejatest, kes kehastas ka Bob Dylanit. Peale selle on ta teinud ka mõningaid muusikavideosid. Näiteks on ta teinud video Ben Harperi loole Morning Yearing. Koos Ben Harperiga on ta loonud ka muusikalabeli Masses Music Co. Ma ei oska öelda, kuidas sellel praegu läheb, aga selle esimeseks artistiks oli nooruke Austraalia lauljanna Grace Woodroofe. Viimane olevat Heath'i õe sõbranna, kelle hääl olevat näitleja kohe ära võlunud. Kahjuks ei ole mingeid helinäited pakkuda. Osade kuulduste kohaselt olevat Heath vahetult enne oma surma teinud videot ühele vähetuntud Nick Drake'i loole Black Dog, mille video lõpus olevat Heath'i enda kehastatud mees uppunud vannis. Igatahes sügavad kaastunded. Ja näitena ka see Ben Harperi video:


Üks väike uudis veel, et esimesel aprillil on Helsingis Kultuuritalos Rufus Wainwright'i kontsert. Päevase seisuga oli veel mõni pilet saadaval. Ise sain tükk aega tagasi selle hangitud ja mu palved on vist asjaette läinud. Ma siin alles mõni aeg tagasi kirusin, et New Yorgis läks vihma tõttu tema kontserdist osa fiilingust kaduma. Siis nüüd saab loodetavalt pikemas etteastes ja ilma segavate asjaoludeta lugupeetud herr siiski nähtud ja kuulatud. Väike video ka Leonard Cohen'i dokkfilmist I'm Your Man ja looks Chelsea Hotel No.2, koos Leonardi väikse meenutusega ammustest aegadest:


Sorri, et nii pikaks läks, aga lõpetuseks niipalju tahaks öelda, et "Lookie, lookie, who's got a brand new video":

See siis loomulikult Feist ja looks I Feel It All.