Indie pop
Kõigepealt seda, et tegu pole meie põhjanaabrite ansambliga. Nende päritolu on hoopis eksootilisem, nimelt tegu on Austraalia kollektiiviga. Bändiliikmeid on koguni kaheksa ja nende nimede ettelugemisega ei hakka siinkohal veebiruumi raiskama. In Case We Die on järjekoras juba nende teine album. Esimene oli möödunud aastal ilmavalgust näinud Fingers Crossed. Bändi enda tegevus algas 2000. aastal. Kakas aastat hiljem alustati tööd Fingers Crossed'iga ning siis veel kaks aastat hiljem ehk 2004. aastal see valmis sai.

Muusika on neil selline suhteliselt positiivne, suvine ja kaasaegne. Nad on ilmselt ka bändinime seetõttu valinud, et Soome arhitektuurikunst (eriti Helsingi) on selline väga modernistik ja sellise tulevikusuunaga. Sama võib ka nende muusika kohta öelda. Neid on kutsutud isegi tulevikupopmuusikuteks. Instrumentide rohkus jääb ka plaatidel silma. Alates saksofonist, akordionist, teistest puhkpillidest, klaverist ja lõpetades ei teagi millega välja. Neid kuulates tulevad silme ette ka näiteks The Polyphonic Spree, The Arcade Fire ja isegi Sparks. Nad mängivad päris mitmete erinevate stiilidega, mis on sageli päris huvitav ja nii ka seekord. Päris tihti laulavad sünkroonis mees-naishääled korraga, mis annab neile sellise kooriliku kõla (siit ka suurim sarnasus The Polyphonic Spree'ga). Helipilt on ka seetõttu huvitav, et isegi peale mitmendat kordamist võib sealt midagi uut kuulda. Kõige olulisem on see, et tegu on sellise heatujumuusikaga, mis enesetundele mõjub teatavasti hästi.

Nende kodulehel saab vaadata nelja videot ja kuulata mitmete lugude demosi (mitte täispikkuses lood).
Lisaks:
Maybe You Can Owe Me

Kaks kontsertlindistust ka. Nende kvaliteet ei ole eriti hea, aga mingi ettekujutuse ikka annab:
Love Is the Drug - Roxy Music'u cover
What's In Store?