Folk, indie-pop
Smog ehk mõnikord on ta kirjapilt ka (smog) on tegelikult ühemehebänd, mille taga seisab selline Chicago kodanik nagu Bill Callahan. Antud album peaks olema juba tema kaheteistkümnes. Kõigepealt pean ära mainima, et mul on Smog'i loominguga eriline suhe ja seda juba oma 3-4 aastat. Ma ei tea miks, aga ta varasem eksperimentaalsem muusika ja müralik helipildi taust võlusid mind. Uuemad plaadid enam nii eksperimentaalsed pole, jäädes juba sellise folk-pop'iliku stiili juurde. Sisaldades isegi päris mitmeid huvitavaid ja päris potensiaalseid hitte, mida aga raadiotesse massiliselt oodata ei maksaks. Peale minu on tal fänne veel. Näiteks hetkel ühe maailma suurima bändi Coldplay laulja näitlejast abikaasa Gwyneth Paltrow. Samuti näiteks Cat Power, kes on isegi paari tema lugu kaverdanud.

Seesamune plaat jätkab siis paari viimase teed. Kuigi see on rohkem akustiline ja isegi natuke rahulikumas olekus. Kui mingile tegelase tänavalt lasta mingit ta vana lugu ja mingit uue plaadi oma, siis ta ilmselt ütleks, et lõpuks on ta muusikas ka mingi meloodia. Kitarr ja klaver on peamised instrumendid. Lisaks natuke viiulit, mida seekord ka mängitakse, mitte ei kääksutata nagu ta varasemas loomingus. Callahan'i hääl on vähemalt sellel plaadil suhteliselt monotoone ehk algusest lõpuni suhteliselt sarnane. Emotsioonivaene, kuigi sõnadest võib järeldada, et neid peaks nagu olema. Samas see on päris huvitav ning seda ei kohta just sageli. Just heas mõttes. Smog'i lood on suuremas osas üle tema diskograafia olnud suhteliselt lühikesed, mille keskmine pikkus on võibolla kuskil kahe- ja poole minuti juures. Siis antud plaadil on koguni 8/10 lugu vähemalt neli minutit pikk. Lugusid põhjalikumalt kuulates tekib tõdemus, et need on päris hüptnotiseerivad. Lõbusama viisiga on näiteks seitsmeminutiline The Well.

Kunagi on mul plaanis Smog'ist, tema varasematest plaatidest ja elust pikemalt rääkida. Kunagi kui aega rohkem käes kui praegu. See oli siis väike ülevaade, mis mõneks ajaks jääb taaskord viimaseks. Ei tahaks mitte lõpetada kurva noodiga, selle eest ka natuke kuulamist.

Video:
I Feel Like The Mother Of The World - ei pruugi kõigil töötada ja mina olen oma Mac'iga nende hulgas.
Ning eriti suur tänu Domino Records'ile, kes oma kodulehel laseb kuulata üle 30 Smog'i loo. Neid saab kuulata siit. Kuigi pean tõdema, et uue plaadi lugusi seal ei ole, aga hunnik teisi häid see eest küll.
Üks väga hea lugu, aga mitte sellelt plaadilt:
Dress Sexy At My Funeral