The Velvet Underground & Nico (1967)
Stiil: rock, punk, kantri

Plaadil on 11 lugu: Sunday Morning / I'm Waiting For The Man / Femme Fatale / Venus In Furs / Run Run Run / All Tomorrow's Parties / Heroin / There She Goes Again / I'll Be Your Mirror / Black Angels Death Song / European Son.

The Velvet Underground (VU) andis oma nime alt välja kõigest viis stuudioalbumit, millest ühte ametlikult välja ei antudki (plaat nimega "VU"), aga hiljem ta siiski tuli. TVU&N oli nende esimene album ja ilmselt ka kõige suurema tähtsusega.
Bänd loodi 1964. aasta lõpus, kui Lou Reed sai tuttavaks welshlasest John Cale’iga, kes tuli USA’sse õppima klassikalist muusikat, kuid kes oli vaimustuses ka rockmuusikast. Moodustati bänd nimega The Primatives, mis tegutses vaid lühikest aega. Natuke hiljem vajas bänd kitarristi, kelleks sai juba Reed’iga varem koostööd teinud Sterling Morrison. Löökpille hakkas taguma Angus MacLise ja bändi nimi muudeti esialgu The Warlocks’iks ja hiljem The Falling Spikes’iks. Varsti leidsid tüübid, aga tänaval vedelemas Michael Leigh’i raamatu nimega “The Velvet Underground”, mis rääkis sadomasohismist. Kuna Lou Reed oli enne selle leidmist kirjutanud loo “Venus In Furs”, mis samuti räägib sadomasohismist, siis see raamatu nimi sobis vägagi hästi ka bändi nimeks. 1965. aastal valmis esimene demo, mille John Cale võttis kaasa, kui ta kodumaale läks. Ta andis selle legendaarsele Marianne Faithful’ile, lootes, et see toimetab selle edasi Mick Jagger’ile. Seda aga ei juhtunud. Demolindistus ilmus alles 1995. aastal Peel Slowly And See boxseti ühe osana. Samal aastal lahkus bändist ka trummar Angus MacLise. Ajendiks oli see, et VU esimene tasuline kontsert, mille eest oleks bänd saanud 75 dollarit ja kontsert pidi toimuma ühes keskkoolis. MacLise oli igasuguse kommertstegevuse vastu ja muusikat ta tegi teiste sõnul kunsti pärast. MacLise’i vahetas välja Maureen “Mo” Tucker, kes oli Sterling Morrison’i tuttav. Mo mängustiil oli väga eriline, kuna ta harva kasutas taldrikuid ja trummipulkade asemel kasutas ta pigem suuri puust otsaga haamreid.

1965. aastal sai bändi mänendzeriks legendaarne modernse kunsti ikoon Andy Warhol. Warhol soovitas bändil kasutada Saksamaalt pärit modelli, näitleja ja laulja Nico (õige nimega Christa Päffgen) häält paaris laulus. 1966. aastal toimusid TVU&N albumi lindistused., mis tõsi küll kestsid kõigest paar päeva. 1967. aasta märtsis jõudis plaat lõpuks ka poelettidele, MGM Records’i nimelise labeli alt. Seda kaunistas Warhol’i poolt joonistatud kuulus kollane banaan, mille sai kaanelt lahti tõmmata ja kollase banaani alt ilmus välja roosa kooritud banaan. Plaat platseerus 171. kohal Billboard’i top 200’s. Plaadi tagakaant kaunistas Warhol’i Chelsea Girls’i filmi pilt. Kuna plaadi ilmumise ajaks oli Andy Warhol sattunud pahuksisse seadusega, kuna ta oli vahi all narkootilise aine omamise eest ning lisaks vaevas teda suur rahapuudus. Seetõttu kaebas Warhol, et Chelsea Girls’i pilt oli seal ilma tema loata. Seniks aga eemaldas MGM Records plaadi mõneks ajaks müügilt, seniks kuni kõik segadused lõpuks selgeks saavad. Kokkuvõttes ei õnnestunud see plaat ega ka järgnevad kommertslikult edukaks, kuigi eeldused selleks olid olemas. Warhol nii inimesena kui ka tollaste probleemidega oli pidevalt meedias olemas. Tänapäeval oleks sellised asjad väga edukaks reklaamiks, aga ju siis oli 60’ndate lõpp selles suhtes erinev. Samas rääkis plaat suhteliselt tumedatest ja keelatud asjadest, mis samuti kuulajaid võis hirmutada.

Plaadi produtseerimispuldis istus, aga teine päris tuntud mees nimega Tom Wilson. Wilson oli enne VU’di aidanud produtseerida nii Bob Dylan’it kui ka alatasa poliitiliseks laskuvat Frank Zappa’t, aga näiteks ka Simon & Garfunkel’it. Kõigele lisaks oli ta veel mustanahaline, mis tollal samuti eriti levinud polnud. Plaat ilmus siis, kui USA läänerannikul oli kestmas folgi ja psühhedeelse muusika võidukäik koos flower-poweriga, hipide, California sufimuusika ja kõige muu sellisega. Teiseltpoolt oli see ka biitlite ja rollingute ajastu, millest esimene vorpis suures koguses lihtsaid ja kaasahaaravaid armastuslaule ja rollingud laulsid naistest, rahuldusest ja muust sellisest. Siis VU omakorda laulis transvestiitidest, heroiinist, sadomasohismist ja muust tumedast ja põrandaalusest. Kuigi mitte kõik lood ei ole neil sellised, kuid tuntumad on nad kindlasti. Muusika poolest kõlab VU päris erinevalt teistest tollastest bändidest ja seda suuresti täna John Cale’i geniaalsusele. Tema oli see, kes mängis selliseid rockbändides seni tundmaid instrumente nagu vioola, orel, aga miks mitte näiteks ka viiul. Nico’l on tahes-tahtmata omapärane hääl. See kõlab pigem prantslaslikult kui sakslaslikult, kuna tal on päris võimas nasaalne vokaal. Juba mainitud Mo trummimäng, kus harva kuuleb trummitaldrikute klirinat. Lou Reed’i laulumaneer on sageli selline jutustlev. Laulusalmid on sageli poeetilised, sisaldades rohkelt sotsiaalset realismi ehk lauldi asjadest mida muidu välditi, kuigi kõik teadsid, et see reaalselt eksisteerib.

Plaadil ja bändil on väga suur mõju tulevasele muusikale ja ka muusikutele. Võib julgelt kinnitada, et VU on mõjutanud punkmuusikat ja selle sündi, glamrock’i, aga samuti ka garagerock’i, indiemuusikat, noise-rock’i ja paljusi teisigi. VU oli ka üks esimesi bände kes julges eksperimenteerida mitmete erinevate stiilide ja muusikavormidega. Kindlasti tänu neile tunneme me hilisemalt ka selliseid esinejaid nagu Iggy & The Stooges, Brian Eno ja kindlasti ei oleks David Bowie selline nagu me teda tänapäeval teame. Ka paljud teised muusikud on tunnistanud selle plaadi ja bändi tähtsust oma loomingus.
Tänaseks on bänd loomulikult lahku läinud, kuigi 1993. aastal oli ka paar taasühinemise kontserti, soojendati Euroopas näiteks U2’d (kuigi peaks tegelikult vastupidi olema). Selle tagajärjel ilmus hiljem kontsertplaat nimega Live MCMXC, kus John Cale laulis Nico osa. 1990. aastal ilmus plaat nimega Songs For Drella, mis oli siis Lou Reed’i ja John Cale’i koostööl valminud plaat. Sterling Morrison suri 1995. aastal ja Nico tegi 1988. aastal Ibizal jalgrattaga sõites avarii ja suri selle tagajärjel. Nico oli, aga värvikas naisterahvas, sest tal oli suhe nii Lou Reed’i, John Cale’i kui ka mitmete teiste tollaste tuntud muusikategelastega, näiteks Jim Morrison’i, Tim Buckley’i, Brian Jones’i ja Jackson Browne’iga. Nico andis peale VU’d välja mitmeid sooloplaate, osutus aktiivsemaks näitlajannaks, millest seitse filmi valmis prantsuse filmimehe Philippe Garrell’i juhtimise all. Lou Reed on tänaseks suhteliselt edukas ja tuntud sooloartist. Sooloartistina on nime teinud ka John Cale, aga ta pole nii tuntud ja viljakas kui Reed, kuigi päris sageli annab ta oma uusi plaate välja ja mis siiani on päris head. Trummar Mo on teinud koostöid paljude teiste muusikutega, sealhulgas ka Reed’i ja Cale’iga nende soolokarjääris.

2002. aastal ilmus TVU&N plaadist ka kaheplaadiline Deluxe Edition, mis lisaks tavalugudele sisaldas paari Nico soololugu, erinevate lugude demosi ja originaalset ja restaureerimata salvestusi kõigist üheteistkümnest loost.

Kaks lugu ka sellelt klassikaliselt plaadilt (mõlemad m4a ehk AAC formaadis):
The Velvet Underground - Sunday Morning
The Velvet Underground - Venus In Furs