29. jaanuar oli selline tore päev, et Eestit väisas New Yorgist pärit eletroonika duo Ratatat. Aga alustaks algusest. Kohale jõudsin vist liiga vara, sest rahvast veel eriti polnud ja tühjast aulast kostis mõnusat Devendra Banhart'i. Tema muusika sobis kunstiakadeemia õpilaste tööde näitust saatma hästi. Aula ise oli selline suhteliselt nõukogudeaegne, aga päris armas. Vägisi tekkis mingi vana kooliaegade koolidisko tunne. Ainult minu koolis olid need sellised, et posid ja tüdrukud hoidsid erinevatesse nurkadesse ja kihistasid vaikselt naeru. Ja kui diskor lõpuks pani peale Scorpions'i Wind Of Change'i, tekkis paar julget paari, kes midagi kohmaka valsilaadset suurel aulapõrandal maha sai. Seetõttu narriti neid paare hiljem kuni suvevaheajani ja mitmed WC seinad said musta markeriga kaunistatud selliselt nagu Margus+Mari=Love, vms. Mõnus nostalgia igatahes.

Esimene esineja oli Galaktlan Grupp. Kuna ma polnud neid laivis näinud, aga nende muusikat kuulan meelega, siis ei pidanud eriti pettuma. Sett oli neil õhtu lühim. Natuke häiris küll metalne kõla, mis selles muusikas võiks olemata olla. Aga noh, helimehed on alati kuradist. Luarvik Luarvik oli selline bänd, kelle loomingust ei olnud mul enne vähimatki aimu. Teadsin ainult bändi nime ja et see on kindlasti ka Hukunud Alpinisti Hotellist pihta pandud. Aga Luarvik oli hea. Esimene pool oli lausa super. Ainuke jama oli see, et tüübid läksid vist liiga hoogu ja mängisid ja mängisid ja mängisid ja mängisid, .... ja mängisid. Ehk teisisõnu kuskil poole pealt läks juba väga tüütuks ja natuke igavaks. Ilus punkt oleks olnud kui nad oleks lõpetanud selle Hitleri sarnase jutlustusega. Peale neid oli käes peaesinejate kord. Sain päris ilusti lava ette. Neid oli kaks. See polnud üllatus. Üllatus oli see, et ma plaatide järgi ja tuuri pilte vaadates olin arvanud, et neil on kindlasti ka süntekas mängus. Aga kuraditki. Elektrikidra ja bassikaga pandi selline karm rock maha, et vähe polnud. Võrreldes plaatidega olid nad palju kaasakiskuvamad ja energilisemad. See kidramees on kindlasti mingist akrobaatide perest pärit. Kogu setiga võis väga rahul jääda. Alguses natuke häiris ming mu kõrval olev vene paar, kes olid kindlasti lõpetanud mingi kõrgema pantomiimide kooli cum laude. Terve esimene pool Ratatat'i ajast tatsusid nii mees ja kui ka naine vaheldumisi mu vasaku jala kolmel väiksemal varbal. Grand Finale saabus muidugi siis, kui mees võttis naise sülle ja mulle (seesama jalg ja needsamad varbad) täiega peale hüppas. Õnneks nad varsti eemaldusid minust. Ratatat oli aga üleüldse tore bänd, kes jagas rahvale õlut ja isegi pudeli viina lasi ringi käima. Kokkuvõttes oli väga super üritus. Võiks ju pikemalt kirjutada, aga lihtsalt ei oska.

Siiani olen leidnud ka kaks pildigaleriid antud üritusest, kus mõne pildi peal ka mina olemas (enamasti fookusest väljas, aga ikkagi). Mõlemad leitud Rada7 foorumist:
Elina Kasesalu pildid (väga kaunis fotograaf oli - kompliment!)
Evert Palmetsa pildid