Low on juba päris vana bänd, kuna The Great Destroyer on juba nende kaheksas stuudioalbum. Bänd koosneb kolmest inimesest, mille alustala moodustavad abikaasadest kitarrist-laulja Alan Sparhawk ja trummarist laulja Mimi Parker. Neile lisandub bassimängija Zak Sally. Punt on pärit Minnesotast ja sünniaastaks võib pidada 1993. aastat. Ilmselt pole vaja mainidagi, et bändiliikmed on mormoonid, sest see on nagunii juba kõigile, kes neist natukegi kuulnud on, teada.

Kui vaadelda Low’i varasemaid plaate, siis võib julgelt järeldada, et Low on üks kuramuse aeglane ja suhteliselt rahulik bänd. Ega nende stiili ilmaaegu lowcore’ks ei kutsuta. Omal ajal, kui bänd loodi, siis bändiliikmete eesmärgiks oli mängida nii aeglaselt ja vaikselt kui võimalik. Aga see kõik muutub, kui panna masinasse see plaat. See on sellise kollektiivi kohta üllatuslikult kiire ja mitte enam nii rahulik plaat. Esilugu “Monkey” on juba selle suureks tõestuseks ja suhteliselt samamoodi kestab see kuni lõpuni välja. Enam ei laula nad vaiksel häälel, et sulanduda kokku muusikalise taustaga, kuigi jah, muusika on endiselt päris minimalistlik, sisaldades väheseid pille, kuid nüüd kõlavad need valjult. Laulusõnade osas on nad endiselt kõvad meistrid.

Kui mõtlema hakata, siis see pole sugugi halb. Teatud üllatused on alati meeldivad. Loomulikult on ka muusikaliselt huvitavamad sellised artistid, kes ka eskperimenteerida julgevad ja ei aja oma ühte jonni karjääri algusest lõpuni välja. Igatahes kõlab see plaat värskelt, mitte pettumusena. Samas ei kõla see album nii ühtlaselt, kui üks nende hinnatuim plaat nimega Trust (2002).

Tutvustuseks lugu uuelt plaadilt:
Low - Monkey

ja võrdluseks lugu varasematest aastatest:
Low - Sunflower

ja üks unelev lugu koos Austraalia päritolu Dirty Three'ga:
Low & Dirty Three - I Hear ... Goodnight