Kõigepealt muidugi oli eelmine nädal ka üks väga halb uudis. Nimelt jäi ära minu poolt kaua oodatud Antony And The Johnsons'i kontsert, kuna Antony'l olevat oma häälele aia aia teinud. Õnneks sattusin sellele enne Lätti sõitu peale. Kuigi see poleks mu perekonnas eriline juhus, kui oleks kohapeal avastanud, et kontsertit pole. Nimelt kunagi läksid mu vanemad Helsingisse Rod Stewart'it kuulama ja nemad said teada, et kontsertit pole täpselt siis kui nad olid hotellist tellitud taksoga jõudnud Hartwall Arena lähedale ja taksojuht olevat hakanud haiglaselt huvi tundma, et miks nad sinna lähevad, kui seal täna mingit üritust pole. Igatahes sain oma kalli VIP pileti raha tagasi ja mõneks ajaks on rahamured jälle murtud ja võis vaikselt hakata tegema plaane laupäevaseks Kilingi Nõmme reisiks.

Pean alustama muidugi sellest, et reede ja laupäev olid töö juures väga kohutavad, mis viis muidugi tuju alla ja samuti läks laupäeval tööl kauem. Ühesõnaga jõudsin koju täpselt siis, kui oli täpselt tund aega ürituse alguseni. Tankisin kähku auto ära, pesin viimased mustad nõud kraanikausist ära, otsisin paar enda kõrvetatud CD välja ja sõit võis alata. Muidugi oli terve tee ka päris võimas sadu. Siiski jõudsin kohale siis, kui esimesed esinejad Erko Niit ja keegi tüdruk laulsid oma paari viimast lugu. Üllataval kombel kadus nendega koos ka vihmasadu. Nii poolikult kuulates mulle päris meeldis. Eriti tore üllatus oli heli kvaliteet. Ainuke kui selle kallal natuke norida oleks saanud oli Epliku show esimene pool. Üldiselt halba esinejat polnudki. Esimest korda kuuslin Lippajaid, mis oli meeldivalt mõnus jazzfusion. Ka Müürilille polnud varem kuulnud, sealt koosseisust olin kuulnud ainult Rubik 3001'te. Jälle oli meeldivalt ilus esinemine. Eplik oli tore, aga mulle meeldisid nad Kumu Ööl rohkem, siis panid pikemalt ja mõnusamalt. Siiski olid nad head nagu alati. Darren Hanlon oli väga hea. Alguses ma vaatasin, et mingi noor Russel Crowe laulab. Tema etteaste oli väga hea. Mulle meeldib kui artist suhtleb publikuga ja Darren tegi seda väga hästi. Tema esinemise ajal muidugi juhtus ka palju, alates kehvast punktrummarist kuni politseiaktsioonini "viime selle vähe aktiivse ja vindise punaste tennistega daami ära". Viimase puhul peab mainima, et ma vist esimest korda nägin, kuidas nii suur rahvahulk läheb joodikut kaitsma. Ta oleks võinud ju jääda, ega ta eriti ei seganud. Darren'i puhul pean mainima ka seda, et ostsin ka tema plaadi, mis on hea, aga see mees on laivis parem kui plaadil. Kimya Dawson oli ilmselt suurim põhjus, miks ma sinna läksin. Mul oli mõni aeg tagasi päris suur The Moldy Peaches'i kuulamise periood. Kuna Kimya oli selles bändis üks kahest liikmest, siis oli raske mitte teda vaatama minna. Üllatuseks on tema soolosuund hoopis erinev. Selline toorem lo-fi on asendunud sellise kerge akustilise folgiga. Mis iseenesest on väga tore, kuna folk mulle meeldib. Ta oli igatahes väga tore tädi ja mulle väga meeldib ta hääl. Tema etteastes tuli ette väga palju lugusid, mis tõele au andes pole eriti pikad. Tema minek toimus igatahes lava all mingisuguse kes aias tüüpi tantsuga ja suure grupikalliga, Ma ostsin ka kaks tema plaati ja ma pean tunnistama, et plaadi peal meeldib ta mulle veel rohkem. Eriti soovitan plaati Hidden Vagenda. Peale teda saabusid lavale Wonuwali mehed ja naised. Mõnusad Aafrika rütmid olid päris head. Aga peale paari lugu hakkas juba tõsiselt väga külm ja väsimus ka väiksest varbast näpistama.

Kuna kojusõit on pikk, siis see suhteliselt ilus ja pikk tee (umbes 2,5 tundi) möödus uusi plaate kuulates. Üllataval kombel kuulsin kontsertil nende kõiku lugusid esimest korda, aga mitmes kohas oskasin kaasa laulda. Romantikat lisasid juurde natuke lahtiolevast autoaknast sisse tungiv lindude kisa ja putukate ning rohutirtsude sirin. Kokkuvõttes jäin väga rahule, ainult täna avastasin, et kurk on valus ja nina tilgub. Ja Unemati ilmselt annab esmaspäeval tööl kindlasti ennast teravalt tunda.