Paar päeva on möödas juba sellest imelisest kontserdist, aga tunded on ikka veel võimsad. Esiteks oli ilus sume suveõhtu, mida kaunistas kena vaade merele, millese oranzhikas päike hakkas uppuma. Kohal oli igati huvitav rahvas ja neid jälgida oli põnev. Kuna ma ise olin üksinda, sest enamus mu tuttavaid-sõpru peab maailma suurimateks muusikalisteks megastaariks Meie Meest, Terminaatorit või siis näiteks Lordit. Soojendas kodumaine au ja uhkus ehk Pia Fraus. Ma polnudki neid varem laivis kuulnud, aga mulle jubedalt meeldis. Kuna nende looming pole mulle veel sajaprotsendiliselt pähe jõudnud, siis keegi hea inimene võiks öelda mis oli nende viimane lugu, mida nad esitasid? Peale Frausi oli väike paus ja siis juba õhtu oodatumad esinejad.

Kõige huvitavam kontserdi alguse juures oli see, et toimus nagu väike soundcheck, mis kuidagi juhuslikult ja ootamatult nagu kontserdiks üle läks. Aga algas see igatahes väga mõnusalt. Natuke rahulikumalt. Kui nüüd kontserti illustratiivses kirjakeeles kirjeldada, siis võiks öelda, et see kontsert oli nagu üks suur helilaine, mis kohati läks üle psühhedeelseks laintevahuks ja hullutavaks müraks. Muusika juures oli keeruline nõks see, et kuidagi ei saanud algul end kaasa võnkuma. Sellele andis kõvasti tunda terve päeva esimene pool, mis tervenisti jalul möödus. Ühesõnaga olid liigesed juba enne kontserti ikka väga kanged. Kui nüüd muusika poole peale suunduda, siis kontserdi teine pool sisaldas tunduvalt rohkem tuttavamaid viise, kui esimene. Suuremad ootused, mida Feels'i pealt kuulda lootsin mängiti ka ära. Aplausiga olid lood nii, et kuna erilist vaikusevahet polnudki, siis seda tihti ei kuulnud. Aga lõpupoole üks lugu lõppes küll väga võimsalt ja tuliste huilgete ja aplausiga. See hakkas korraga ja tundus, et see oleks nagu ette planeeritud, aga polnud. Palju andis juurde ka Lillepaviljon ise. Tegu on suht stagnaaegse ehitusega, aga selliseks kontserdiks sobis suurepäraselt. Isegi heli oli väga hea. Lisaks palmid, mille alla loomad mängima tulid ja muu selline. Lisaks oli kohal intelligentne seltskond. See tähendab, et tuldi ikka kuulama, mitte jooma. Viimane on ju Eestis päris levinud nähtus. Rahvast oli ka päris piisavalt, kuidi ruumi oli veel päris rohkelt.

Negatiivse poole pealt ainult see, et minu asukohast lähtudes, oli trummar väga tagaplaanil ja õieti teda ei näinudki, kuigi ta tagus päris võimsalt ja oleks tahtnud paremini ta mängustiili ka näha. Muidu oli igati viispluss üritus. Nüüd mõtted liiguvad juba selle peale, et keda järgmine aasta näha saab. The White Stripes ja Animal Collective on mõlemad ühed parimad kontserdid, mida Eestimaa pinnal olen näha saanud.

Flickr'i kaudu leidsin ühe kataloogi ka, kuhu kontserdipildid on üles pandud. Asub see siin. Samas pildistajaid oli seal mitmeid ja väga tore oleks ka teisi pilte näha.

Lõpetuseks ka üks lugu:
The Purple Bottle (Stevie Wonder Version)
Tegelikult pidi see lugu olema ka plaadil Feels, aga kuna herr stiivivanderilt ei saadud nõusolekut, siis plaadil pole seda I Just Called To Say I Love You kohta sees, vaid asendatud natuke teiste ridadega. Kontserdil pandi igatahes stiivi versiooni.

Veel üks hea uudis on see, et 12. august on Leigo Järvemuusikal üheks esinejaks Emiliana Torrini. Ilmselt võib mind ka sealt eest leida. Leigo Järvemuusika kava.