Ma annan siinkohal lihtsalt teada, et antud blogiga on nüüdseks lõpp. Muidugi oleks võinud lihtsalt vaikima jääda ja siia enam mitte kunagi kirjutada, aga austusest seniste lugejate vastu tundus siiski viisakam ka ametlikult hüvasti jätta. Samas Kõrvaklapp ei kao kuhugi ära. Jätkan sama nimega, aga teistes kohtades ja natuke muutunud kujul. Ühes kohas siis puhtalt muusikute piltide postitustega ning teises kohas kõige muuga, mis mind huvitab, sealhulgas muusikaga.

Neist esimene ehk muusikute piltidega blogi kannab nime:
Kõrvaklapp pildis - selle blogi tegin kunagi seetõttu, et tundsin, et tavapärane muusikablogi, mida olin juba aastaid pidanud, hakkas mulle kergelt ammenduma ja konkurents on samuti väga tigedaks ja suureks muutunud ning ma polnud seda kunagi nii kõrgel tasemel teinud, kui nii mõnigi teine. Peale selle palju kiiremaks muutunud eraelu tõttu ei jõudnud ma siia enam eriti tihti postitama. Kuna tumblr'i keskkond hakkas mulle mingi hetk väga meeldima, eriti just seal leiduva meedia tõttu, millest paljud olid ka muusikute pildid, siis tekkiski mõte, et võiks ise samuti midagi sellist teha. Seda enam, et Eestis vist seda peale üksikute vist senini ei teegi. Pildid ja erinevad fotod mulle väga meeldivad ning muusika veel rohkem, siis pikemalt polnudki vaja enam mõelda.

Teine kannab nime:
Kõrvaklapi kõrvalprojekt - see on tegelikult jätk mu kunagisele Wordpressis olnud samanimelisele blogile. Vaatamata oma nimele, on see blog kujunenud juba mõnda aega mu põhiprojektiks. Seal on siis juttu tehnikast, kunstist, disainist, arhitektuurist ja sisekujundusest, veinidest, toitudest, reisimisest, filmidest, huumorist ja kõigest muust mis mind huvitab. Kuna olen hästi laiade huvidega kodanik, siis teemasi peaks seal jätkuma. Loomulikult edaspidi kirjutan seal ka muusikast. Tumblr'is ma enam nii palju ei mölise kui siin, seega peaks seal mu jutt olema natuke konkreetsem. Mitte nagu siin, et käib ja käib ja kuhugi ei jõua. Samuti näeb seal mu enda kätetööga valmis tehtud asju ja kunstiteoseid. Samuti ei mata ma veel maha ideed, et edaspidi sealtkaudu ka Kõrvaklapi mixtape'isid kuulata saab, sest seda eriti katki jätta ei sooviks.

Seega suur tänu kõigile lugejatele. Teiega oli tore.

Lõpetan nii nagu ikka ehk ühe sobiliku muusika(videoga). Lugu peaks vist juba paljudele päris tuttav olema:
The Greenhornes feat. Holly Golightly - There Is An End

Alustaks uudistest. Kõigepealt mees nimega Beck. Kellel on käsil väga huvitav projekt nimega Record Club. Hetkel on ta kampa võtnud Devendra Banhart'i, liikmeid bändidest MGMT, Wolfmother, Little Joy jne. ning teeb täies mahus järgi Leonard Cohen'i albumit nimega Songs Of Leonard Cohen. Iga nädal lisandub üks uus lugu, kuni terve plaat saab täies mahus täis. Enne Cohen'it tegi ta legendaarset The Velvet Underground & Nico debüütalbumit. Kui huvi, siis selle jaoks on olemas ka täitsa omaette kodulehekülg, mis asub siin. Samuti, kui keegi soovib täis mahus all laadida esimest Velvetite albumit, siis saab seda teha Musical Pairings'i blogi vahendusel.

Teiseks uudiseks on üks selleaastaseid suurimaid filmiootused nimega Where The Wild Things Are. Lisaks huvitavale visuaalsele poolele on sellel filmil arvatavasti ka väga hea audiopool. Igatahes on esimene lugu sellelt tehtud avalikuks ning selleks on Karen O And The Kids koosluses lugu nimega All Is Love. Seda saab kuulata Where The Wild Things Are MySpace lehe kaudu
Mulle igatahes see väga meeldib.

Kolmas uudis on see, et ühel mu lemmikbändil nimega Grizzly Bear ilmub uus singel While You Wait For The Others. Singel koosneb ka lisaloost, mis on tegelikult seesama lugu, aga vokaale laulab seal sisse Michael McDonald. Tegu on siis mehega, kes peale soolokarjääri on osalenud ka sellistes bändides nagu Doobie Brothers, Steely Dan ja veel mõned vähem tuntumad. Igataes on see uus versioon samuti väga hea. Kui ei usu, siis kuulake ise:
Grizzly Bear - While You Wait For The Others (feat. Michael McDonald) (linki vahendab blogi nimega We All Want Someone To Shout For)

Kui juba uutest filmidest rääkida, siis vaieldamatult ootan ma väga filmi nimega It Might Get Loud. Siin on selle treiler:


Njaa. Ega igas filmis ei näe, kuidas Jack White teeb tühjast kokapudelist, ühest lauajupist ja paarist naelast ning kitarrikeelest (või isegi traadist) valmis midagi kitarrilaadset. Lisaks andis filmist lähtudes härra White välja ka soolosingli nimeg Fly Farm Blues, mis mul on vinüülikujul juba tellitud. Lugu ise on selline:


Tüübil on kolm bändi, hunnik koostööprojekte (sahistatakse, et ta on isegi Rolling Stones'i tulevase plaadiga seotud), sadu kontserte ning teleesinemisi ja talle on sellest ikka vähe. Väsimatu tüüp igatahes.

Pete Yorn & Scarlett Johansson - Relator. Lugu ise on väga tore, umbes nagu She & Him, ainult teistsuguste häältega.

Kuna Yahoo ei lase millegipärast lingata, siis videot näeb siit: Relator

Antony And The Johnsons - Crazy In Love. Beyonce'i lugu uues võtmes.



Beck - Sunday Morning. The Velvet Undergroundi lugu. Meeldivalt uimane, nagu pühapäeva hommikud peakski olema.



Emiliana Torrini - Jungle Drum. Võluv nagu alati.



Ja lõpetuseks üks vanem video Sinead O'Connor & The Chieftains - The Foggy Dew




Ilmselt tuleb nüüd väike paus, kuna lähen puhkusereisile. Uuel kuul näeme.

Eile oli mul elus esimene üldnarkoosiga operatsioon. Mandlid läksid. Muidu polnudki nii hull, kui arvasin. Hetkel natuke käre tunne on kurgus. Aga ennast peab ikka lohutama ja teen seda selle loo ja videoga.

Charlotte Gainsbourg - The Operation

Kiirelt Plink Plongist. Superhea ilm nagu alati. Vähemalt, kui mina olen seal käinud. Võrratud bändid, hea muusika, tore fiiling jne. Rahvast oli kahjuks kõvasti vähem kui varasemalt, aga seda rohkem ruumi murul oli. Esinejate nimekiri ei olnud nii kutsuv, kui varasemalt, sest enamus olid väga võõrad nimed. Seega sai lasta end üllatada ja üllatusi pakuti rohkelt. Tipphekted olid raudselt soomlaste Joensuu 1685, eriti kui nad tegid Bruce Springsreeni'i lugu I'm On Fire. Sellele pressis tihedalt järgi kohalik Chungin & The Strap-On Faggots (tulid hästi toime, isegi kui arvestada vahepealset elektrikatkestust) ja kohe nende kannul Eesti-Taani ühisbänd Dynamite Vikings (trummar oli vaieldamatult ununematu mees). Järgmisena meeldisid väga muhedad inglise noormehed ning nende pasunad ehk Counterpoint. Kira Kira oli samuti tore, aga suhteliselt üllatustevaba. Mulle meenus kangesti Mum, aga hiljem sain alles teada, et kaks liiget Kira Kira'st on ka Mum'i bändiliikmed. Siis sai ka selgeks see, miks paar nägu natuke tuttavad olid. Hiljem kontrollides avastasin, et üks bändiliige on ka pärit bändist Benni Hemm Hemm, mis pasunaid silmas pidades oleks vist selleaastasele Plink Plongile isegi rohkem sobinud, kuna reklaamiti seda seekord kui pasuna eri. Ülejäänud olid samuti head, aga tol päeval natuke liiga teisejägulised. Agnes Mercedes tundus natuke liiga teiselt planeedilt olevat, Talbot natuke liiga mürane, The Brothers Movement oli kergelt igav (aga murul istumise taustaks sobis hästi) ja Estraadiraadiot ma lihtsat ei näinudki (nende viimast lugu küll kuulsin, sest siis ma saabusin). See oli vist esimene festival, kust ma tühjade kätega välja tulin, kuna ühtegi plaati, mida ma soovisin enam ei olnud. Muus mõttes on tegu vaieldamatult ühe lahedaima kodumaise välifestivaliga. Eriti veel sel aastal, kui Schillingut ei ole ning ka Kumu Öö oli sellises säästuversioonis.

Kuna käes on juuli, siis avalikustati ka selleaastased Mercury Prize'i nominendid. Seekord on uhkes nimekirjas:
Bat for Lashes - Two Suns
Florence & The Machine - Lungs
Friendly Fires - Friendly Fires
Glasvegas - Glasvegas
Kasabian - West Ryder Pauper Lunatic Asylum
La Roux - La Roux
Led Bib - Sensible Shoes
Lisa Hannigan - Sea Sew
Speech Debelle - Speech Therapy
Sweet Billy Pilgrim - Twice Born Men
The Horrors - Primary Colours
The Invisible - The Invisible

Tean neist vaid kuut, kuulnud olen tervikuna kahte albumit. Seetõttu minu hääl läheb vist Bat for Lashes'ile. Glasvegasest olen ka juttu teinud ja maininud, et see album meeldiks mulle rohkem, kui see oleks instrumentaalplaat. La Roux tundub huvitav, aga ilmselt liiga kaasaegset elektroonikatrendi jägiv. Lisa Hannigan on vaieldamatult superhea vokalist. Sai ta ju tuule tiibadesse koos Damien Rice'iga. Kasabian tundub ka olevat juba liiga vanamoeline, jne. Võitja selgub septembri esimesel poolel.

Kuna Mercury Prize'i jutuga algas ka mu blogi esimene postitus üleüldse, siis see tähendab järjekordselt seda, et on möödas järjekordne aasta blogi kirjutamisest. Täpsemalt 20 juulil möödus neli aastat alustamisest. Vahepeal midagi röömustavat pole. Kõrvaklapi lugekaskond väheneb, seda suuresti ilmselt ka mu enda laiskuse tõttu. On tekkinud ka mitmeid uusi, kellel tahes-tahtmata on uus ja värskem suund. Eraelu tõttu on ka endal vähem aega muusikat kuulata, millest on sügavalt kahju ning suviti on tavaliselt ka väike loominguline kriis. Siiski ma üritan ikka jätkata.

Plink Plongi parim kodumaine ehk Chungin & The Strap-On Faggots - Zehn Jahre Alt


Parim välismaine ehk Joensuu 1685 - (You Shine) Brighter Than Light


Selle aastane lemmik Mercury nominent ehk Bat For Lashes - Daniel

Kõigepealt Morrissey. Mees, keda ma tegelikult läksin vaatama puht sportlikust huvist. Ikkagi indiemuusika ristiisa ja selline kultuslik tegelane, samas kelle fenomenist pole mina kunagi aru saanud. Siin on ilmselt see, et ma pole sageli eriti suur sõnadesse süübija. Sinnamaani jõuan ma tavaliselt alles siis, kui meloodia, viis ja laulja hääl või miski muu kuidagi lummab. Morrissey pole senini minu jaoks midagi sellist tekitanud. The Smiths on senini palju rohkem istunud, samas pole ka see kaugelt mu lemmikbänd. Seega ei läinud ma sinna kontserdile selle mõttega, et lihtsalt linnukest kirja saada. Uskumatu, aga laivis see mees mõjus. Läksin lihtsalt seetõttu, et anda mehele võimalus. Kui nüüd aus olla, siis see võimalus tasus end täiesti ära. Laivis on see mees väga hea. Karismaatiline, küüniline ja ilmselt tänu heale taustabändile ka kaasakiskuv. Siinkohal vist eredaim ja silmajäävam kuju oli bassimees. Vanameister ise tundus olevat ka heas vormis ja see kõik töötas. Minust ei saanud just fänn, aga ma ei julge enam ilmselt kunagi väita, et tegu on igava asjaga. Senini ma seda tihti tegin. Kogu õhkkond, fiiling ja isegi heli olid heas balansis ja mida ühelt kontserdilt ikka rohkem tahta. Väga meeldiv üllatus oli igatahes ja kontserdina samuti üle kõva keskmise. Eriline pluss oli see, et Girlfriend In A Coma ära mängiti. See on üks mu lemmik The Smiths'i lugusid.

Teine superstaar oli siis Moby. See oli teada, et seal läheb kitsaks ja mingil määral see hakkab kuulamist segama. See läks ka täppi, sest lava oli jälle täpselt vales suunas, mistõttu oi rahvas kokku surutud tihedamalt kui kilud hea kilusaagi järgses konservikarbis. Seetõttu läksid esimesed 5-6 lugu ikka täitsa peesse. Ei näinud midagi, ei kuulnud suurt midagi ja lisaks pidevalt vooriv rahvas poleeris mu ülarõiva käised ja seljataguse läikima. Õlu osati valada muidugi vist suuremas osas õnneks mu kõrvalseisvate kodanike peale. Kõigele lisas vürtsi juurde väga tige seljataga seisev kodanik, kellel oli närvid viimase piirini, sest see mis seal toimus oli ikkagi natuke talumatu. Seega ma sain tast suurepäraselt aru. Mingi aeg, natuke varem, kui pool kontserti läbi oli, muutus olek ka paremaks. Rahvast enam nii tihti ei voorinud, vaatepilt lavale muutus paremaks (siis vist nägin laval toimuvat ka esmakordselt, kuigi tegelikult ma Moby't rinnust madalamalt ei näinudki). Heli oleks võinud tegelikult tugevam olla, sest ma kuulsin sõna-sõnalt mida rääkisid minust paar meetrit eemal olnud inimesed ja nad ei teinud seda sugugi karjudes. Ühesõnaga korraga muutus ka kontsert igati heaks. Ridamisi tuli tuttavaid ja häid lugusid. Jalg hakkas aina rohkem kaasa tatsuma ja hakkas tekkima ka mingi tunne, et ma ei läinudki sinna ilmaasjata. Laval toimuv jäi siiski suurem osa nägemata, aga vahet polegi, sest Moby ise oli hea. Veel parem oli laval olnud võimsa häälega mustanahaline naisterahvas. Ma siiski tahaks teda kunagi veel paremates tingimustes näha, sest tegelikult läks alguse tõttu ikka väga palju kaotsi. Suurim müstika oli muidugi see, et miks mõned sinna keset rahvamassi oma lapsevankriga ronisid. Ma nägin oma silmaga, kuidas peaaegu üks vanker (ma loodan, et seal last sees polnud) praktiliselt laiaks pressiti, sest paljud natuke rohkem krillis festivalikülalised sellest eriti välja küll ei teinud, muudkui pressisid edasi. Kui need negatiivsed asjad kõrvale jätta, siis oli tegemist igati kaasahaarava ja sümpaatse kontserdiga. Siiski pean vist mingit kontsert-DVD uurima, et natuke paremini tutvuda ka sellega, mis laval toimus.

Öösel enne magamaminekut tekkis interneti portaalides igasuguseid uudiseid, et Michael Jackson on haiglasse viidud, viibib koomas ja mõni julgem leht tulistas juba enne teisi, et popikungingas on sootuks juba surnud. Igatahes enne kui ma magama jäin oli juba igal pool kinnitatud, et teda enam ei ole. See on muidugi kurb uudis, mis sest, et ma tema viimase aja käekäigust ja ka muusikast suurt ei hoolinud. Küll olin ma päris suur fänn väiksena. Eriline tipp saabus siis, kui ilmus ta plaat Dangerous, mis oli minule pikalt lemmikplaat. Ma ostsin isegi jube kalli raha eest oma naabritüdruku klassiõe kaudu selle kasseti. Siis nii aasta-kaks hiljem sattusin loomulikult vanema plaadi peale, mis kandis nime Bad ja mul oli jälle uus lemmik. Bad on siiani mu kõige lemmikum Michael'i album. Suur oli mu rõõm ka siis, kui ma ta oma silmaga Tallinna lauluväljakul ära nägin. Kuigi juba tollal nägi ta selline õbluke ja iga kell kokkukukkuva inimvare moodi välja. Üllatus oli muidugi kõva, et mehe tollased tantsunumbrid ja võimas hääl olid niivõrd võimsad, et ma peale kontserti arvasin isegi, et tegu on palju tugevama inimesega, kui Jean-Claude Van Damme (tema oli tollal mu lemmiknäitleja lihtsalt). See võrdlus ei tekkinud muidugi musklite võrdlemisest, vaid liikumise paindlikusest ja vastupidavusest.

Vaatamata tema eraklikule eraelule ja imelikele hobidele, meeldis ta mulle lõpuni välja. Isegi nende piltide peal, mis olgem ausad, polnud enam kõige esteetilisemad. Muidugi on tüübil kiikse, aga kellel neid ei ole. Suur osa mu lemmiklauljaid on nagunii homod, vaimuhaiged, narkomaanid ja joodikud. Aga mis teha, kiiksud teevad lihtsalt inimese huvitavaks. See kehtis 100%-liselt ka Jacksoni puhul. Tegu oli vaieldamatult geeniusega, kes oli juba legend, enne kui ta sai 30. Vaatamata raskele lapsepõlvele ja probleemsele elu lõpuperioodile, oli vahepeal ju tal siiski ilus elu. Unistuste loss, meeletu populaarsus, ropult raha, mitu naist, palju (tuntuid) sõpru, kolm last (need tulid küll natuke hiljem), maailma suurim ja andunum fännidemassiiv, jne. Kindlasti jäi Michael elu lõpuni suureks poisikeseks, aga arvatavasti see oli ka ta kõige suurem unistus, sest ta tahtis ju saada Peeter Paaniks ehk poisiks, kes kunagi suureks ei saa. See tal ka ju õnnestus.

Lõpetuseks ei saa mingil määral mööda tema pärandist. Popikuninga nime on ta vaieldamatult ära teeninud. Tema mõju muusikale on minu silmis sama suur, kui The Beatles'il ja Elvis Presley'l (kuigi Elvise fenomen on minu jaoks natuke vähem mõistetav, kui biitlite oma). Kui Elvis ja Biitlid mõjutasid 60-ndaid ja 70-ndaid, siis 80-ndad olid vaieldamatult Michael Jackson'i nägu. Mingil määral ka veel 90-ndate algused sinna peale. Peale selle oli Michael'il hitte ja häid lugusid ning vaimustavaid videosid üksjagu. Peale selle kõlab tema looming isegi tänasel päeval värskelt ja isegi moekalt.

Lõpetuseks sooviks popikuningale seda, et ta ka taevastel lavadel oma tiitlit hoiaks ja sealgi oma moonwalk'i laiemalt tutvustaks.

Siinkohal riputan üles ka mõned oma lemmiklood tema loomingust. Suvalises järjekorras.

Man In The Mirror


Jackson 5 - Can You Feel It


Smooth Criminal


Dirty Diana (see on vist üleüldse üks lemmiklugusi talt)


Scream (koos Janet Jackson'iga, selle loo pärast oli Janet kunagi mu naisiidol)


Jackson 5 - ABC

Täna tuli ilmselt kõigil, kes on end Sigur Ros'i kodulehel kuidagi registreerinud, e-postkasti kiri, milles tutvustati ühte uut huvitavat bändi nimega Fanfarlo. Asja uba oli selles, et neil ilmub uus album nimega Reservoir. Plaat originaalkujul ilmub hiljem, aga tänasest kuni 4. juulini saab kogu plaadi + boonuslood alla laadida kõigest ühe USA dollari eest. Bänd on seotud Sigur Ros'iga niipalju, et selle liikmed on islandlaste sõbrad. Bänd ise on Londoni päritolu. Teine seos on selles, et albumi kaanepildid on kaks Sigur Ros'i bändiliikmete pereliiget ja foto on teinud Jonsi enda õde Lilja. Bänd ise islandlastest siiski erineb. Pigem on tegu sellise americana folgisugemetega muusikat tegeva bändiga. Mul natuke kõrvutub nendega DeVotchKa ja Calexico.

Igatahes üks nende varasema plaadi lugu nimega Outsiders näeb video kujul välja selline tore:


Vahepeal oli siis ka Kumu Öö, mis oli tore nagu alati. Samas nii rahva arvult, lavade arvult ja esinejate tuntusest oli tegu väiksema üritusega, kui varem. See ei tähenda, et tegu oli mingil määral kehvema üritusega. Peaesineja Wooden Shjips oli väga energiline ja hea. Peale selle oli nende laulja-kitarrist äravahetamiseni sarnane minu suure konkurendiga (kes tegelikult lugejate arvult on popim kui mina) Popop'iga. Suhteliselt sarnast asja tegid ka enne neid esinenud soomlaste K-X-P. Ja enam-vähem täpselt samasse stiiliauku oli ka kodumaine Kosmofon. Auditooriumis nägin täispikkuses ainult Liis Jürgensit, kelle eksperimentaalne harfimuusika oli ka paras trip. Ma tegelikult ootasin seal sellist kammerlikumat muusikat, aga üllatus oli meeldiv igatahes. Peale selle ma ei osanud arvatagi, et harf võib ka nii ebaharfilikult kõlada. Siis nägin veel Data kahte viimast lugu, mis tundus samuti enam-vähem olevat, kuigi tol hetkel vist mitte täitsa minu maitse. Triophonix oli ka selline jazzilik, aga nende ajal hakkas uni peale tulema ja otsustasin peale nende paari lugu unedemaale ära minna. Seda enam, et pidin hommikul vara ärkama ja Tartusse tööle jõudma. Meeldis ka see, et seekord oli avatud paar korrust kõrgemal Eesti kaasaegse kunsti näitus. Eriti meeldisid seal paar Kiwa tööd ning samuti Villu Jaanisoo projekt nimega Laine. Viimane aga vist ei töötanud nii nagu vaja, kuna ruum oli pime ja ma arvan, et tegelikult pidi nendest sadadest kõlaritest ka mingit heli tulema, aga mina neid küll ei kuulnud. Huvitav oli see, et vaatamata rahva väiksemale hulgale oli mu tuttavaid seekord palju rohkem. Või äkki oli varem viga selles, et ei leidnud neid massidest üles. Mine võta nüüd kinni.

Väike videoülevaade antud üritusest. Teinud on selle kodanik, kes peidab netis end StereoM nime taha:


Väike teemaväline jutt ka. Kõik kes olid üllatunud, et Kõrvaklapi kõrvalprojekti blogi enam ei tööta, siis vastan, et töötab küll, aga nüüd asub see uuel aadressil:
http://kpsideproject.tumblr.com/

Kõigepealt seda, et vaieldamatut seksikas ja andekas näitleja nimega Scarlett Johansson on sihiks seadnud uue plaadi. Eelmine oli siis Tom Waits'i lugudega plaat, mis vaatamata väga suurtele eelarvamustele tuli üllatavalt hea ja tore. Uue albumi eeskujuks võeti Prantslaste au ja uhkus nimega Serge Gainsbourg ja eriti tema duetid koos Brigitte Bardot'ga. Kuna duette on üksi keerukas laulda, siis appi tõttab Pete Yorn. Lood siiski on Yorn'il endal kirjutatud ja teada on ka, et plaadil on kaver Chris Bell'i loost I Am The Cosmos. Esialgsed kõlakad käivad, et seda albumit võib näha juba enne uue aasta tulekut ja kannab see nime Break Up. Väidetavalt oli selle albumi sisu valmis juba enne Scarlett'i debüütplaati. Mina igatahes ootan. Igaksjuhuks neile, kes Pete Yorn'iga tuttavad pole, siis mees näeb välja ja laulab nii nagu allolevas videos ja lugu kannab nime Don't Wanna Cry:


Ja laulev Scarlett näeb välja selline. Tegu siis Tom Waits'i loo Falling Down'iga:


Serge Gainsbourg ja Brigitte Bardot laulmas Bonnie & Clyde'i. Selle loo taga käiv huikumine on eriti kunn:


Teine tore uudis on see, et valminud on ka selline kergelt hirmutav video bändilt nimega Grizzly Bear. Lugu kannab nime Two Weeks ja video on siis selline:
Two Weeks


Ilmelt olen juba natuke hiljaks jäänud ühe toreda uue USA elektrobändi nimetamisega. Tegu on siis bändiga, mis kannab nime Passion Pit ja kes väljastas äsja ka oma debüütalbumi nimega Manners. Kunagi plaanin neist teha ka pikemat juttu, aga esialgu piisab ühest videost ja see lugu kannab nime The Reeling:


On ka üks teine tore elektrobänd, aga seekord naiselikuma vokaaliga. Tegu on Briti bändiga La Roux, kes juunis peaks samuti oma debüütplaadi välja andma. Nende eeskujuks on siiski pigem 80-ndate sündipopp, aga see kõlab ju võrratult, kui see on hästi tehtud. Nende poolt lugu nimega Quicksand:


Aga kui rääkida viimase aja lemmikvideodest, siis raudselt on vist üks parimaid see juba mitmel poolt läbi käinud PJ Harvey & John Parish'i lugu nimega Black Hearted Love:

Mul kohe ei edene selle blogi pidamine eriti. Sageli pole nagu tahtmist mitte midagi siia kirjutada, seetõttu tundub mulle see värskelt loodud Kõrvaklapp pildis palju huvitavam projekt hetkel. Kuna see on ilmselt uudne ja visuaalselt nagunii palju kenam. Siiski ei tahaks seda blogi siin üldse lõpetada. Kuna ammu pole siin midagi asjalikku teinud, siis ükspäev treisin valmis uue mixtape'i. Seda hektel jagan ainult läbi zshare'i lehe, kuna ma mujale ei oska seda panna ja teatud organi poolt on mul üks teine võimalus ära võetud. Ma luban, et kui ma kunagi oma bändi teen (ideid on hulle, andeid paraku pole üldse), siis ma teen kõike tasuta, sealhulgas luban kõigil kes tahavad seda ka juutuubis üles laadida.

Kuna väljas on selline kena kevade, mil vilja kannab õis (nii laulis vist Kuldne Trio kunagi). Seega vaatamata kinnisele ninale, mis vahest üllitab nohu välja ja päeva lõpuks kaduvale häälele üritan siiski tuju luua. Seagrippi mul siiski pole, kuna üks selle tunnus oleks see, et süües ma mõnusalt ruigaks. Viimast pole siiski enda juures täheldanud. Ühesõnaga teema kevadine, seega koondasin siia alla ühed lemmikumad poplood. Mõned kindalsti teile juba tuttavad. Teised natuke vähem. Kuna mu loominguline anne piirdub hetkel kätes (mis annavad võibolla keskmisest targema broileri tarkuse välja), siis mixtape'i pealkiri tuli selline ajastukohane ja igav, aga pardonks.

Nüüd siis trummipõrin ja juhatan sisse audiodigitaalse faili, mis kannab nime kui (järjekorras 9 vist) KERGELT POP!
Sisu oleks lühidalt järgmine:

1. Lykke Li - Dance Dance Dance
2. I Am Kloot - Over My Shoulder
3. The La's - There She Goes
4. The Four Tops - I Can't Help Myself (Sugar Pie, Honey Bunch)
5. Chromatics - I'm On Fire (Crosstown)
6. Jenny Lewis with Watson Twins - Melt Your Heart
7. Constantines & Feist - Islands In The Stream (Bee Gees'i kaver)
8. Edie Brickell - Good Times
9. Paul Simon - Me And Julio Down By The Schoolyard
10. Scott McKenzie - San Francisco (Be Sure To Wear Some Flower In Your Hair)
11. Starland Vocal Band - Afternoon Delight
12. The Statler Brothers - Flowers On The Wall
13. James - Senorita
14. Elvis Costello & The Attractions - (What's So Funny 'Bout) Peace, Love And Understanding
15. Canadians - Moonlight Shadow (Mike Oldfield'i kaver)

Selline ta siis sai. Mõni ilmselt on varasemas mixtape'is jub esinenud. Kellel vähegu huvi veel seda kuulata, siis link asub siin:
Kõrvaklapp Mixtape #9: Kergelt Pop!

Võibolla kunagi riputan ka mujale. Koos vanadega.