Jätkan viimase kontserdiga, mis mul oma New Yorgi tuuril õnnestus näha. Kuna tegu oli heategevusüritusega, siis ma eriti ei osanud sealt midagi oodata, aga kogemus oli iseenesest võimas. Toimus see siis imeilusas Beacon Theatre'is, mille saal jättis päris sügava mulje. Ilmselt mitte nii võimas, kui näiteks Vene Draamateater Tallinnas, aga igasuguseid nikerdusi ja ornamentikat oli saal täis. Mitte küll kullast, aga natuke võidunud puidust. Mul oli ka fotokas kaasas, aga pilte teha ja filmida ei jõudnudki, ka turva uksel ei soovitanud teha, kuigi pildistajaid ikkagi jätkus. Kui nüüd tulla esinejate juurde, siis nimekiri on iga indiemehe märg unenägu. Alguses ja esinejate vahepeal tegi nalja ilmselt Eestis päris tundmatu Demetri Martin. Kuigi ma jagan USA elust suhteliselt palju, läks siiski osa nalju minust mööda, kuna nende mõistiseks peaks olema eluaegne elanik. Siiski olid ta naljad päris head ja tabavad ning ta on päris terava keelega. Seda sai eriti tunda üks härrasmees rõdult, kes soovis, et koomik lavalt kaoks ja bändid esinema laseks. Ta sai päris mitmel korral tunda päris tugevat mõnitushuumorit enda suunas ja publik iga kord ka plaksutas selle peale. Lisaks sai laval natuke aega ka paar tundmatut näitlejad, aga nende osa jäi suhteliselt napiks.

Esimene esineja oli A.C. Newman, kes paremini on tuntud kui The New Pornographers'i laulja.

Lisaks temale oli laval ka mõned teised mehed ja naised. Võimalik, et suurem osa ongi New Pornographers'ist. Mängiti umbes 5-6 lugu. Kõik oli selline tore meloodiline indie pop või rock. Eriti hästi sobis nendesse lugudesse viiul. Ega suurt rohkem nende esitusest meelde ei jäänud. Välja arvatud see, et kogu aeg mainiti, et A.C. Newman on värkselt abiellunud hetke ameeriklaste lemmikkanadalane.

Teisena astus lavale Grizzly Bear.

Nende etteaste oli juba märkimisväärne. Nende plaat Yellow House on mul olemas, mis mulle meeldib, aga peale nende esinemist vaatan seda hoopis uue pilguga. Tegu on vaieldamatult ühe parima etteastega kogu õhtu jooksul. Mis siis seal head oli? Esiteks pealaulja on suhteliselt kummitusliku ooperilaulja häälega. Teiseks nad kasutasid hästi palju mitmehäälset vokaali. Kolmandaks on neil bändis selline mees nagu Chris Taylor, kes oli väga tõsise olekuga, mis oli isegi naljakas. Samas mängis ta mitmeid pille ja tegi imepärast taustavokaali. Neljandaks nad tegid ühe loo koos Feist'iga. Viiendaks, nad olid väga siirad ja isegi lavaliselt tagasihoidlikult. Väga muhedad ühesõnaga. Ja kuuendaks, nad kõlasid uskumatult hästi. Nende etteaste lõppes sellega, kui pooled bändiliikmed (2 tükki) lavalt lahkusid ja need kes lavale jäid laulsid Paul Simon'i Graceland'i. Ma siiski kaldun arvama, et nende omapära tulebki paremini esile ilusas ja hea akustikaga sisesaalis.

Kolmandana astus lavale Jim James, kes on mõnud habemik ja rohkem tuntud kui My Morning Jacket' laulja.

Oli näha, et see habemik on suur rahva lemmik ja õigusega. Tüübil on super hääl. Ta mängis kitarri ja omnichord'i. Viimane on selline pisike helimasin, mida meil võibolla kasutaks ainult Vaiko Eplik. Suurem osa tema lugudest olid My Morning Jacket'i hittplaadilt Z. Jah oh seda pühendumsit ja energiat, mis sellel habemikul oli. Grizzly Bear'i järel kindel teine lemmik. Tema teenis publikult välja jällegi kõige suurema aplausi. Kindasti sooviks näha neid ka täiskoosseisus kunagi.

Neljandaks oli kord minu jumalanna Feist'i käes.

Suureks kurvastuseks tegi ta ainult ühe loo, milleks oli rahulik ballaad The Water. Enne seda luges ta ette paar laste kirjutatud lugu, mis olid ootamatult naljakad ja ajuvabad, nii et raske oli nii lugejal, kes pidevalt naerma purskas, kui ka publikumil. Aga tema esinemise ajal käis mõnus külmalaine üle keha küll. Ikkagi üks elu suuri unistusi oli teda elavalt näha.

Viies esineja oli Kevin Drew, keda aitas Brendan Canning. Mõlemad on tuntud kui bändi Broken Social Scene liikmed.

Kuna Broken Social Scene on üks mu lemmikbände, siis oli üritus jällegi väga korda läinud. Kuigi, kui ma oleks mõned päevad USA's kauem olnud oleks nad täiskoosseisus ka ära näinud, lisaks ka täispikka Feist'i esinemist näinud. Aga jah, tuleb õnnelik olla sellegiüle, mida nägin. Nemad tegid kaks lugu, esimene oli Kevin Drew varsti ilmuvalt sooloalbumilt Spirit If... ja see kandis nime Fucked Up Kid ja teine oli BSS lugu Superconnected. Seekord siis mõlemad akustilisemas võtmes ehk akustilise kitarri ja klaveri vahendusel. Kurvastuseks ei teinud nad ühtegi lugu koos Feist'iga, kes teadupärast ka BSS'i kuulub.

Ja olengi jõudnud viimase esinejani, kelleks oli Britt Daniel, kes rohkem on tuntud kui Spoon'i laulja.

Tema siis lõpetas kogu show. Natuke rääkis vahele, kuidas ta varem oli siin saalis vist ainult korra käinud ja siis kuulas ta Elvis Costello't, keda ta ise ka väga meenuts. Veel sain teada, et ta enne lauljaks saamist töötas ühes Ameetrika pangas, nii et tegu on vist minu välismaise ametivennaga. Tema laulis paar lugu, viimast lugu tuli appi laulma ka A.C. Newman ja koos laulsid nad Alex Chilton'i (bändi Big Star ninamees, ka minu üks lemmikuid) Hey! Little Child.

Rohkem pilti ja juttu (enamus pilte ja lingitud asju ka neilt):
Pitchfork Media
Stereogum

Lõpetuseks ka kaks video. Esimene on Grizzy Bear'i lugu Marla, millel oli liveesituses esmaettekanne seal üritusel. Pilt pole küll kõige parem, aga mingi tunde saab kätte. See lugu räägib muuseas laulja vanatädist, kes 30'ndatel oli New Yorgis läbikukkunud muusik.


Teine video on Feist'ilt, kes umbes samal ajal esines David Letterman'i show's, kus tausta laulavad suurem osa samu inimesi kes sellel ürituel üles astusid (nt. Grizzly Bear, Kevin Drew, A.C. Newman, jne.). Lugu on juba vana tuttav ehk 1 2 3 4: