Basquiat (1996)
Tutvustus: Muusika filmides on teema, kus ma võtan vaatluse alla mingi filmi ja eriti selle muusikalise tausta. Kuna selliseid filme ikka on, kus on hea soundtrack, siis selliseid teemasi tuleb ka tulevikus. Esimeseks olen valinud ühe oma lemmiku.

Kõigepealt natuke filmist. Basquiat on autobiograafiline film mustanahalisest noorest kuntsnikust nimega Jean Michel Basquiat. Ta sai praktiliselt üleöö kuulsaks ja suri samuti noorelt. Suhteliselt ektsentriline kuju, kes armastas nii naisi, narkootikume, tänaval pappkastides magada ja eriti viljeleda sellist imelikumat Aafrika mõjutustega modernset kunsti. Peaosas Jeffrey Wright. Kõrvalosades, aga lugematu hulk suuri staare alates David Bowie'st (kehastas Andy Warholit) ja Gary Oldman'ist kuni näiteks pisiosasi mängivate Willem Dafoe ja Courtney Love'ini välja. Lisaks imepisikeses osas ka meie oma armastatud kiilakas nimega Tarmo Urb.

Nüüd muusika juurde. Soundtrack'i komponeerimise ehk sinna lugude valimise au kuulub legendaarsele ex-velvetundergroundlasele nimega John Cale. Ametlikult soundtrackilt leiab kõigest 15 lugu, mida filmis oli märkimisväärselt rohkem. Muusikaline pool on päris kirju, aga oma osa saavan need, kellele meeldib Joy Division, The Pogues, Tom Waits, David Bowie, Van Morrison, Gavin Friday ja Grandmaster Flash. Filmis, aga leiab veel nii jazz'ilikumat muusikat Charlie Parker'i ja Miles Davis'e poolt, klassikapoole pealt Verdi't. isaks kuuleb seal veel PJ Harvey, Iggy Pop'i, Rolling Stones'i, ja palju muudki. Vähemtuntumatest nimedest olgu mainitud näiteks Tripping Daisy, Toadies, Bush Tetras ja Johnny Rotten'i Sex Pistols'i järgne projekt nimega Public Image Ltd.

Üldiselt on filmi muusikaline taust suhteliselt kirju, aga filmiga väga sobiv. Filmi lõpus kõlab ka John Cale'i enda versioon Leonard Cohen'i Hallelujah'st, mis küll austusest Cohen'i vastu, kõlab siiski paremini kui originaal. Cale'i versioonist lähtudes on seda lugu kaverdanud ka hingekriipivalt ilusti nüüdseks juba kadunud Jeff Buckley, aga ka teine hea hääle-materjal nimega Rufus Wainwright. Teine päris huvitav lugu plaadil on ilmselt päris tundmatu nimi Nick Marion Taylor. Kui aus olla, siis see polegi päris õige laul, pigem selline sõnademäng ja mosaiik, mis esialgsest dialoogist kujuneb selliseks poolmuusikaliseks teoseks. Kogu muusikavalik on selline 80'ndate fiilingus ja eklektiline. Muusika on pigem selline kurvakõlalisem.

Lõpetuseks kaks lugu amtelikult soundtrackil:
Nick Marion Taylor - Suicide Hotline
John Cale - Hallelujah

ja üks lugu mida plaadilt ei kuule, küll aga filmis:
Bush Tetras - You Can't Be Funky (If You Haven't Got Soul)