Hoiatuseks, et siit tuleb ilmselt ajaloo pikim postitus, mis selles blogis tehtud. Samuti ka seda, et kuulamata jäi veel hunnik plaate, mis oleks kindlasti veel tabelit muutnud. Eks ta paljuski ole edetabeli koostamise tujul tehtud, mistõttu ei pruugi see minu jaoks paari kuu või nädala pärast enam samas järjekorras olla. Alustaks siis tagantpoolt.

30. The National - Boxer - mulle meeldivad just selle plaadi rahulikumad lood. Kõlalt selline kergelt kantrijuurtega poprock.
29. Yoko Ono - Yes, I'm Witch - see on siis plaat Ono lugudest, mida on silunud paljud tuntud muusikud, nt. Peaches, Porcupine Tree, Antony, The Flaming Lips, The Polyphonic Spree, jt. Sellelt plaadilt leiab väga mõnusaid töötlusi ja peab tõdema, et väga kuldses eas vanaprouat ja maailma suurima bändi lõhkujat ei tohiks vähemalt muusikategemises andetuses süüdistada.
28. Holy Fuck - LP - see elektrooniline ja trummimaigune Toronto pundi debüütalbum annab lootust, et nad on õigel teel. Küll oli sel aastal neil selles vallas päris tihe konkurents, aga silma nad paistsid.
27. Band Of Horses - Cease To Begin - suhteliselt sarnane jätk nende eelmise aasta debüütalbumile, aga nad kõlasid juba tollal hästi ja nende tase pole sugugi langenud. Samas suhteliselt üllatustevaba album.
26. Spoon - Ga Ga Ga Ga Ga - suhteliselt kiidetud album, mis ka müüs hästi. Sattus isegi Billboardi tabeli 10'ndaks. Kõlalt selline Ameerika indierock. Nende pealaulja Britt Daniel sai ka sel aastal oma silmaga ära nähtud, kus tema lood meenutasid pigem Elvis Cosellot või Billy Bragg'i.
25. Saul Williams - The Inevitable Rise And Liberation Of NiggyTardust - see mees on väga lahke ja seda albumit saab vabalt alla laadida koos paksu raamatuga (õigemini pdf-failina) tema kodulehelt. Kaasa teeb NIN'i mees Trent Reznor. Leiab mitmeid töötlusi ja tundud lugude kasutamis. Seda reedab juba väga bowielik plaadi nimi.
24. Rufus Wainwright - Rufus Does Judy At Carnegie Hall - see on siis kaheplaadiline kontsertsalvestus legendaarsest New Yorgi kontserthallist, kus Rufus laulis ette terve Judy Garlandi comeback-kontserdi 1961 23. aprillist, mida on peetud isegi showbisnesi suurimaks ürituseks. Kaasa teevad ka mõned külalised (Rufuse ema ja õde, Judy Garlandi tütar, pluss veel mõned). Saadaval ka DVD'na (salvestus Londonist). Siia lisaga juurde täielik show, kus Rufus esineb naiste riietes, mis kohati võib täitsa kabareeks üle minna. Ühesõnaga segane värk, aga väga ilus.
23. Animal Collective - Strawberry Jam - loomakollektiivi plaat koosneb ikka sarnasest mürast ja väga võimsatest biitidest ja karjatustest. Tunne täpselt nagu kuskil külas Tarzani kodumetsas. Noh selline, kus gorillad taovad trumme, Tarzan on jahil ja paljas ning nõgine Jane on transis ja kepsleb ümber suure lõkke.
22. The White Stripes - Icky Thump - nende albumid on alati oodatud, sest need pole mind kunagi alt vedanud. Seekord siis on nad tagasi pöördunud sellise bluusiliku ja natuke suurema keevitamise peale. Kui võrrelda eelmise albumiga. Väidetavalt olevat Jack White'il töös kolm uut albumit (White Stripes, Raconteurs'i ja üks veel), millest võib järeldada, et meie rõõmuks see mees vist eriti ei puhkagi. Ja loodame, et Meg ka taas tuurivalmis saab ja siiakanti tagasi juhtuvad.
21. St. Vincent - Merry Me - tema on selline habras ja armas lokkidega naisterahvas. Kes muidugi laulab ka hästi ja mängib kitarri. Tema muusikaline tähelend algas tegelikult hoopis bändis The Polyphonic Spree. Tema lood on lihtsad, aga ilusad.
20. Okkervil River - The Stages Names - see plaat tekitab tunde, et nad on tohutult hea staadionibänd. Vähemalt rajumatel lugudel on väga mõnus staadionikontserdi kõla juures, mis teeb nende helimaastiku väga massivseks ja võimsaks.
19. Devendra Banhart - Smokey Rolls Down Thunder Canyon - Devendra on ka tagasi. Sama segane nagu ikka ja uute kõladega. Palju laenatud näiteks The Doors'ilt, mis võib tulla sellest, et Devendra ostis oma kommunimajja (seal kus plaati lindistati) diivani, mis kunagi kuulus Jim Morrisonile. Ja ühes ajakirjas küsiti, et mis on tema andekuse saladuseks, siis ta väitis, et rumm. Ilmselt väga palju rummi, aga tulemus on ju hea, kuigi sellest lo-fi'st millega ta kunagi alustas on ta juba õige pika tee käinud.
18. Burial - Untrue - paljude tabelite lemmikplaat. Dubstep pole tavaliselt selline muusika, mida ma väga kuulaks, kuigi see plaat on tore. Nimele vääriliselt on siin minu meelest juures väga palju surnuaiafiilingut. Ma kujutan ette, et kui ma ise laip oleks ja näiteks jaanipäeval omalt mulla pealt ajaks, siis sellise muusika järgi oleks naaberhaua Mariga väga mõnus koos ringi tuterdada (see tähendab, et tantsida).
17. Battles - Mirrored - mulle meenutavad nad Animal Collective'i, kelle muusika on maailma suurima koristaja (olgu selleks näiteks Väikevenna ja katuse Karlsoni suurim vaenlane Majasokk) mürapuhastaja alt läbi käinud. Tulemus on ikkagi selline tantsulik ja segane, aga mitte enam nii mürane kui Animal Collective, aga mitte ka nii puhas kui kristallviinas häälepaelu loputanud Celine Dion.
16. Rufus Wainwright - Release The Stars - tema siis siin tabelis kaks korda esindatud. Seekord siis tema omalooming ja stuudioplaat. See plaat ei meeldi mulle enam niipalju, kui Want Two ja eriti Want One, aga tema super häälele on raske vastu panna. Kui ma homo oleks, siis ta oleks vist mu dreamguy, aga praegu meeldivad mulle ikkagi Sea aastal Kaljukitse tähtkujus sündinud naised. See album õnnestus mul elavas esituses ja väga märjas keskkonnas ka ära näha. Oli ikkagi väga hea küll.
15. Yeasayer - All Hour Cymbals - veel üks tore uus bänd. Nende muusika on palju kiita saanud, aga veel rohkem on nende riiete valik laita saanud. Kuna viimane mind eriti ei koti, siis muusikalise poole pealt olen teistega nõus. Stiililiselt pole neid kerge liigitada. Seekord laenan Wikipediast, kus kirjutatakse, et nad on Middle Eastern-psych-pop-snap-gospel. Kindlasti üks bänd millel hoian ka tulevikus silma teravalt peal.
14. Bill Callahan - Woke On A Whaleheart - minu suur lemmik, kes sel aastal vahetas artistinime Smog oma pärisnime vastu. Ilus, sügav ja lihtne. Geniaalsuseks muud vaja polegi.
13. Kevin Drew - Spirit If... - legendaarne Broken Social Scene'i mees ja minu kurvastuseks Feist'i peika. Seekord siis sooloalbum, mis kõlalt BSS'ist väga ei erinegi. Natuke rahulikum ilmselt. Õnnestus suvel laivis kahte lugu kuulda ja näha, mis oli superfantastik.
12. LCD Soundsystem - Sound Of Silver - järjekordne tsipake elektroonsem plaat. Kõlab nagu LCD ikka, mis tähendab, et hästi. Plaadil on isegi sama nakkavaid lugusi nagu varasemalt Daft Punk Is Playing At My House. Mis teeb sellele albumile ainult au. Tahaks laivis ka näha. Kumu Ööle sobiks vist väga hästi (vihje korraldajatädidele ja onudele).
11. Justice - Cross - ilmselt aasta suurim tantsusaalide lemmik. D.A.N.C.E. on minu arvates selleaastane klubide hümn ja video üks aasta parimaid. Kui võrrelda, siis meenub Ratatat, aga mitte plaadil vaid laiv-Ratatat, millel on suur vahe. Ilmselt tänu neile hakkavad ka paljud mitteusklikud kaelas risti kandma.
10. Iron & Wine - The Sheperd's Dog - Sam Beam ehk Iron & Wine on teinud suure muutuse, nimelt see on esimene plaat kuhu ta on taha võtnud ka suurema instrumentaalbändi. Laulustiil on aga vana, tuttav ja hea, aga see on nüüd kõik uues kastmes. Mina olen igatahes müüdud.
9. Jose Gonzalez - In Our nature - Rootsi vaikne kitarriheeros on tagasi. Jätkab sarnaselt, st. et rahulikult. Sarnaselt eelmisele plaadile teeb ka ühe kaveri (Massive Attack'i Teardrop), mis aga sel aastal pole sugugi plaadi parem lugu nagu varem (varem oli siis Heartbeats). Tema kontsert oli ka üks selleaastaseid lemmikuid.
8. Feist - The Reminder - muidugi ei saa ma oma lemmikumast naislauljast kuidagi mööda. Pean tunnistama, et tema eelmine Let It Die oli lugude mõttes mulle meelepärasem. Samas karjääri mõttes on see täielikult tema aasta olnud. Suuresti tänu uuele iPod Nano reklaamile. Ka tema õnnestus mul sel aastal ära näha, kuigi ta laulis ainult ühe loo, oli mul kogu aeg külmavärin kerel olemas.
7. Panda Bear - Person Pitch - seekord siis Animal Collective mees üksi ja teeb palju huvitavama ja parema plaadi kui koos bändiga. Kuigi kui aus olla, siis ma muusikaliselt eritit nagu vahet ei teegi. Siiski on tema plaat seekord nakkavam ja lood lahedamad.
6. Radiohead - In Rainbows - selleaastane meediakäraalbum. Isegi politseile ei pea seekord valetama, et selle albumi netist varastasid, sest iga üks maksis nii palju kui ise tahtis. Muidu aga väga hea album. Selline kergelt melanhoolne ja kurb. Noh nagu Radiohead ikka. Ma pole just eriti suur fänn, aga see album tõesti väga meeldib.
5. Björk - Volta - tema on ka tagasi. Võrreldes eelmise albumiga (Medulla) on see palju tantsulikum. Lisaks üks aasta ilusaim duett koos Antony'ga (The Dull Flame Of Desire). Ma olen siiani veendumusel, et Islandil saab koos joodava vee ja sisse söödava hobuselihaga kaasa eriliselt geniaalsed muusikaanded. Sooviks sellealast akadeemilist uurimistööd ainult lugeda kuskilt.
4. Neil Young - Live At Massey Hall 1971 - see pole vanameistri sel aastal sugugi ainuke ilmunud plaat, sest ka Chrome Dreams II oleks siia mahtunud, kui see tabel oleks üks paari numbri võrra suurem. See on siis aga kontsertplaat 1971. aasta kontserdist, Toronos. Esiteks on see väga hea kõlaga. Teiseks on sellel ühed Youngi tollased paremad lood (kuigi ma greatest hits plaate ei salli) ja kolmandaks ta on lihtsalt nii hea. Meeldib ka see, et ta räägib lugude vahepeal ja see on ka plaadil olemas. Nagu intiimne kontsert sinu elutoas. Kuna Dylab ja Bowie on reaalselt nähtud, siis legendide nimekirjas on tema järgmine, keda näha sooviks.
3. M.I.A. - Kala - kes oleks uskunud, et hiphopplaat satub siin nii kõrgele kohale. Aga M.I.A. on lihtsalt andekas. Oma debüüdiga Arular ja juba tõestas seda. See album on aga sama hea, kui vana ruutu tõsta (või noh, kahega korrutada, siis ei kõla nii suure liialdusena). Võimsad biidid, rabavad salmid ja huvitavad heliefektid (automaadi lasud näiteks) teevad selle albumi suurepäraseks. Lisaks sisaldab see ühte selleaastast parem lugu üleüldse, milleks on Paper Planes.
2. Jens Lekman - Night Fall Over Kortedala - see Rootsi singer-songwriter on esiteks geniaalne sõnademeister. Ma pean tunnistama, et ma esmalt lugudes sõnu erititi ei kuulagi, peaasi, et muusikasse hästi sobiks. Nende tähendust hakkan alles jupp aega hiljem otsima (peamiselt siis, kui loo meloodia ja muud imelikud asjad on pähe jäänud), siis Jensiga on vastupidi. Tema lugudes kuulan ma just esmalt sõnu. Samas ega tal see muusikalist poolt eriti polegi. Sellist oskust on minu silmis väga vähestel.
1. Arcade Fire - Neon Bible - see ei tulnud just erilise üllatusena. Pean nentima, et esialgu ma sellest plaadist nii sügavas vaimustuses polnud kui nende Funeral'ist, aga ajapikku muutus see nii armsaks ja omaks, et nagu oleks see plaat minu elus kogu aeg olemas olnud. Muusikaliselt tumedam ja süngem, aga järjekordselt geniaalne album. Ning seda bändi soovin jätkuvalt väga kontserdil näha, sest seal on nad üle mõistuse head.

Mainimist väärivad veel Amiina, Patti Smith, Sigur Ros, Amy Winehouse, Cherry Ghost, Kings Of Leon, Babyshambles, Grinderman, Glass Candy, Interpol, The Polyphonic Spree, Bright Eyes, Joni Mitchell, Noisettes, Low, PJ Harvey, Beirut, Gogol Bordello, Robert Plant & Alison Krauss ja ilmselt veel mõned.

Siis kiire Eesti plaatide kokkuvõte:
1. Vaiko Eplik ja Eliit - 2: Aastajad
2. 3 Pead - Taevaluugid
3. Ans.Andur - Topeltvikerkaar
4. Mari Kalkun - Üü Tulõk
5. 3 Pead - Ilusaim Heli
6. Jan Uuspõld Läheb Tartusse soundtrack
7. Dahling - Dahling
8. Chalice - Taevas & Perse
9. Under Marie -Step Into Light
10. ...

Kuna kuulamata on veel suur favoriit Orelipoiss, siis see tabel ilmselt natuke muutub. Kui selle ära kuulen kunagi, siis teen korrektuure.

Ja üks auhind veel. Selleks on aasta parima muusika-DVD auhind. Selle saab konkurentsitult Sigur Ros oma Heima eest. See on igatepidi nautitav. Kuigi muusikaDVD'd on suht kallid, siis see oleks küll selline plaat, kus rahast kahju ei hakka.

Lõpetuseks ilusat aastavahetust kõigile lugejatele. Lisaks kui uut aastat vastu võtate, siis pidage meeles, et uue aasta esimesel päeval on ka siinkirjutaja sünnipäev.