Öösel enne magamaminekut tekkis interneti portaalides igasuguseid uudiseid, et Michael Jackson on haiglasse viidud, viibib koomas ja mõni julgem leht tulistas juba enne teisi, et popikungingas on sootuks juba surnud. Igatahes enne kui ma magama jäin oli juba igal pool kinnitatud, et teda enam ei ole. See on muidugi kurb uudis, mis sest, et ma tema viimase aja käekäigust ja ka muusikast suurt ei hoolinud. Küll olin ma päris suur fänn väiksena. Eriline tipp saabus siis, kui ilmus ta plaat Dangerous, mis oli minule pikalt lemmikplaat. Ma ostsin isegi jube kalli raha eest oma naabritüdruku klassiõe kaudu selle kasseti. Siis nii aasta-kaks hiljem sattusin loomulikult vanema plaadi peale, mis kandis nime Bad ja mul oli jälle uus lemmik. Bad on siiani mu kõige lemmikum Michael'i album. Suur oli mu rõõm ka siis, kui ma ta oma silmaga Tallinna lauluväljakul ära nägin. Kuigi juba tollal nägi ta selline õbluke ja iga kell kokkukukkuva inimvare moodi välja. Üllatus oli muidugi kõva, et mehe tollased tantsunumbrid ja võimas hääl olid niivõrd võimsad, et ma peale kontserti arvasin isegi, et tegu on palju tugevama inimesega, kui Jean-Claude Van Damme (tema oli tollal mu lemmiknäitleja lihtsalt). See võrdlus ei tekkinud muidugi musklite võrdlemisest, vaid liikumise paindlikusest ja vastupidavusest.

Vaatamata tema eraklikule eraelule ja imelikele hobidele, meeldis ta mulle lõpuni välja. Isegi nende piltide peal, mis olgem ausad, polnud enam kõige esteetilisemad. Muidugi on tüübil kiikse, aga kellel neid ei ole. Suur osa mu lemmiklauljaid on nagunii homod, vaimuhaiged, narkomaanid ja joodikud. Aga mis teha, kiiksud teevad lihtsalt inimese huvitavaks. See kehtis 100%-liselt ka Jacksoni puhul. Tegu oli vaieldamatult geeniusega, kes oli juba legend, enne kui ta sai 30. Vaatamata raskele lapsepõlvele ja probleemsele elu lõpuperioodile, oli vahepeal ju tal siiski ilus elu. Unistuste loss, meeletu populaarsus, ropult raha, mitu naist, palju (tuntuid) sõpru, kolm last (need tulid küll natuke hiljem), maailma suurim ja andunum fännidemassiiv, jne. Kindlasti jäi Michael elu lõpuni suureks poisikeseks, aga arvatavasti see oli ka ta kõige suurem unistus, sest ta tahtis ju saada Peeter Paaniks ehk poisiks, kes kunagi suureks ei saa. See tal ka ju õnnestus.

Lõpetuseks ei saa mingil määral mööda tema pärandist. Popikuninga nime on ta vaieldamatult ära teeninud. Tema mõju muusikale on minu silmis sama suur, kui The Beatles'il ja Elvis Presley'l (kuigi Elvise fenomen on minu jaoks natuke vähem mõistetav, kui biitlite oma). Kui Elvis ja Biitlid mõjutasid 60-ndaid ja 70-ndaid, siis 80-ndad olid vaieldamatult Michael Jackson'i nägu. Mingil määral ka veel 90-ndate algused sinna peale. Peale selle oli Michael'il hitte ja häid lugusid ning vaimustavaid videosid üksjagu. Peale selle kõlab tema looming isegi tänasel päeval värskelt ja isegi moekalt.

Lõpetuseks sooviks popikuningale seda, et ta ka taevastel lavadel oma tiitlit hoiaks ja sealgi oma moonwalk'i laiemalt tutvustaks.

Siinkohal riputan üles ka mõned oma lemmiklood tema loomingust. Suvalises järjekorras.

Man In The Mirror


Jackson 5 - Can You Feel It


Smooth Criminal


Dirty Diana (see on vist üleüldse üks lemmiklugusi talt)


Scream (koos Janet Jackson'iga, selle loo pärast oli Janet kunagi mu naisiidol)


Jackson 5 - ABC

Täna tuli ilmselt kõigil, kes on end Sigur Ros'i kodulehel kuidagi registreerinud, e-postkasti kiri, milles tutvustati ühte uut huvitavat bändi nimega Fanfarlo. Asja uba oli selles, et neil ilmub uus album nimega Reservoir. Plaat originaalkujul ilmub hiljem, aga tänasest kuni 4. juulini saab kogu plaadi + boonuslood alla laadida kõigest ühe USA dollari eest. Bänd on seotud Sigur Ros'iga niipalju, et selle liikmed on islandlaste sõbrad. Bänd ise on Londoni päritolu. Teine seos on selles, et albumi kaanepildid on kaks Sigur Ros'i bändiliikmete pereliiget ja foto on teinud Jonsi enda õde Lilja. Bänd ise islandlastest siiski erineb. Pigem on tegu sellise americana folgisugemetega muusikat tegeva bändiga. Mul natuke kõrvutub nendega DeVotchKa ja Calexico.

Igatahes üks nende varasema plaadi lugu nimega Outsiders näeb video kujul välja selline tore:


Vahepeal oli siis ka Kumu Öö, mis oli tore nagu alati. Samas nii rahva arvult, lavade arvult ja esinejate tuntusest oli tegu väiksema üritusega, kui varem. See ei tähenda, et tegu oli mingil määral kehvema üritusega. Peaesineja Wooden Shjips oli väga energiline ja hea. Peale selle oli nende laulja-kitarrist äravahetamiseni sarnane minu suure konkurendiga (kes tegelikult lugejate arvult on popim kui mina) Popop'iga. Suhteliselt sarnast asja tegid ka enne neid esinenud soomlaste K-X-P. Ja enam-vähem täpselt samasse stiiliauku oli ka kodumaine Kosmofon. Auditooriumis nägin täispikkuses ainult Liis Jürgensit, kelle eksperimentaalne harfimuusika oli ka paras trip. Ma tegelikult ootasin seal sellist kammerlikumat muusikat, aga üllatus oli meeldiv igatahes. Peale selle ma ei osanud arvatagi, et harf võib ka nii ebaharfilikult kõlada. Siis nägin veel Data kahte viimast lugu, mis tundus samuti enam-vähem olevat, kuigi tol hetkel vist mitte täitsa minu maitse. Triophonix oli ka selline jazzilik, aga nende ajal hakkas uni peale tulema ja otsustasin peale nende paari lugu unedemaale ära minna. Seda enam, et pidin hommikul vara ärkama ja Tartusse tööle jõudma. Meeldis ka see, et seekord oli avatud paar korrust kõrgemal Eesti kaasaegse kunsti näitus. Eriti meeldisid seal paar Kiwa tööd ning samuti Villu Jaanisoo projekt nimega Laine. Viimane aga vist ei töötanud nii nagu vaja, kuna ruum oli pime ja ma arvan, et tegelikult pidi nendest sadadest kõlaritest ka mingit heli tulema, aga mina neid küll ei kuulnud. Huvitav oli see, et vaatamata rahva väiksemale hulgale oli mu tuttavaid seekord palju rohkem. Või äkki oli varem viga selles, et ei leidnud neid massidest üles. Mine võta nüüd kinni.

Väike videoülevaade antud üritusest. Teinud on selle kodanik, kes peidab netis end StereoM nime taha:


Väike teemaväline jutt ka. Kõik kes olid üllatunud, et Kõrvaklapi kõrvalprojekti blogi enam ei tööta, siis vastan, et töötab küll, aga nüüd asub see uuel aadressil:
http://kpsideproject.tumblr.com/