Kõrvaklapp

Lõpp

2010-02-17T00:29:00.002+02:00

Ma annan siinkohal lihtsalt teada, et antud blogiga on nüüdseks lõpp. Muidugi oleks võinud lihtsalt vaikima jääda ja siia enam mitte kunagi kirjutada, aga austusest seniste lugejate vastu tundus siiski viisakam ka ametlikult hüvasti jätta. Samas Kõrvaklapp ei kao kuhugi ära. Jätkan sama nimega, aga teistes kohtades ja natuke muutunud kujul. Ühes kohas siis puhtalt muusikute piltide postitustega ning teises kohas kõige muuga, mis mind huvitab, sealhulgas muusikaga.

Neist esimene ehk muusikute piltidega blogi kannab nime:
Kõrvaklapp pildis - selle blogi tegin kunagi seetõttu, et tundsin, et tavapärane muusikablogi, mida olin juba aastaid pidanud, hakkas mulle kergelt ammenduma ja konkurents on samuti väga tigedaks ja suureks muutunud ning ma polnud seda kunagi nii kõrgel tasemel teinud, kui nii mõnigi teine. Peale selle palju kiiremaks muutunud eraelu tõttu ei jõudnud ma siia enam eriti tihti postitama. Kuna tumblr'i keskkond hakkas mulle mingi hetk väga meeldima, eriti just seal leiduva meedia tõttu, millest paljud olid ka muusikute pildid, siis tekkiski mõte, et võiks ise samuti midagi sellist teha. Seda enam, et Eestis vist seda peale üksikute vist senini ei teegi. Pildid ja erinevad fotod mulle väga meeldivad ning muusika veel rohkem, siis pikemalt polnudki vaja enam mõelda.

Teine kannab nime:
Kõrvaklapi kõrvalprojekt - see on tegelikult jätk mu kunagisele Wordpressis olnud samanimelisele blogile. Vaatamata oma nimele, on see blog kujunenud juba mõnda aega mu põhiprojektiks. Seal on siis juttu tehnikast, kunstist, disainist, arhitektuurist ja sisekujundusest, veinidest, toitudest, reisimisest, filmidest, huumorist ja kõigest muust mis mind huvitab. Kuna olen hästi laiade huvidega kodanik, siis teemasi peaks seal jätkuma. Loomulikult edaspidi kirjutan seal ka muusikast. Tumblr'is ma enam nii palju ei mölise kui siin, seega peaks seal mu jutt olema natuke konkreetsem. Mitte nagu siin, et käib ja käib ja kuhugi ei jõua. Samuti näeb seal mu enda kätetööga valmis tehtud asju ja kunstiteoseid. Samuti ei mata ma veel maha ideed, et edaspidi sealtkaudu ka Kõrvaklapi mixtape'isid kuulata saab, sest seda eriti katki jätta ei sooviks.

Seega suur tänu kõigile lugejatele. Teiega oli tore.

Lõpetan nii nagu ikka ehk ühe sobiliku muusika(videoga). Lugu peaks vist juba paljudele päris tuttav olema:
The Greenhornes feat. Holly Golightly - There Is An End

Sügiseks küpsevad ka muusikaviljad

2009-09-04T17:41:00.004+03:00

Alustaks uudistest. Kõigepealt mees nimega Beck. Kellel on käsil väga huvitav projekt nimega Record Club. Hetkel on ta kampa võtnud Devendra Banhart'i, liikmeid bändidest MGMT, Wolfmother, Little Joy jne. ning teeb täies mahus järgi Leonard Cohen'i albumit nimega Songs Of Leonard Cohen. Iga nädal lisandub üks uus lugu, kuni terve plaat saab täies mahus täis. Enne Cohen'it tegi ta legendaarset The Velvet Underground & Nico debüütalbumit. Kui huvi, siis selle jaoks on olemas ka täitsa omaette kodulehekülg, mis asub siin. Samuti, kui keegi soovib täis mahus all laadida esimest Velvetite albumit, siis saab seda teha Musical Pairings'i blogi vahendusel.

Teiseks uudiseks on üks selleaastaseid suurimaid filmiootused nimega Where The Wild Things Are. Lisaks huvitavale visuaalsele poolele on sellel filmil arvatavasti ka väga hea audiopool. Igatahes on esimene lugu sellelt tehtud avalikuks ning selleks on Karen O And The Kids koosluses lugu nimega All Is Love. Seda saab kuulata Where The Wild Things Are MySpace lehe kaudu
Mulle igatahes see väga meeldib.

Kolmas uudis on see, et ühel mu lemmikbändil nimega Grizzly Bear ilmub uus singel While You Wait For The Others. Singel koosneb ka lisaloost, mis on tegelikult seesama lugu, aga vokaale laulab seal sisse Michael McDonald. Tegu on siis mehega, kes peale soolokarjääri on osalenud ka sellistes bändides nagu Doobie Brothers, Steely Dan ja veel mõned vähem tuntumad. Igataes on see uus versioon samuti väga hea. Kui ei usu, siis kuulake ise:
Grizzly Bear - While You Wait For The Others (feat. Michael McDonald) (linki vahendab blogi nimega We All Want Someone To Shout For)

Kui juba uutest filmidest rääkida, siis vaieldamatult ootan ma väga filmi nimega It Might Get Loud. Siin on selle treiler:

Njaa. Ega igas filmis ei näe, kuidas Jack White teeb tühjast kokapudelist, ühest lauajupist ja paarist naelast ning kitarrikeelest (või isegi traadist) valmis midagi kitarrilaadset. Lisaks andis filmist lähtudes härra White välja ka soolosingli nimeg Fly Farm Blues, mis mul on vinüülikujul juba tellitud. Lugu ise on selline:

Tüübil on kolm bändi, hunnik koostööprojekte (sahistatakse, et ta on isegi Rolling Stones'i tulevase plaadiga seotud), sadu kontserte ning teleesinemisi ja talle on sellest ikka vähe. Väsimatu tüüp igatahes.

Videod videod videod

2009-08-17T11:38:00.005+03:00

Pete Yorn & Scarlett Johansson - Relator. Lugu ise on väga tore, umbes nagu She & Him, ainult teistsuguste häältega.

Kuna Yahoo ei lase millegipärast lingata, siis videot näeb siit: Relator

Antony And The Johnsons - Crazy In Love. Beyonce'i lugu uues võtmes.

Beck - Sunday Morning. The Velvet Undergroundi lugu. Meeldivalt uimane, nagu pühapäeva hommikud peakski olema.

Emiliana Torrini - Jungle Drum. Võluv nagu alati.

Ja lõpetuseks üks vanem video Sinead O'Connor & The Chieftains - The Foggy Dew

Ilmselt tuleb nüüd väike paus, kuna lähen puhkusereisile. Uuel kuul näeme.

Operation

2009-08-04T22:20:00.002+03:00

Eile oli mul elus esimene üldnarkoosiga operatsioon. Mandlid läksid. Muidu polnudki nii hull, kui arvasin. Hetkel natuke käre tunne on kurgus. Aga ennast peab ikka lohutama ja teen seda selle loo ja videoga.

Charlotte Gainsbourg - The Operation

Plink Plonk, Mercury Prize ja järjekordne aasta möödas

2009-07-23T22:48:00.003+03:00

Kiirelt Plink Plongist. Superhea ilm nagu alati. Vähemalt, kui mina olen seal käinud. Võrratud bändid, hea muusika, tore fiiling jne. Rahvast oli kahjuks kõvasti vähem kui varasemalt, aga seda rohkem ruumi murul oli. Esinejate nimekiri ei olnud nii kutsuv, kui varasemalt, sest enamus olid väga võõrad nimed. Seega sai lasta end üllatada ja üllatusi pakuti rohkelt. Tipphekted olid raudselt soomlaste Joensuu 1685, eriti kui nad tegid Bruce Springsreeni'i lugu I'm On Fire. Sellele pressis tihedalt järgi kohalik Chungin & The Strap-On Faggots (tulid hästi toime, isegi kui arvestada vahepealset elektrikatkestust) ja kohe nende kannul Eesti-Taani ühisbänd Dynamite Vikings (trummar oli vaieldamatult ununematu mees). Järgmisena meeldisid väga muhedad inglise noormehed ning nende pasunad ehk Counterpoint. Kira Kira oli samuti tore, aga suhteliselt üllatustevaba. Mulle meenus kangesti Mum, aga hiljem sain alles teada, et kaks liiget Kira Kira'st on ka Mum'i bändiliikmed. Siis sai ka selgeks see, miks paar nägu natuke tuttavad olid. Hiljem kontrollides avastasin, et üks bändiliige on ka pärit bändist Benni Hemm Hemm, mis pasunaid silmas pidades oleks vist selleaastasele Plink Plongile isegi rohkem sobinud, kuna reklaamiti seda seekord kui pasuna eri. Ülejäänud olid samuti head, aga tol päeval natuke liiga teisejägulised. Agnes Mercedes tundus natuke liiga teiselt planeedilt olevat, Talbot natuke liiga mürane, The Brothers Movement oli kergelt igav (aga murul istumise taustaks sobis hästi) ja Estraadiraadiot ma lihtsat ei näinudki (nende viimast lugu küll kuulsin, sest siis ma saabusin). See oli vist esimene festival, kust ma tühjade kätega välja tulin, kuna ühtegi plaati, mida ma soovisin enam ei olnud. Muus mõttes on tegu vaieldamatult ühe lahedaima kodumaise välifestivaliga. Eriti veel sel aastal, kui Schillingut ei ole ning ka Kumu Öö oli sellises säästuversioonis.

Kuna käes on juuli, siis avalikustati ka selleaastased Mercury Prize'i nominendid. Seekord on uhkes nimekirjas:
Bat for Lashes - Two Suns
Florence & The Machine - Lungs
Friendly Fires - Friendly Fires
Glasvegas - Glasvegas
Kasabian - West Ryder Pauper Lunatic Asylum
La Roux - La Roux
Led Bib - Sensible Shoes
Lisa Hannigan - Sea Sew
Speech Debelle - Speech Therapy
Sweet Billy Pilgrim - Twice Born Men
The Horrors - Primary Colours
The Invisible - The Invisible

Tean neist vaid kuut, kuulnud olen tervikuna kahte albumit. Seetõttu minu hääl läheb vist Bat for Lashes'ile. Glasvegasest olen ka juttu teinud ja maininud, et see album meeldiks mulle rohkem, kui see oleks instrumentaalplaat. La Roux tundub huvitav, aga ilmselt liiga kaasaegset elektroonikatrendi jägiv. Lisa Hannigan on vaieldamatult superhea vokalist. Sai ta ju tuule tiibadesse koos Damien Rice'iga. Kasabian tundub ka olevat juba liiga vanamoeline, jne. Võitja selgub septembri esimesel poolel.

Kuna Mercury Prize'i jutuga algas ka mu blogi esimene postitus üleüldse, siis see tähendab järjekordselt seda, et on möödas järjekordne aasta blogi kirjutamisest. Täpsemalt 20 juulil möödus neli aastat alustamisest. Vahepeal midagi röömustavat pole. Kõrvaklapi lugekaskond väheneb, seda suuresti ilmselt ka mu enda laiskuse tõttu. On tekkinud ka mitmeid uusi, kellel tahes-tahtmata on uus ja värskem suund. Eraelu tõttu on ka endal vähem aega muusikat kuulata, millest on sügavalt kahju ning suviti on tavaliselt ka väike loominguline kriis. Siiski ma üritan ikka jätkata.

Plink Plongi parim kodumaine ehk Chungin & The Strap-On Faggots - Zehn Jahre Alt

Parim välismaine ehk Joensuu 1685 - (You Shine) Brighter Than Light

Selle aastane lemmik Mercury nominent ehk Bat For Lashes - Daniel

Kiire lühiülevaade kahest kontserdist

2009-07-09T21:49:00.003+03:00

Kõigepealt Morrissey. Mees, keda ma tegelikult läksin vaatama puht sportlikust huvist. Ikkagi indiemuusika ristiisa ja selline kultuslik tegelane, samas kelle fenomenist pole mina kunagi aru saanud. Siin on ilmselt see, et ma pole sageli eriti suur sõnadesse süübija. Sinnamaani jõuan ma tavaliselt alles siis, kui meloodia, viis ja laulja hääl või miski muu kuidagi lummab. Morrissey pole senini minu jaoks midagi sellist tekitanud. The Smiths on senini palju rohkem istunud, samas pole ka see kaugelt mu lemmikbänd. Seega ei läinud ma sinna kontserdile selle mõttega, et lihtsalt linnukest kirja saada. Uskumatu, aga laivis see mees mõjus. Läksin lihtsalt seetõttu, et anda mehele võimalus. Kui nüüd aus olla, siis see võimalus tasus end täiesti ära. Laivis on see mees väga hea. Karismaatiline, küüniline ja ilmselt tänu heale taustabändile ka kaasakiskuv. Siinkohal vist eredaim ja silmajäävam kuju oli bassimees. Vanameister ise tundus olevat ka heas vormis ja see kõik töötas. Minust ei saanud just fänn, aga ma ei julge enam ilmselt kunagi väita, et tegu on igava asjaga. Senini ma seda tihti tegin. Kogu õhkkond, fiiling ja isegi heli olid heas balansis ja mida ühelt kontserdilt ikka rohkem tahta. Väga meeldiv üllatus oli igatahes ja kontserdina samuti üle kõva keskmise. Eriline pluss oli see, et Girlfriend In A Coma ära mängiti. See on üks mu lemmik The Smiths'i lugusid.

Teine superstaar oli siis Moby. See oli teada, et seal läheb kitsaks ja mingil määral see hakkab kuulamist segama. See läks ka täppi, sest lava oli jälle täpselt vales suunas, mistõttu oi rahvas kokku surutud tihedamalt kui kilud hea kilusaagi järgses konservikarbis. Seetõttu läksid esimesed 5-6 lugu ikka täitsa peesse. Ei näinud midagi, ei kuulnud suurt midagi ja lisaks pidevalt vooriv rahvas poleeris mu ülarõiva käised ja seljataguse läikima. Õlu osati valada muidugi vist suuremas osas õnneks mu kõrvalseisvate kodanike peale. Kõigele lisas vürtsi juurde väga tige seljataga seisev kodanik, kellel oli närvid viimase piirini, sest see mis seal toimus oli ikkagi natuke talumatu. Seega ma sain tast suurepäraselt aru. Mingi aeg, natuke varem, kui pool kontserti läbi oli, muutus olek ka paremaks. Rahvast enam nii tihti ei voorinud, vaatepilt lavale muutus paremaks (siis vist nägin laval toimuvat ka esmakordselt, kuigi tegelikult ma Moby't rinnust madalamalt ei näinudki). Heli oleks võinud tegelikult tugevam olla, sest ma kuulsin sõna-sõnalt mida rääkisid minust paar meetrit eemal olnud inimesed ja nad ei teinud seda sugugi karjudes. Ühesõnaga korraga muutus ka kontsert igati heaks. Ridamisi tuli tuttavaid ja häid lugusid. Jalg hakkas aina rohkem kaasa tatsuma ja hakkas tekkima ka mingi tunne, et ma ei läinudki sinna ilmaasjata. Laval toimuv jäi siiski suurem osa nägemata, aga vahet polegi, sest Moby ise oli hea. Veel parem oli laval olnud võimsa häälega mustanahaline naisterahvas. Ma siiski tahaks teda kunagi veel paremates tingimustes näha, sest tegelikult läks alguse tõttu ikka väga palju kaotsi. Suurim müstika oli muidugi see, et miks mõned sinna keset rahvamassi oma lapsevankriga ronisid. Ma nägin oma silmaga, kuidas peaaegu üks vanker (ma loodan, et seal last sees polnud) praktiliselt laiaks pressiti, sest paljud natuke rohkem krillis festivalikülalised sellest eriti välja küll ei teinud, muudkui pressisid edasi. Kui need negatiivsed asjad kõrvale jätta, siis oli tegemist igati kaasahaarava ja sümpaatse kontserdiga. Siiski pean vist mingit kontsert-DVD uurima, et natuke paremini tutvuda ka sellega, mis laval toimus.

Michael Jackson

2009-06-26T15:25:00.004+03:00

Öösel enne magamaminekut tekkis interneti portaalides igasuguseid uudiseid, et Michael Jackson on haiglasse viidud, viibib koomas ja mõni julgem leht tulistas juba enne teisi, et popikungingas on sootuks juba surnud. Igatahes enne kui ma magama jäin oli juba igal pool kinnitatud, et teda enam ei ole. See on muidugi kurb uudis, mis sest, et ma tema viimase aja käekäigust ja ka muusikast suurt ei hoolinud. Küll olin ma päris suur fänn väiksena. Eriline tipp saabus siis, kui ilmus ta plaat Dangerous, mis oli minule pikalt lemmikplaat. Ma ostsin isegi jube kalli raha eest oma naabritüdruku klassiõe kaudu selle kasseti. Siis nii aasta-kaks hiljem sattusin loomulikult vanema plaadi peale, mis kandis nime Bad ja mul oli jälle uus lemmik. Bad on siiani mu kõige lemmikum Michael'i album. Suur oli mu rõõm ka siis, kui ma ta oma silmaga Tallinna lauluväljakul ära nägin. Kuigi juba tollal nägi ta selline õbluke ja iga kell kokkukukkuva inimvare moodi välja. Üllatus oli muidugi kõva, et mehe tollased tantsunumbrid ja võimas hääl olid niivõrd võimsad, et ma peale kontserti arvasin isegi, et tegu on palju tugevama inimesega, kui Jean-Claude Van Damme (tema oli tollal mu lemmiknäitleja lihtsalt). See võrdlus ei tekkinud muidugi musklite võrdlemisest, vaid liikumise paindlikusest ja vastupidavusest.

Vaatamata tema eraklikule eraelule ja imelikele hobidele, meeldis ta mulle lõpuni välja. Isegi nende piltide peal, mis olgem ausad, polnud enam kõige esteetilisemad. Muidugi on tüübil kiikse, aga kellel neid ei ole. Suur osa mu lemmiklauljaid on nagunii homod, vaimuhaiged, narkomaanid ja joodikud. Aga mis teha, kiiksud teevad lihtsalt inimese huvitavaks. See kehtis 100%-liselt ka Jacksoni puhul. Tegu oli vaieldamatult geeniusega, kes oli juba legend, enne kui ta sai 30. Vaatamata raskele lapsepõlvele ja probleemsele elu lõpuperioodile, oli vahepeal ju tal siiski ilus elu. Unistuste loss, meeletu populaarsus, ropult raha, mitu naist, palju (tuntuid) sõpru, kolm last (need tulid küll natuke hiljem), maailma suurim ja andunum fännidemassiiv, jne. Kindlasti jäi Michael elu lõpuni suureks poisikeseks, aga arvatavasti see oli ka ta kõige suurem unistus, sest ta tahtis ju saada Peeter Paaniks ehk poisiks, kes kunagi suureks ei saa. See tal ka ju õnnestus.

Lõpetuseks ei saa mingil määral mööda tema pärandist. Popikuninga nime on ta vaieldamatult ära teeninud. Tema mõju muusikale on minu silmis sama suur, kui The Beatles'il ja Elvis Presley'l (kuigi Elvise fenomen on minu jaoks natuke vähem mõistetav, kui biitlite oma). Kui Elvis ja Biitlid mõjutasid 60-ndaid ja 70-ndaid, siis 80-ndad olid vaieldamatult Michael Jackson'i nägu. Mingil määral ka veel 90-ndate algused sinna peale. Peale selle oli Michael'il hitte ja häid lugusid ning vaimustavaid videosid üksjagu. Peale selle kõlab tema looming isegi tänasel päeval värskelt ja isegi moekalt.

Lõpetuseks sooviks popikuningale seda, et ta ka taevastel lavadel oma tiitlit hoiaks ja sealgi oma moonwalk'i laiemalt tutvustaks.

Siinkohal riputan üles ka mõned oma lemmiklood tema loomingust. Suvalises järjekorras.

Man In The Mirror

Jackson 5 - Can You Feel It

Smooth Criminal

Dirty Diana (see on vist üleüldse üks lemmiklugusi talt)

Scream (koos Janet Jackson'iga, selle loo pärast oli Janet kunagi mu naisiidol)

Jackson 5 - ABC

Pealkirjata

2009-06-10T13:02:00.003+03:00

Täna tuli ilmselt kõigil, kes on end Sigur Ros'i kodulehel kuidagi registreerinud, e-postkasti kiri, milles tutvustati ühte uut huvitavat bändi nimega Fanfarlo. Asja uba oli selles, et neil ilmub uus album nimega Reservoir. Plaat originaalkujul ilmub hiljem, aga tänasest kuni 4. juulini saab kogu plaadi + boonuslood alla laadida kõigest ühe USA dollari eest. Bänd on seotud Sigur Ros'iga niipalju, et selle liikmed on islandlaste sõbrad. Bänd ise on Londoni päritolu. Teine seos on selles, et albumi kaanepildid on kaks Sigur Ros'i bändiliikmete pereliiget ja foto on teinud Jonsi enda õde Lilja. Bänd ise islandlastest siiski erineb. Pigem on tegu sellise americana folgisugemetega muusikat tegeva bändiga. Mul natuke kõrvutub nendega DeVotchKa ja Calexico.

Igatahes üks nende varasema plaadi lugu nimega Outsiders näeb video kujul välja selline tore:

Vahepeal oli siis ka Kumu Öö, mis oli tore nagu alati. Samas nii rahva arvult, lavade arvult ja esinejate tuntusest oli tegu väiksema üritusega, kui varem. See ei tähenda, et tegu oli mingil määral kehvema üritusega. Peaesineja Wooden Shjips oli väga energiline ja hea. Peale selle oli nende laulja-kitarrist äravahetamiseni sarnane minu suure konkurendiga (kes tegelikult lugejate arvult on popim kui mina) Popop'iga. Suhteliselt sarnast asja tegid ka enne neid esinenud soomlaste K-X-P. Ja enam-vähem täpselt samasse stiiliauku oli ka kodumaine Kosmofon. Auditooriumis nägin täispikkuses ainult Liis Jürgensit, kelle eksperimentaalne harfimuusika oli ka paras trip. Ma tegelikult ootasin seal sellist kammerlikumat muusikat, aga üllatus oli meeldiv igatahes. Peale selle ma ei osanud arvatagi, et harf võib ka nii ebaharfilikult kõlada. Siis nägin veel Data kahte viimast lugu, mis tundus samuti enam-vähem olevat, kuigi tol hetkel vist mitte täitsa minu maitse. Triophonix oli ka selline jazzilik, aga nende ajal hakkas uni peale tulema ja otsustasin peale nende paari lugu unedemaale ära minna. Seda enam, et pidin hommikul vara ärkama ja Tartusse tööle jõudma. Meeldis ka see, et seekord oli avatud paar korrust kõrgemal Eesti kaasaegse kunsti näitus. Eriti meeldisid seal paar Kiwa tööd ning samuti Villu Jaanisoo projekt nimega Laine. Viimane aga vist ei töötanud nii nagu vaja, kuna ruum oli pime ja ma arvan, et tegelikult pidi nendest sadadest kõlaritest ka mingit heli tulema, aga mina neid küll ei kuulnud. Huvitav oli see, et vaatamata rahva väiksemale hulgale oli mu tuttavaid seekord palju rohkem. Või äkki oli varem viga selles, et ei leidnud neid massidest üles. Mine võta nüüd kinni.

Väike videoülevaade antud üritusest. Teinud on selle kodanik, kes peidab netis end StereoM nime taha:

Väike teemaväline jutt ka. Kõik kes olid üllatunud, et Kõrvaklapi kõrvalprojekti blogi enam ei tööta, siis vastan, et töötab küll, aga nüüd asub see uuel aadressil:
http://kpsideproject.tumblr.com/

Laiast maailmast, uudiseid tuleb

2009-05-23T16:34:00.006+03:00

Kõigepealt seda, et vaieldamatut seksikas ja andekas näitleja nimega Scarlett Johansson on sihiks seadnud uue plaadi. Eelmine oli siis Tom Waits'i lugudega plaat, mis vaatamata väga suurtele eelarvamustele tuli üllatavalt hea ja tore. Uue albumi eeskujuks võeti Prantslaste au ja uhkus nimega Serge Gainsbourg ja eriti tema duetid koos Brigitte Bardot'ga. Kuna duette on üksi keerukas laulda, siis appi tõttab Pete Yorn. Lood siiski on Yorn'il endal kirjutatud ja teada on ka, et plaadil on kaver Chris Bell'i loost I Am The Cosmos. Esialgsed kõlakad käivad, et seda albumit võib näha juba enne uue aasta tulekut ja kannab see nime Break Up. Väidetavalt oli selle albumi sisu valmis juba enne Scarlett'i debüütplaati. Mina igatahes ootan. Igaksjuhuks neile, kes Pete Yorn'iga tuttavad pole, siis mees näeb välja ja laulab nii nagu allolevas videos ja lugu kannab nime Don't Wanna Cry:

Ja laulev Scarlett näeb välja selline. Tegu siis Tom Waits'i loo Falling Down'iga:

Serge Gainsbourg ja Brigitte Bardot laulmas Bonnie & Clyde'i. Selle loo taga käiv huikumine on eriti kunn:

Teine tore uudis on see, et valminud on ka selline kergelt hirmutav video bändilt nimega Grizzly Bear. Lugu kannab nime Two Weeks ja video on siis selline:
Two Weeks

Ilmelt olen juba natuke hiljaks jäänud ühe toreda uue USA elektrobändi nimetamisega. Tegu on siis bändiga, mis kannab nime Passion Pit ja kes väljastas äsja ka oma debüütalbumi nimega Manners. Kunagi plaanin neist teha ka pikemat juttu, aga esialgu piisab ühest videost ja see lugu kannab nime The Reeling:

On ka üks teine tore elektrobänd, aga seekord naiselikuma vokaaliga. Tegu on Briti bändiga La Roux, kes juunis peaks samuti oma debüütplaadi välja andma. Nende eeskujuks on siiski pigem 80-ndate sündipopp, aga see kõlab ju võrratult, kui see on hästi tehtud. Nende poolt lugu nimega Quicksand:

Aga kui rääkida viimase aja lemmikvideodest, siis raudselt on vist üks parimaid see juba mitmel poolt läbi käinud PJ Harvey & John Parish'i lugu nimega Black Hearted Love:

Kõrvaklapp Mixtape #9: Kergelt Pop!

2009-05-12T22:17:00.004+03:00

Mul kohe ei edene selle blogi pidamine eriti. Sageli pole nagu tahtmist mitte midagi siia kirjutada, seetõttu tundub mulle see värskelt loodud Kõrvaklapp pildis palju huvitavam projekt hetkel. Kuna see on ilmselt uudne ja visuaalselt nagunii palju kenam. Siiski ei tahaks seda blogi siin üldse lõpetada. Kuna ammu pole siin midagi asjalikku teinud, siis ükspäev treisin valmis uue mixtape'i. Seda hektel jagan ainult läbi zshare'i lehe, kuna ma mujale ei oska seda panna ja teatud organi poolt on mul üks teine võimalus ära võetud. Ma luban, et kui ma kunagi oma bändi teen (ideid on hulle, andeid paraku pole üldse), siis ma teen kõike tasuta, sealhulgas luban kõigil kes tahavad seda ka juutuubis üles laadida.

Kuna väljas on selline kena kevade, mil vilja kannab õis (nii laulis vist Kuldne Trio kunagi). Seega vaatamata kinnisele ninale, mis vahest üllitab nohu välja ja päeva lõpuks kaduvale häälele üritan siiski tuju luua. Seagrippi mul siiski pole, kuna üks selle tunnus oleks see, et süües ma mõnusalt ruigaks. Viimast pole siiski enda juures täheldanud. Ühesõnaga teema kevadine, seega koondasin siia alla ühed lemmikumad poplood. Mõned kindalsti teile juba tuttavad. Teised natuke vähem. Kuna mu loominguline anne piirdub hetkel kätes (mis annavad võibolla keskmisest targema broileri tarkuse välja), siis mixtape'i pealkiri tuli selline ajastukohane ja igav, aga pardonks.

Nüüd siis trummipõrin ja juhatan sisse audiodigitaalse faili, mis kannab nime kui (järjekorras 9 vist) KERGELT POP!
Sisu oleks lühidalt järgmine:

1. Lykke Li - Dance Dance Dance
2. I Am Kloot - Over My Shoulder
3. The La's - There She Goes
4. The Four Tops - I Can't Help Myself (Sugar Pie, Honey Bunch)
5. Chromatics - I'm On Fire (Crosstown)
6. Jenny Lewis with Watson Twins - Melt Your Heart
7. Constantines & Feist - Islands In The Stream (Bee Gees'i kaver)
8. Edie Brickell - Good Times
9. Paul Simon - Me And Julio Down By The Schoolyard
10. Scott McKenzie - San Francisco (Be Sure To Wear Some Flower In Your Hair)
11. Starland Vocal Band - Afternoon Delight
12. The Statler Brothers - Flowers On The Wall
13. James - Senorita
14. Elvis Costello & The Attractions - (What's So Funny 'Bout) Peace, Love And Understanding
15. Canadians - Moonlight Shadow (Mike Oldfield'i kaver)

Selline ta siis sai. Mõni ilmselt on varasemas mixtape'is jub esinenud. Kellel vähegu huvi veel seda kuulata, siis link asub siin:
Kõrvaklapp Mixtape #9: Kergelt Pop!

Võibolla kunagi riputan ka mujale. Koos vanadega.

Upitan ego

2009-04-27T22:12:00.003+03:00

Kuna täna tekkis ootamatult selline idee, et ma võiks muusikat kuidagi pildis ka kajastada, siis tekkis mõte, et tekitan sellise lehe nagu Kõrvaklapp pildis. Idee tekkis suuresti seoses sellega, et viimasel ajal olen sattunud paljudele väga lahedatele Tumblr-i nimelistele lehtedele. Alates muusikalistest kuni pornograafisteni välja. Seega hakkas antud leht väga huvi pakkuma ja sai prooviks endalegi üks pesa sinna tekitatud. Minu vaimusilmas peaks see tutvustama minu silmis äärmiselt võluvaid ja emotsionaalseid pilte, mille aluseks on alati muusika või muusik. Kuna muusika jäädvustamine on raske töö, siis üritan sinna panna ainult selliseid pilte, millel oskan ka autorile viidata. Teksti sinna palju ei tule, selle jaoks jääb ikkagi see antud leht, aga just pildid ja võibolla vahel harva ka mõni video või muusikaline vahepala. Ja ma ei välistaks seda, et sinnavahel mõni kodumaine pilt tekib.

Igaks juhuks veel puust ja punaselt, sest teksti sees jäi äkki link märkamata:

KÕRVAKLAPP PILDIS

Mõned leiud YouTube'ist

2009-04-25T20:47:00.002+03:00

Kuna pole väga ammu siin mingisugust elumärki näidanud, siis nüüd on aeg viga parandada. Kuna midagi asjalikku pole öelda, siis lihtsalt näitan. Loodan, et varsti tuleb ka kirjutamistuhin peale. Kuulamistuhin on viimastel kuudel küll väga tugev olnud.

Kõigepealt üks superlahe video (samuti ka lugu ise) St. Vincent'ilt. Tegu siis tema esiksingliga värskelt albumilt Actor. Lugu ise kannab nime Actor Out Of Work.

Teine on tore leid Norra andekate meeslauljate teleesinemisest, kus sealsed Superstaari saatest tuntud näod ja mõned niisama lauljad esitavad väga heas esituses Leonard Cohen'i lugu Hallelujah't. Selle aluseks on võetud siis John Cale'i versioon sellest loost, mida kasutas ka inglihäälne Jeff Buckley. Meeste nimed on siis Espen Lind (mees kes kunagi laulis lugu When Susannah Cries), Askil Holm, Alejandro Fuentes ja Kurt Nilsen. Kaks viimast on nagu eriti märkimisväärsete häältega.

Siis superlahe laivesitus Tomoyasu Hotei poolt, kes hiilgab oma hitiga Battle Without Honor Or Humanity. See on vist läbi aegade mu vaieldamatult lemmikumaid instrumentaalpalu.

Siis ükspäev tööjuures Mihkel Raua raadiosaadet kuulates tuli korraga äratundmine ühe vana lemmiklooga, mida polnud väga ammu kuulanud. Tegu siis Johnny Rotten'i sexpistolsijärgse pundi Public Image Ltd. looga Rise.

Peale seda sai kodus välja otsitud Bowie plaat ja seetõttu üks tema surematu hitt Rock'n Roll Suicide.

Ida Maria'st on siin korduvalt juttu olnud. Väidetavalt olevat tema laivid eriti rajud, mida ma täitsa usun. Youtube'ist leidsin ühe oma tema lemmikloo laivetteaste. Lugu on siis I Like You So Much Better When You're Naked.

Ja kui natuke veel rääkida, siis nüüd olen ka mina liitunud twitterdajate perega. Minu konto leiab siit: K6rvaklapp twitteris

Antony And The Johnsons Helsingis

2009-03-23T22:20:00.003+02:00

21. märts oli siis minu jaoks igati oluline päev, sest siis viibisin ma ühel kaua oodatud ja vägagi oivalisel kontserdil. Ma olin seda kaua oodanud. Eriti veel sellest ajast peale kui möödunud või ülemöödunud aastal jäi ta kontsert Riias ära, mistõttu ma tookord ei hakanud Helsingisse piletit ostma. Seekord olin ma varakult platsis ja täpselt kui piletid ühe päeva hommikul kell kümme müüki tulid, olin ma naksti platsis ja üks pilet saigi mulle. Ma ei hakka siinkohal muidugi mainima, et pilet maksis 49 eurot, mis polegi midagi erilist, aga kuna ma tellisin rahvusvahelise pileti, mis soomlaste mõistes tähendab, et ülemere kirjale võib lisaks üle 15 euro juurde keevitada. See selleks. Mainin ära ka, et kuna fotografeerimine oli seal täielikult keelatud (mõni siiski salaja klõpsis), siis ma oma peidetud fotokat ei julgenud üldse kotist välja võttagi. Tegelikult ei tulnud see isegi üldse mõttesse, kuna pilte poleks seal kehva valguse tõttu nagunii erilisi saanud ja veel vähem tekkis mul kontserdi ajal mõte oma koti sisemusest. Seega ülalolev pilt on tehtud Michael Alan Goldbergi poolt hoopis varasemast Philadelphia kontserdist. See annab aga lavast ja koosseisust väga hea ülevaate.

Nüüd aga kontserdist. Võrreldes möödunud aastase Rufus Wainwright'i kontserdiga, mis toimus samuti samas majas ehk Kulttuuritalos, siis siin oli rahvast vähemalt kaks või isegi kolm korda rohkem. Erinevus oli ka selles, et sel aastal olid lava all seisukohad, möödunud aastal olid kõik istekohad. Ma ei pea muidugi mainimagi, et heli oli esmaklassiliselt hea ja kogu konserdi fiiling oli vaatamata puupüsti täis saalile väga intiimne. Show'd praktiliselt polnud ja isegi valgus oli hämaram. Ja ühe asja tahaks veel ümber lükata. Nimelt on millegipärast soomlased meie stereotüüpides sellised kirvenäod ja tuimad loikamid. Naised muidugi lühikeste õlgadeni valgete juustega, kindlasti prillidega ja kerges või natuke raskemas ülekaalus. Ma ei tea, kust see arusaam tekkinud on, aga nendel Soome kontsertitel, kus mina viibinud olen on inimesed erakordselt lahedad ja kaunid. Eriti veel naissoost tegelased. Kontserdipublikuna on nad nagunii superhead. Aga nüüd siis põhilisest.

Antony oli Helsingis vist juba kolmandat korda. Mees näeb välja selline nagu piltidel ikka. Suurt kasvu, mustas hõlstis ja klaveri tagant ta eriti ei lahkunudki. Kui siis ainult lõpus kummardamise ajal. Huumorisoon oli mehel paigas. Kuigi ta ei suhelnud just publikuga väga palju, tegi ta siiski vahel paar pikemat pausi, kus rääkis, kuidas ta mingisse Põhjas-Soome taksojuhti armus (eriti lahedalt tsiteeris ta seda taksojuhti ja see kõlas nagu Mika Häkkineni ja Sylvester Stallone'i vahepealne murre). Kui rääkida nüüd bändist ehk The Johnsonsitest, siis see oli esmaklassiline. Koosnes see siis trummarist, viiuldajast, siis mehest kes vaheldumisi mängis viiulit ja akustilist kitarri, siis mehest kes vajadusel mängis saksofoni, flööti ja kitarri (võibolla midagi veel, sest ta minu suhtes jäi natuke teiste taha varju), siis veel ühest elektrikitarristist ja minu suurimast sümpaatiast ehk tsellistist. Tšellot mängis siis imeõbluke Julia Kent, kes oma mänguga röövis vähemalt mul poole südamest. Kuigi selles mõttes pole ta just klassikaline kaunitar. Pigem selline kergelt Patti Smith'iliku näoga, aga vaatamata sellele oli ta vähemalt sel õhtul tsello taga maailma kauneim naine. Ma ilmselt olen juba varem maininud, et nii basskitarr kui tšello on minu nihkes muusikafantaasias täielikult naistepillid. Pean siinkohal silmas seda, et iga naine kes selle pilli taga oskuslikult tegutseb on minu silmis kohe natuke erilises staatuses. Helilises mõttes on neil muusikas praktiliselt sarnane roll kah. Julia on muuseas andnud mõned aastad tagasi välja ka oma sooloplaadi nimega Delay.

Kontserdil kuulis lugusid kõigilt kolmelt albumilt. Kõige rohkem siiski kahel viimaselt. Ettekandele tuli ka juba netis varem ringelnud kontsertsalvestus Beyonce'i loost Crazy In Love. Õhtu hoogsaim lugu oli ülatuslikult kiire ja tempokas Shake That Devil, mille võib leida tema Antoher World'i nimeliselt EP'lt. Ettekandele tulid kõik oodatud hitid peale ühe, milleks oli Bird Gerhl (paljude jaoks tuntud kui filmi V For Vendetta lugu). Tagasi kutsuti kaks korda. Viimasel korral tuli ta üksi ja väitis, et ta polnud selleks valmis ja see mis nüüd juhtub, võib tähendada seda, et publik tema tagasikutsumist kahetseb. Siis hakkas sündima see, et tekkis mingi lugu, mille nimi võiks olla Helsinki. Sinna kaasati ka publik, kes jagati kahte rühma. Üks pool tegi sellist jämedat pom-pom-pom jorinat ja teine pool tegi peenikest ininat. See tuli päris huvitav välja tegelikult. Siinkohal kui Antony ise tegi jämeda häälega pom-pom-pom, siis tekkis mul kergelt kurb tunne, et ta oma plaatidel alati just peenemat ja kõrgemat helistikku kasutab. Hääl on tal võimas mõlemat pidi. Kui kogu kontserdist rääkida, siis oli paar kohta, kus palju puudu ei jäänud, kui pisar oleks silmanurka tekkinud. Kusjuures mu ümber päris mitmel mehel olid silmad märjad. Naistest ei hakka rääkimagi, mõni päris lahistas vahepeal.

Nüüd kui teda elusast peast olen näinud, julgen väita, et tegu on tõesti geeniuse ja ingliga. Tema hääl oli laivis, vaat, et veel kaunim ja võimsam kui plaadil ja kogu kontsert oli väga proffesionaalne ja tasemel, mille kallal ei saaks ka kõige suurema tahtmise korral mitte midagi halba öelda. Tegu on vaieldamatult kontserdiga, mis minu top kolmes võisteb kõige kõrgema koha eest.

Lugu nimega Aeon, David Lettermani jutusaatest:

Ja naine, kes röövis mu südame:

Muusikatööstuses küll kriisi pole

2009-03-13T00:02:00.006+02:00

Kui ajalehtede väitel on hullem veel tulemas, siis mina mõtlen selle all alati, et mingi eriti hull pomm tuleb. Paadunud optimistina on minu jaoks see pomm loomulikult postiivne. Et seda tõestust kinnitada, sattusin ma kuidagi ootamatult sellise bändi peale nagu seda on The Dead Weather. Noh muidugi tekib neid uusi bände igal ajal, aga miks just see silma jäi? Esiteks on tegemist järjekordse supergrupiga. Supergrupi all pean silmas just seda, et antud bänd koosneb tuntud muusikutest. Lauljaks on naisterahvas nimega Alison Mosshart, kes muusikaringkondades on tuntud ka nimega VV. Kellele see nimi ikka midagi ei ütle, siis ei hakka enam vihjama ja ütlen otse välja, et tegu on ansambli The Kills lauljatariga. Selle meespool on viimasel ajal fookuses pigem Kate Moss'i peikana, kui muusikuna. Kitarri on kätte haaranud Queens Of The Stone Age'i Dean Fertita ja basskitarri The Raconteurs'ist ja The Greenhornes'ist tuttav Jack Lawrence. Et asjale veel erilist rosinat lisada, siis ootamatus positsioonis trummide taga (ja ka vokaali kasutav) on koha sisse seadnud ei keegi muu kui väsimatu multibändist ja lugudemeister Jack White isiklikult, kes arvatavasti on ka uue bändi tegelik liider. Bändi esimene etteaste oli umbes 150le õnnelikule 11. märtsil, kes mahtusid uude Nashville'is avatud Third Man Records'i uude peastuudiosse. Tegu on siis Jack White'i enda plaadileibliga, mille alt on ta oma muusikat välja andnud. Kaua ei pea ootama ka uut plaati, sest esialgu on teatatud, et juba selle aasta juunikuus võib oodata nende debüüti nimega Horehound. Esimene singlilugu nimega "Hang You From The Heavens" on juba väljas. Singel koosneb kahest loost, millest teine on cover suvel Rabarockil esineva Gary Numan'i loost "Are Friends Electric?". Mõlemad lood on kuulatavad ka bändi kodulehel.

YouTube'is leidub ka esmase sigliloo (promo)video:

Kui rääkida albumitest, mida ma nüüd peale selle veel ootan, siis valik ilmunud ja ilmuvatest albumitest tuleb igatahes väga tihe. Näited, mis kohe niisama pähe kargasid:
Bill Callahan - Sometimes I Wish We Were An Eagle (aprilli keskel)
Yeah Yeah Yeahs - It's Blitz! (väljas juba 9. märtsist)
Grizzly Bear - Veckatimest (26. mai)
M. Ward - Hold Time (väljas juba veebruarist, kaasa tegevad Zooey Deschanel, muusikud erinevatest bändidest nagu DeVotchKa, Grandaddy, jne.)
Peter Bjorn And John - Living Thing (märtsi lõpp)
Röyksopp - Junior (märtsi teine pool, kaasa teevad Robyn, Lykke Li, Karin Dreijer Andersson ja Anneli Drecker. Kuulduste järgi näevat sel aastal ilmavalgust ka nende teine album nimega Senior).
Peaches - I Feel Cream (mai algus)
Iron & Wine - Around The Well (mai keskpaik, tegu on singlite b-poolte ja seni avaldamata lugude kaheplaadiline kogumik)

Lisaks on kuluaarides käinud kõlakaid, et oma uued plaadid võivad välja anda mimted endised legendid nagu Blur, originaalkoosseisus Roxy Music (koos Brian Enoga), Massive Attack, Garbage ja ka Shirley Manson, jne.

Kui rääkida kogumikplaatidest, siis minu suurim lootus on pandud plaadile Dark Was The Night, milles mul eelmises postituses põgusalt juttu oli. Reaalselt peaks selle kätte saama ilmselt järgmine nädal (eile pandi usast postiga teele, koos paari teise plaadiga). Vaieldamatult tekitas huvi tänane Popopi postitus, plaadile mis kannab nime Covered, A Revolution In Sound ning mis sisaldab Flaming Lipsi coverit Madonna loost "Borderline" ja see on lausa geniaalselt hea. Kahjuks on see kuuldud teiste lugude näidete põhjal ka praktiliselt ainuke hea lugu sellelt plaadilt. Õnneks natuke paremini kõlab Dark Was The Night'i kõrval teine heategevusalbum (seekord korjatakse raha sõjale jalgu jäänud laste abistamiseks), mis sarnaselt eelmisega sisaldab covereid. Siinkohal on esinejate nimekiri esinduslikum, alates TV On The Radiost kuni Duffy'ni välja, aga üldmulje on kokkuvõttes ikkagi nagu kerge pettumus. Kuigi mitte nii suur, kui see plaat kus Flaming Lips peal on.

Lõpetuseks niipalju, et mõni aeg tagasi käisin vaatamas seda Jim Carrey komöödiat Yes Man. Noh film-filmiks, mis tegelikult oli selline päris tore ajaviitekomöödia. Aga naispeaosa mängis seal ju Zooey Deschanel (esmakordselt mulle vist ta roll ka meeldis), kes antud filmis ka laulda sai. Laulis ta filmi jaoks moodustatud bändis, mis kannab nime Munchausen By Proxy. Peale Zooey teeb seal kaasa San Francisco bänd nimega Von Iva, kellest ma varem polnud midagi kuulnud, aga meeldiva taustalaulja hääle pärast ma vist panen nende kuulamise ja tutvumise oma to-do listi, kui mul selline asi kunagi peaks tekkima. Tegu siis nüüdseks juba kolmeliikmelise (kunagi oli neid neli) electro soul-punk bändiga, kelle looming kõlab mõnusalt ja lauljanna hääl on mõnusalt mehine ja sensuaalne. Nende lugu LALA kuuldub-näeb välja selline:

Üldiselt oli filmi Yes Man'i muusika täielik Eels'i oma. Peale nelja loo, mis ka soundtrackil on. Need neli lugu on siis libabändi Munchausen By Proxy looming ja need kõlavad väga hästi. Eriti kaks lugu nimega Sweet Ballad ja lugu nimega Uh-Huh, aga ega teised kaks ka eriti maha jää. Sweet Ballad on videos ja helis selline:

Ja Uh-Huh on helis selline:

Ja ma olen jätkuvalt armunud.

Antony And The Johnsons - The Crying Light (2009)

2009-02-12T23:46:00.008+02:00

Antony koos Johnsonsitega on tagasi. Ma ei pea siinkohal mainima, et alates eelmise aasta algusepoolelt, kui hakkasid vaikselt jutud kollektiivi uuest albumist ilmuma oli see otsejoones mu üks oodatumaid tulevikus ilmuvaid plaate. Selle aasta jaanuari lõpupoole ta ilmuski. Enne selle ilmumist sai eelmise aasta lõpupoole tutvust tehtud looga Fallen Shadows, mida võis kuulda mõnusas Prada sügistalvises reklaamis. Paar kuud enne aastavaetust ilmus ka eriti uhke valge kaheteisttollise vinüülplaadina (CD versioonis on samuti saadaval) EP Another World.

Kui nüüd rääkida The Crying Light plaadist, ega see millegi uue ja üllatavaga ei kostita, sest see plaat on täpselt nii hea ja ilus kui ma lootsin seda olevat. Stiil on jäänud sarnaseks kahe varasemaga. Muusikaline pool on küll täienenud, nii orkestri kui ka natuke ootamatute instrumentide näol. Siinkohal on kindlasti süüdi mees nimega Nico Muhly, kes on vanuse kohta (sündinud 1981. aastal) on saavutanud teatud ringkondades lausa kultusliku staatuse. On tüüp teinud koostööd juba Björk'i, Philip Glass'i ja mitme andeka inimesega veel. Hetkel peaks ta käed-jalad tööd täis olema ühe ooperiga, mis peaks kunagi lavastuma Metropolitan Operas. Nico on kaasatagev ka maikuus ilmuval ja minu poolt väga oodatud Grizzly Bear'i uuel albumil. Sarnaselt eelmise albumiga, kaunistab ka seda mustvalge foto. Selleks korraks on see Naoya Ikegami poolt jäädvustatud butoh tantsija Kazuo Ohno. Tegu on siis Jaapani päritolu meesterahvaga (oh üllatust küll, onju), kes oma tegemistes oli nii-öelda hiline talent, kellele tulid esimesed kiiduavaldused kui ta oli juba neljakümne ja viiekümnendate eluaastate vahel. Ja võiks veel mainida, et antud album ongi just temale pühendatud ja hetkel viibib ta veel meie hulgas, kuigi vanust on tal juba kõvad 102 aastat ning viimase edukama etteaste tegi ta 1999. aastal, kui ta ise oli juba üle 90 aasta vana. Tema viimased etendused olevat olnud sellised, kus ta sageli enam jalgadel ei püsinud, aga vaatamata sellele ta teiste abil tantsis edasi. Ümber kukkudes võttis ta appi käed ja roomas laval edasi.

Antony ise on ikka samasugune nagu alati. Suur mees, parukaga ja naisteriietes. Hääl ei vaja mainimist, kuigi on ilmselt inimesi, kellele selline värisev hääl võib väga närvidele käija. Mulle see loomulikult meeldib. Album ise on üllatavalt lühike. Plaadil on 10 lugu ja kogupikkus jääb umbes 40 minuti kanti, mis samas teeb kahele varasemale albumile mõlemile umbes viie minutiga ära. Kaks esimest olid seega veel lühemad. Teda kuulates tuleb jälle mainida, et aeg kaob. Seega ongi üllatus, et peale viimase loo lõppu on tunne, et möödunud on mitmeid tunde, aga kui kella vaadata, siis pole täis isegi mitte akadeemiline täistund.

Lugudest rääkides, siis on ka siin plaadil lood mis väga tugevast tervikust esile kerkivad. Minu lemmikuteks prügivad järgnevad: Aeon, Another World, One Dove, Epilepsy Is Dancing ja Kiss My Name. Epilepsy Is Dancing video keelati YouTube'is näiteks ära, kuna see oli vist liiga paljastav. Kuigi selle video tegid kuulsad Wachowski vennad (Matrixi loojad). Seniks polegi enam midagi, kui tuleb oodata 21. märtsi, kui ma neid Helsingisse vaatama lähen. Selleaastane parim plaat senini on see vähemalt kindlasti. Kuigi konkurentsi peaks sellele siiski lisanduma.

Lõpetuseks see ärakeelatud video:

Ja Antony'st veel niipalju, et kohe-kohe on ilmumas heategevuslik kaheplaadiline album nimega Dark Was The Night, millest saadud tulu läheb HIV ja AIDS'i alasele heategevusfondile Red Hot. Antud plaadil astuvad üles peamiselt kaveritega nii Antony, Grizzly Bear, Feist, Sufjan Stevens, Arcade Fire, Cat Power, Iron & Wine, David Byrne, Bon Iver ja paljud-paljud teised. Mina igatahes väga ootan. Siinkohal ka väike kolmelooline pakett, mille antud plaadi lugudest välja valisin. Eriti kõva on Sufjan Stevensi versioon Castanets'i loost You Are The Blood.

Kõrvaklapi aasta parimad 2008

2009-01-05T23:00:00.003+02:00

Ongi aeg teha eelmise aasta plaatide paremusjärjestus. See on ikka hullult raske ülesanne ja lõpp-kokkuvõte sai ka enam-vähem selline seetõttu, kuna hetketuju oli selline. Siiski plaadid, mis on Top 10's oleks seal ka teistel päevadel. Tabeli teinepool oleks ilmselt teisel ajal natuke muutuvam. Kokku siis 20 parimat välismaist tagantpoolt ettepoole oleks:

20. Glasvegas "Glasvegas" - üks huvitav bänd, kes viimasel ajal päris palju laineid lööb. Neil on maru hea muusikaline pool, seega oleks nad minu tabelis mitmeid kohti kõrgemal, kui see oleks instrumentaalplaat. Kahjuks ta seda ei ole, aga vaatata sellele on tegemist kõva tulemusega. Antud juhul on tegemist Glasgow bändi debüütplaadiga.

19. Portishead "Third" - plaat, mis minu puhul tahab veel tugevat sissesöömist. Üldmulje on suhteliselt masendavat laadi, aga hea. Isegi väga, sest mulle avaldas juba esimese kuulamiskorraga muljet. Kahjuks olen viimasel ajal sellises meeleolus, et hetkel ei suuda kuidagi seda süvenenult kuulata. Niipalju on ka selge, et Dummy meeldis ikka rohkem.

18. The Raconteurs "Consolers Of The Lonely" - tundub natuke leierdatud teema olevat, et Jack White iga aasta minu parimates eksisteerib. Tüüp on lihtsalt nii produktiivne. Antud plaat pole debüüdiga võrreldes meeldejäävate hittlugude suhtes eriline konkurent, samas on kogu plaadi tervik ühtlasem, parem ja terviklikum.

17. Duffy "Rockferry" - natuke popmuusikat kah. Noh lood nagu Mercy ja Warwick Avenue pole tohutule leirdamisele siiani üle visanud ja Duffy hääl on jätkuvalt võluv. Väga kõva debüüt. Edukas pealegi.

16. Cat Power "Jukebox" - tegemist on teise Cat Poweri kaveriteplaadiga. Võrreldes esimesega on see kõvasti arenenum. Seda nii vokaalses, kui ka produktsiooni mõttes. Au ja kiitus jälle selle eest, et ta ei laula kunagi laule maha, vaid teeb need täielikult enda omaks ja paljusid ei tunneks äragi, kui just nime ja sõnu ei näe.

15. My Morning Jacket "Evil Urges" - Kentucky bändi viies album jätkab sealt kus ma ootasin. Juurde on tulnud Prince'ilikku kõla ja jätkuvalt on see üks oodatumaid kontsertbände minu soovilistis. Kuigi eelmine plaat Z oli esmastel kuulamistel paremini meeles, on ka see album aina rohkem end minu jaoks lahti teinud ja kindlasti teeb seda veel.

14. Sigur Ros "Með Suð Í Eyrum Við Spilum Endalaust" - tegu on vaieldamatult Sigur Ros'i kõige positiivsema plaadiga. Peale selle on see esimene, kus on ingliskeelne lugu peal ja pidavat olema ka esimene, mida lindistati väljaspool kodumaad. Kokkuvõttes on album hea, kaasahaarav, samas sügav, müstiline ja mõistmatu nagu nende varasem looming. Gobbledigook on vaieldamatult üks selle aasta mõnusamaid peolugusid, mida selliselt bändilt poleks iialgi oodanud. Positiivses mõttes.

13. TV On The Radio "Dear Science" - selleaastane kriitikute lemmik. Peale selle paljude teiste oma samuti. Mina siiski ootasin natuke rohkemat, kuna eelmine plaat oli parem. Siiski-siiski on tegemist kindlasti ühe selle aastase parema plaadiga. Aga David Sitek'i töö meeldib ühes teises projektis sel aastal rohkem. Seetõttu asub see ka tabelis eespool.

12. Santogold "Santogold" - Santogold asendab seekord räpparite ridasid, mida eelmine aasta väga edukalt tegi M.I.A. Mingis mõttes on nad sarnased, samas muusikaliselt ikkagi erinevad. Santogold oli ka üks sel aastal väga haibitud asju. Praegu on südamest kahju, et ta soojendas suvel Euroopas Björki, aga kontsert kus mina viibisin, teda ei olnud. Ma millegipärast arvan, et teda ootab veel laialdasem tuntus alanud aastal. Tegu on järjekordselt debüütplaadiga.

11. Ratatat "LP3" - tegu siis elektroonikarocki viljelejate kolmanda stuudioalbumiga (kui ei arvesta erinevaid remixplaate). Ka antud plaadil on mitmeid kõvasi hullutajaid. Üks on räigelt snitti võtnud X-files'i teemaloost pealegi. Samas siiski olid kaks esimest veel kõvamad plaadid. Siiski sooviks, et keegi nad jätkuvalt Eestisse tagasi tooks, sest kontserdil mängiks nad raudselt ka selle plaadi mitme koha võrra kõrgemale.

10. Black Mountain "In The Future" - Kanada bänd jätkab sealt kus eelmine pooleli jäi. Kergelt proge ja hevirocki mõjutustega plaat on ühtlaselt tugev ja sama nakkav kui nende debüütplaat paar aastat tagasi. Siinkohal jällegi soovitus, et aja üleliigsed kodanikud eemale ja kuula kõvasti.

9. Fleet Foxes "Fleet Foxes" - järjekordne debüütplaat tabelis. Tegu on vaieldamatult selle aastase suure lemmikuga, mis kajastub ka igasugustes aasta plaatide tabelites. Tegu siis sellise folgilaadse asjaga ja siin plaadil on mitmeid lugusid, mis on lihtsalt kuratlikult head.

8. Bon Iver "For Emma, Forever Ago" - jätkame taas debüütplaatide lainel. Bon Iver teeb ka indiefolki, samas võrreldes teiste kidratinistajatega on tal palju huvitavam hääl. Pealegi on jaanuari teisel poolel ilmumas uus nelja looga EP. Tõsiselt hea plaat.

7. Son Lux "At War With Walls And Mazes" - debüütplaat jällegi. See on ka üks väheseid plaate, mis eelmine aasta blogis oma teema sai. Eks ma seal rääksingi kõik ära. Asub see SIIN.

6. MGMT "Oracular Spectacular" - debüüt taas. See plaat jõudis minu kõrvu alles väga hiljuti. Kuskil novembri lõpus (kui aus olla, siis see oli esimene plaat, mis ma 2009. aastal ostsin, koos ühe teise kodumaise plaadiga). Mul oli esialgu nende suhtes jube suur eelarvamus. Seda süvendas veel mingi video, mida ma kunagi MTV2'e pealt nägin ja mulle toonana üldse ei meeldinud. Plaati kuulates sain aru, miks neid nii palju kiidetud on. Muusikaliselt natuke ühte auku Klaxonsiga, aga nende plaat on parem. Lugu Kids on vaieldamutu viimase aja kuulatuim lugu mul (eriti kui ma autoga sõidan).

5. Scarlett Johansson "Anywhere I Lay My Head" - taaskord paljuräägitud debüütplaat Tom Waitsi lugudega. Sarnaselt eelmisega oli see suurima eelarvamusega plaat terve eelmise aasta jooksul. Ma arvan, et ma pole selles suhtes üldse ainuke. Peale seda suurt kurvastust, et ta abiellus mingi täieliku molu näitlejaga, kes mängib ainult mingites tiinikomöödiates ja sarjades, oli ka plaadi kohta käivad kõlakad õudsad. Esiteks pole ju võimalik Tom Waitsi lugusid laulda ilma Waitsi endata. Aga tuleb välja, et on küll ja siinkohal on ilmselt kõige suuremad tänusõnad vaja öelda TV On The Radio mehele Sitekile. Plaat on väga omapärane, tuttav ja samas väga võõras ning vägagi huvitav. Minu silmis Scarlett'i aktsiad kohe kõvasti tõusid (isegi peale abiellumist). Sel neiul on annet. Õnneks ei saa see plaat kunagi raadiotes populaarseks, seega ei suuda seda miski ära leierdada.

4. Ida Maria "Fortress Round My Heart" - debüüt taas. Norra neiu rokib hästi. USA's antud plaat ilmub alles selle aasta esimesel poolel. Plaadil on pooled lood pärlid, millest paar on sündinud klassikuks. Vihjeks: Oh My God, Stella, I Like You So Much Better When You're Naked.

3. Hercules And Love Affair "Hercules And Love Affair" - järjekordne debüütplaat. Aasta parim tantsuplaat. Plaat, mis näitab Antony't teisest küljest. Plaat, mis kõlab tervenisti hästi ja plaat, mis sisaldab üht 2008. aasta parimat lugu. Mida rohkem mul ikka lisada?

2. Lykke Li "Youth Novels" - rootslasest kaunitari debüütplaat. Neiu tählend on kõva nii siinpool kui ka sealpool ookeanit. Vaieldamatult üks selleaastaseid kõige huvitavamaid ja omapärasemaid lauljatare. Plaadil on taaskord mitu möödunud aasta parimat lugu. Eelmise aasta parim Rootsi album ja see on suur kompliment mehelt, kes armastab Rootsi muusikat (taaskord kui mitte arvestada ABBAt).

1. She & Him "Volume One" - siin ta ongi. Ka see on antud koosluse debüütplaat. Bänd koosneb siis M. Ward'ist, kes lähiajal peaks välja andma ka oma järjekordse sooloplaadi ja kes möödunud aastal lisaks ka koos Jim James ja Conor Oberstiga ühist bändi tegi. Bändi teise ehk laulja poole moodustab imakaunis, kuid mitte eriti hea näitlejanna Zooey Deschanel. Ma olin juba leppinud, et Scarlett abiellus, aga kui ma 31. detsembril lugesin, et Zooey kihlus jõulude ajal Death Cab For Cutie bändiliidriga, siis see pani küll aastale kauni punkti. Noh, et ei võta uude aastasse täitumatuid soove kaasa. Antud plaat on siis selline folgi ja kantrisugemetega. Väga kaunis, nakkav ja Zooey laulab sõna otseses mõttes kui linnuke, kellel on juhtumisi maailma ilusaimad hirvesilmad. Antud plaat on isegi väga hea siis, kui pilti juures ei ole. Ma tean isegi poolte lugude sõnu peast.

Aga siinkohal vääriks märkimist veel järgmised nimed suvalises, kes tabelisse kahjuks ei pääsenud: Emiliana Torrini, The Kills, The Tings Tings, Tracy Chapman, Nick Cave & The Bad Seeds, Beck, Mogwai, Elbow, David Byrne & Brian Eno, Crystal Castles, jne. Huvitaval kombel on tabelist 20'st 12 debüütplaadid, mistõttu võib järeldada, et tegu oli väga hea uute bändide aastaga või on see tõdemus, et vanad tegijad ei suuda enam nii hästi üllatada ja millegagi meelde jääda. Ilmselt on terake tõde mõlemas mõttes.

Kodumaistest ma edetabelit ei tee, aga väga meeldisid järgmised asjad:
Maikameikers - 8Hz
Vaiko Eplik ja Eliit - Kosmoseodüsseia
Eva Mitreikina - Eva Mitreikine
Pia Fraus - After Summer
Stella - Love You Boy
HU? - Film
Leslie Da Bass - Nights By Open Windows

Enne kui möödunud aastale veel lõpulikult nägemist ütlen, soovin teha veel ühe teema eelmise aasta parimate lugude kohta. Seniks aga võitja auks:

Meenutusi eelmisest aastast

2009-01-01T14:52:00.003+02:00

Veel enne kui tuleb Kõrvaklapi parimate albumite postitus, mõtlesin, et meenutaks üleüldse eelmist aastat. Juhtus ju palju. Kontsertite poole pealt oli tegemist vaieldamatult parima aastaga, mis minu nüüdseks juba päris keskmise elupikkuse juures on olnud. Järjekorras lugedes, nägin selliseid artiste ja bände nagu:
Rufus Wainwright (Helsingis), Jose Gonzalez ja Death Vessel (klubis Holywood), Bob Dylan (Saku Suurhallis), Massive Attack ja Pedigree (Saku Suurhallis), Kumu Öö (The Orb, Mugison, Hauschka, Planningtorock, Susanna, Maikameikers, Köök), Franz Ferdinand (Õllesummeril), Schillingu festival (Samamidon, Los Twang! Marvels, Dun Dun, Wrupk Urei, Muuan Mies), Björk ja Cosmos (Riias), Plink Plonk festival (Mono, Pastacas, ÖÄK, Eveline, Scandinavian Music Group, Don Raul & His Lawyers, Miami Scissors, Cloudspeak), Leigo järvemuusika (Mum, Villu Veski ja teised), R.E.M. ja We Are Scientists (Saku Suurhallis), Klaxons ja Popidiot (klubis Hollywood).

Kaks suurimat kurvastust ehk ärajäämist oli Lou Reed (perekondlikel põhjustel) ja Sigur Ros (seoses eemaviibimisega Eestist). Praegu muidugi kahetsen ka Tricky't ja Roisin Murphy't, sest kindlasti oleks ka need olnud väga head.

Eredamad mälestused on Rufuse, Jose Gonzalez'e, Massive Attack'i, Mugison, Susanna, Franz Ferdinand, Björk, Mono, Mum, R.E.M. ja Klaxons. Kodumaistest sangaritest on eredaima elamuse andnud ÖÄK Plink Plongil ja Maikameikers Schillingul.

Kuna kontserdiaasta on olnud superhea, siis vaieldamatult on minu jaoks eelmise aasta kõige suurem tegija Helen Sildna oma tiimiga ja tahaks teda kohe südamest tänada.

Last.fm'i järgi oli eelmise aasta jooksul kõige kuulatavamad artistid (kuigi ma kuulan plaate rohkem läbi muusikakeskuse):
1. Vaiko Eplik ja Eliit - 102
2. Rufus Wainwright - 96
3. Scarlett Johansson - 89
4. David Bowie - 80
5. Smog - 78
6. Iron & Wine - 77
7. She & Him - 71
8. Mugison - 70
9. The Arcade Fire - 68
10. TV On The Radio - 64

Plaate kogunes kodusesse kogusse ilmselt rohkem, kui varasemal aastal. Samas on olnud seoses tänu töö ja uuesti õppima asumisele muusika kuulamine saanud vähem aega ja tähelepanu, mille üle mul hea meel ei ole. Sellest on tingitud ka viimasel ajal väga harv blogi täienemine.

Aasta oli väga hea paljude uustulnukate suhtes, kellest paljud kajastuvad ka parimate albumite seas. Tartlasena olen uhke ka seetõttu, et Tartus avati Tasku keskuses Rahva Raamatu pood, kus on päris hea plaadivalik (sh. vinüülide oma), kuigi eks Viru Keskuse valikule jääb ikka alla. Teine eelmise aasta fenomen on vanade bändide taasühinemised ja uued plaadid. Näiteks My Bloody Valentine (uut plaati pole veel kinnitatud), The Cure, The Verve, Portishead, jne. Tulevikus ka Blur.

Kuna uue aastaga seoses on ka soove, siis minu omad oleks järgmised:
1. Näha mitmeid muusikalisi legende laivis (nt. Neil Young, Patti Smith, Prince ja nägemata jäänud Lou Reed'i)
2. Peale legendide näha ka veel mitte nii legende (Antony And The Johnsons (see täitub märtsis), Arcade Fire, My Morning Jacket, ja palun tooge järgmisele Leigole Sigur Ros.
3. palju uusi häid plaate - mõned peaks juba lähikuudel ilmuma
4. et muusika muutuks kättesaadavamaks (kasvõi iTunes võiks siiani jõuda - ostaks sealt hea meelega üksikuid lugusid ja osasid neid lugusid, mis on kätte saadav ainult seal poes (nt. igasugused Live at AOL, jne.)).
5. Sooviks, et ilmuks mingi hea kodumaine muusika- ja kultuuriajakiri.
6. Sooviks, et ma lõpuks hangiks endale ära korraliku vinüülplaadimängija.
7. Et valitsus kultuuri enam ei piinaks ja alandaks neile makse.
8. Sooviks, et ka tuleval aastal saaks keegi Eesti muusikutest väljaspool Eestit natuke tuntumaks.
9. Soovin, et vaatamata majanduskriisile toodaks siia ikka väljamaa muusikuid ja et jätkuks sellised festivalid nagu Kumu Öö, Schilling, Plink Plonk, Leigo järvemuusika, ja paljud väiksemad sagedasemad üritused (neile sooviks uuel aastal ka jõuda).
10. Mihkel Raua eeskujul võiks ka teised populaarsed muusikud oma elulugusid avaldada. Need ei pea olema nii ropud ja otsekohesed, aga maru lahe on lugeda, kuidas paljud muusikud ja tegelased omavahel seotud on, kuidas Vene ajal käis muusika tegemine, kuidas hangiti Läänest plaate ja tehnikat, jne.
11. Soovin, et kodumaised muusikud jätkuvalt häid plaate välja annaks ja mõni andekas noor oma debüütplaadini jõuaks (näiteks Jakob Juhkam).
12. Rohkem muusikasaateid kohalikesse telekanalitesse.

Head uut aastat!

2008-12-31T15:38:00.002+02:00

Kaunsit aastavahetust ja heliderohket uut aastat kõigile! Kontsertite poolest vist on selleaastast raske üle lüüa, eriti nüüd kus tähtsad onud-tädid poliitikas rahakriise ennetavad, samas tekitades aina rohkem kriise korralike kodanike elukvaliteedis.

Varsti on oodata Kõrvaklapi aasta paremaid, sest tegelikult oleks veel paar plaati ära kuulata, siis saab tabeli kokku panna. Enne tuleb muidugi üle elada aastavahetus, sünnipäev ja maks veinist võõrandada. Ilma igasuguse tagamõtteta panen suvalise ja laheda video bändilt My Morning Jacket. Tagamõte sellel tegelikult on, sest see on kindlasti bändide mõistes peale Arcade Fire't teine bänd keda ma kohe väga-väga tahaks laivis näha. Jim James'i sooloesinemist olen näinud ja see on siiani kindlasti mu parimate kontsertite top viies sees.

My Morning Jacket - Touch Me I'm Going To Scream, Part 2 from Kristoffer Kunkel on Vimeo.

Kauneid pühi!

2008-12-24T12:23:00.004+02:00

Ilusaid jõulupühi kõigile lugejatele!

Liskas pildile pakun jõululooks juba eelmisel aastal välja antud Seksoundi Big Bandi jõululoo, mida kuulata ja alla laadida saab SIIT.

Endale tegin sel aastal jõulukingiks kontserdipileti Antony And The Johnsonsi kontserdile, mis toimub märtsis Helsingis.

Minu selleaastaseks jõululugu pole jõuludega eriti seotud, aga väga ilus sellegipoolest. Laulab siis (mitte eriti hea) näitleja, aga väga hea laulja Zooey Deschanel. Peale selle näeb ta superhea välja.

Aastalõpp hakkab ennast tundma andma

2008-11-26T21:36:00.004+02:00

Selleaastane esimene aasta bestof pääsuke lendab välja ajakirja Q pesast ja tagantpoolt ettepoole 50 parimat selleaastast plaati oma noka alt välja siritab.

50 Dido - Safe Trip Home
49 Emmylou Harris - All I Intended To Be
48 Jenny Lewis - Acid Tongue
47 Randy Newman - Harps And Angels
46 The Verve - Forth
45 Jack Johnson Sleep Through Static
44 Black Kids - Partie Traumatic
43 Joan As Police Woman - To Survive
42 Liam Finn - I'll Be Lightning
41 Lindsey Buckingham - Gift Of Screws
40 My Morning Jacket - Evil Urges
39 Santogold - Santogold
38 John Mellencamp - Life Death Love & Freedom
37 Lykke Li - Youth Novels
36 R.E.M. - Accelerate
35 The Hold Steady - Stay Positive
34 Bon Iver - For Emma, Forever Ago
33 Hercules & Love Affair - Hercules & Love Affair
32 Oasis - Dig Out Your Soul
31 Black Mountain - In The Future
30 Portishead - Third
29 AC/DC - Black Ice
28 Paul Weller - Dreams
27 Neil Diamond - Home Before Dark
26 Conor Oberst - Conor Oberst
25 Metallica - Death Magnetic
24 The Last Shadow Puppets - The Age Of The Understatement
23 Beck - Modern Guilt
22 The Killers - Day & Age
21 Razorlight - Slipway Fires
20 The Gaslight Anthem - The '59 Sound
19 Goldfrapp - Seventh Tree
18 British Sea Power - Do You Like Rock Music?
17 Adele - 19
16 Hot Chip - Made In The Dark
15 Lil Wayne - Tha Carter III
14 Kaiser Chiefs - Off With Their Heads
13 MGMT - Oracular Spectacular
12 Keane - Perfect Symmetry
11 Sigur Rós - Med sud i eyrum vid spilum endalaust
10 Nick Cave & The Bad Seeds - Dig!!! Lazarus Dig!!!
09 The Raconteurs - Consolers Of The Lonely
08 Elbow - The Seldom Seen Kid
07 TV On The Radio - Dear Science
06 Duffy - Rockferry
05 Glasvegas - Glasvegas
04 Vampire Weekend - Vampire Weekend
03 Coldplay - Viva La Vida Or Death And All His Friends
02 Fleet Foxes - Fleet Foxes
01 Kings Of Leon - Only By The Night

Häbi öelda, aga täismahus olen kuulnud neist ainult 9-10 plaati. Sel aastal tuleb minu top vist väga kehva, kuna kuulamisaega pole väga palju olnud. Seda saab ilmselt selle blogi põhjal ka väga hästi aru, sest vähenenud on nii postitustihedus ja laiskuses suurema osa täidavad youtube'i videod ja lugejaskond on ka väga kokku kuivanud (viimasel ajal umbes 15 inimest päevas, keskmine püsib veel vana rasva peal 25 juures). Ma tahaks end muidugi parandada.

Võitjate auks ka video, mis ei pärine nende viimaselt, vaid hoopis debüütalbumilt. Tegu siis minu jaoks nende parima looga ja see kannab nime Spiral Staircase. Ja no vaadake kuttide välimust ja riietust, see on ju nagu kuskilt 1972. aastast. Tegelikult on see aga filmitud 2006 aastal, ühes teleshows.

Täiendus:
peale postitusenupu vajutamist sattusin ühte kohta, kus olid aasta parimad kirjas ka ajakirjadel Uncut ja Mojo. Nende tabelid näevad välja järgnevad:

Uncut:
20 My Morning Jacket - Evil Urges
19 Shearwater - Rook
18 Stephen Malkmus & The Jicks - Real Emotional Trash
17 Goldfrapp - Seventh Tree
16 Wild Beasts - Limbo, Panto
15 Hot Chip - Made In The Dark
14 Randy Newman - Harps and Angels
13 James Blackshaw - Litany of Echoes
12 The Hold Steady - Stay Positive
11 Drive-by Truckers - Brighter Than Creation's Dark
10 Paul Weller - 22 Dreams
9 Kings Of Leon - Only By The Night
8 Nick Cave & The Bad Seeds - Dig!!! Lazarus, Dig!!!
7 Neon Neon - Stainless Style
6 Elbow - The Seldom Seen Kid
5 Vampire Weekend - Vampire Weekend
4 Bon Iver - For Emma, Forever Ago
3 TV On The Radio - Dear Science
2 Fleet Foxes - Fleet Foxes
1 Portishead - Third

Mojo:
50 Oasis - Dig Out Your Soul
49 The Neil Cowley Trio - Loud... Louder... Stop
48 AC/DC - Black Ice
47 Flying Lotus - Los Angeles
46 James Hunter - The Hard Way
45 Metallica - Death Magnetic
44 Goldmund - The Malady Of Elegance
43 Aimee Mann - @#%&*! Smilers
42 Juana Molina - Un Día
41 The Fall - Imperial Wax Solvent
40 The Black Keys - Attack & Release
39 Abe Vigoda - Skeleton
38 Goldfrapp - Seventh Tree
37 Gavin Bryars & Philip Jeck & Alter Ego - The Sinking of the Titanic
36 MGMT - Oracular Spectacular
35 Our Broken Garden - When Your Blackening Shows
34 Fuck Buttons - Street Horrrsing
33 Kasai Allstars - In the 7th Moon, the Chief Turned Into a Swimming Fish and Ate the Head of His Enemy by Magic
32 Seasick Steve - I Started Out With Nothin' and I Still Got Most of It Left
31 Duffy - Rockferry
30 The Night Marchers - See You in Magic
29 Yeasayer - All Hour Cymbals
28 Neon Neon - Stainless Style
27 M83 - Saturdays=Youth
26 Peter Broderick - Home
25 Randy Newman - Harps and Angels
24 Fucked Up - The Chemistry of Common Life
23 Elbow - The Seldom Seen Kid
22 Mercury Rev - Snowflake Midnight
21 Amadou & Mariam - Welcome to Mali
20 TV on the Radio - Dear Science
19 Beck - Modern Guilt
18 Pete Molinari - A Virtual Landslide
17 Sigur Rós - Með suð í eyrum við spilum endalaust
16 Erykah Badu - New Amerykah Part One (4th World War)
15 Eli "Paperboy" Reed & The True Loves - Roll With You
14 British Sea Power - Do You Like Rock Music?
13 Drive-By Truckers - Brighter Than Creation's Dark
12 Don Cavalli - Cryland
11 Portishead - Third
10 Neil Diamond - Home Before Dark
9 The Bug - London Zoo
8 The Week That Was - The Week That Was
7 Glasvegas - Glasvegas
6 The Hold Steady - Stay Positive
5 Nick Cave & The Bad Seeds - Dig, Lazarus, Dig!!!
4 Bon Iver - For Emma, Forever Ago
3 Paul Weller - 22 Dreams
2 The Last Shadow Puppets - The Age Of The Understatement
1 Fleet Foxes - Fleet Foxes

Suht sarnased nimed eksisteerivad igalpool.

Fleet Foxes'i suure edu jaoks (ühes 2 koht ja kahes lausa esimene) ka nende auks üks video, mis kannab nime White Winter Hymnal. Mulle meenutab see lugu päris tugevat segu My Morning Jacketist ja Okkervil Riverist.

Viimaste päevade parim leid

2008-11-24T22:21:00.003+02:00

Sattusin kord elus esmakordselt vaatama sellist kodumaist muusikakanalit nagu Seitse ja seal käis selline lugu nagu I Want Your Love. Esitajaks Transvision Vamp. Siis käis krõks peast läbi, mille tulemusel lugu muutus perfektseks popiks, laulja hetkeks maailma ilusaimaks naiseks (ehk perfektseks) ja telekanal Seitse parimaks kanaliks maailmaks (seda kuni selleni, kuni seal hakkas mängima Haddaway). 80ndad olid ikka palju tegijamad kui 90ndad. Kergest Blondie võrdlusest vist nagunii ei pääse, kui neid kirjeldada.

Aga kuulake-vaadake ise:

Väga lumise päeva auks

2008-11-23T18:06:00.003+02:00

Kuna väljas on superkaunis ja lumine ja kohe ootab ees saun (millesse kaasan ka lume) ning päev aega roogitud ja lund koristatud, siis tänase päeva auks lihtsalt. Äge oleks kui homme tööle ei saaks ja tuleks lumepühad. Seekord piisab ühest videost ehk Nick Cave & The Bad Seeds - Fifteen Feet Of Pure White Snow.

Head vargad annavad endast märku

2008-10-28T19:56:00.006+02:00

Väike valik igasuguseid häid kavereid:

1. Emilie Simon - Space Oddity (David Bowie) (via Music addiction)
2. We Are Scientists - Hoppipolla (Sigur Ros) (via I Am Fuel, You Are Friends)
3. Radiohead - After The Gold Rush (Neil Young) (via Quiet Color)
4. Stephen Malkmus & The Million Dollar Bashers - Ballad Of A Thin Man (Bob Dylan) (via Cover Lay Down)
5. Denison Witmer - Champagne Supernova (Oasis) (via Cover Lay Down)
6. Devendra Banhart - Don't Look Back In Anger (Oasis, jälle) (via Cover Lay Down)
7. Atlas Sound - Knife (Grizzly Bear) (via Puritan Blister)

Muusika filmides

2008-10-18T17:14:00.002+03:00

Teen veelkord ühe videopostituse. Tegemist on ühe mu lemmikteemaga vist üleüldse. Ma ei tea kui palju see omavahel seotud on, aga reeglina on heades filmides hea muusika. Üksikute eranditega loomulikult. Millegipärast on mu lemmikfilmid just need, kus on põhiosa muusikal, või siis reeglina on lemmik filmihetk seotud seal kõlava muusikaga. Ja mu lemmikfilmid pole sugugi kõik muusikadokumentaalid ja muusikute elulood. Järgnevalt väike valik imelisi katkendeid filmidest, suvalises järjekorras. Reegel on see, et ei pane ühte filmi mitu korda. Kõike nagunii ei leia ka.

Jim James & Calexico - I'm Going To Acapulco, filmist I'm Not There

Elliott Smith - Needle In The Hay, filmist The Royal Tenenbaums

My Morning Jacket - Freebird, filmist Elizabethtown

Elton John - Tiny Dancer, filmist Almost Famous

Rebekah Del Rio - Llorando (Crying), filmist Mulholland Drive

Bill Murray - More Than This, filmist Lost In Translation

Lisa Bonet - Baby I Love Your Way, filmist High Fidelity

Tomoyasu Hotei - Battle Without Honour Or Humanity, filmist Kill Bill Vol.1

Jamiroquai - Canned Heat, filmist Napolean Dynamite (vabandan, olen seda korra kunagi juba linganud)

Miles Davis - Flamenco Sketches ja Charlie Parker - Koko ja Melle Mel - White Lines, filmist Basquiat (pean silmas esimest poolt ehk kolme lugu):

Sigur Ros - Staralfur, filmist The Life Aquatic With Steve Zissou

Chanson des Chats - If You Rescue Me (The Velvet Undergroundi loo After Hours põhjal), filmist Science Of The Sleep

The Soggy Bottom Boys - I Am A Man Of Constant Sorrow, filmist O Brother, Where Art Thou?

Aimee Man - Wise Up, filmist Magnolia

David Bowie - Space Oddity, filmist C.R.A.Z.Y.

Tears For Fears - Head Over Heels, filmist Donnie Darko

Kunagi kindlasti jätkan, muidu läheb lihtsalt liiga pikaks. Ja väga väike osa sai üles loetud alles.

Sügisesed videod

2008-10-17T10:59:00.002+03:00

Väike valik meeleolumuusikat. Nii uut kui vana. Peamiselt siiski vana.

Antony and the Johnsons - Another World

Sufjan Stevens - John Wayne Gacy, Jr.

Nick Cave & PJ Harvey - Henry Lee

Black Box Recorder - Child Psychology

Tracy Chapman - Give Me One Reason

Mazzy Star - Fade Into You

Prince - Gold

Klaxons Hollywoodis

2008-10-08T21:37:00.006+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Nimelt pole ma tegelikult eriti Klaxonsit kuulanudki. Paari lugu teadsin, millest üks kohe eriti meeldis. Siiski üritasin enne kontserti neid natuke kuulata ja kurssi viia, aga tänu tihedale eluperioodile (töö, kool ja mitmed muud asjad) ei suutnud neisse väga süveneda. Viimase aja põhiprobleem ongi just süvenemise puudumine muusikasse. Taustaks mängib pidevalt, aga siis nagu eriti ei kuula. Seetõttu oli kontsert paras äratus, kuna sinna läksin eelkõige kuulama. Ja kõik toimis taaskord. Ja mainin ära ka selle, et ülalolev meeleolukas pilt pärineb Hanna Lehari fotokogust.

Õhtut alustas Popidiot, keda minu silmad nägid taaskord esmakordselt. Abikitarristina üles astuv Rein Fuks oli tuttavam nägu. Teised ehk peamehed olid võõrad. Siiski mulle nad meeldisid. Mida lugu edasi, seda paremaks läksid. Pooled lood olid tuttavad, kuna mul juba ammusest ajast nende plaat olemas. Teisi ei tundnud ära, või olid need uued lood varstiilmuvalt plaadilt. Kiitma peab ka vaheaegadel mängivat DJ'd, kellelt tuli päris häid ja võõraid pärleid masinast välja.

Kui rääkida peategelastest, siis kontsert oli kiire, hea ja korralik. Kiire seetõttu, et tüüpidel ju ainult üks plaat väljas, mille pikkus on umbes 53 minutit ja millest omakorda on vähemalt 12 minutit vaikust plaadi viimase loo ja lisaloo vahel. Lisaks pakuti ka mõnda uut lugu. Publikum oli tore, kuigi vanuseliselt minu senise kolme Hollywoodi kontserdi põhjal kõige noorem. Aga mõnes mõttes oligi hea, sest noored mässasid ees ja vanad peerud nagu mina said eemalt jälgida, kuidas noored mässavad. Mu üks lemmiktegevusi ongi tegelikult jälgida, kuidas inimesed mingile nüansile või tuttavamale loole reageerivad. Bändi on ka muidugi tore vaadata, aga nende koostöö publikumiga on palju nauditavam. Kaks üllatust oligi see, et väga paljudel olid sõnad peas. Mul polnud ja ega ma laulmise õpetaja on mulle enam-vähem öelnud, et sina ära küll kunagi laulma hakka. Seega teen ma seda siis kui keegi ei kuule. Teine üllatus oli see, et kui korraga hakkas lavale lendama hulgaliselt aluspesu (peamiselt vist naiste omi). Kurvastuseks tulid need vist mingi jorsi kotist, sest paljad naisi ma hiljem küll ei näinud. Aga väga mõnusa efekti andis see kontserdile. Umbes sellise nagu sellel Maili Roodeni pildi peal:

Lugudest rääkides oli enne kontserti mu lemmik ja peale kontsertit samuti endiselt lemmiklooks It's Not Over Yet. Teised hitid muidugi ka, aga see on minu meelest mäekõrguselt neist üle. Lõpus tuli ka üks vihane ja kiire lisalugu ja läinud nad olidki. Kiirelt tulnud ja kiirelt läinud. Õnneks oli järgmisel hommikul endiselt kõik eredalt meeles ja tuju tegid heaks. Põhimõtteliselt kulus selline värkendav kogemus ja emotsioon tihedasse elürütmi vägagi ära. Väike roll on selles kindlasti ka päris meeleolukal öisel tagasisõidul Tartusse, mis läks isegi liiga kiirelt.

Lõpuks üks veidi akustilisem variant minu lemmikloost:

Uudiseid tulevikust

2008-09-25T15:58:00.004+03:00

Kõigepealt hea uudis jälle kontsertisõpradele. Nimelt saabub 20. novembril siia Bristoli legend Tricky. Esineb siis Rock Cafe's ja müüki tuleb taaskord ainult 1000 piletit. Ise ilmselt oleks isegi läinud, aga juhtus nii, et ootamatult olen ma tudeng ja tunniplaanis on mul sel päeval koguni mingi eksam. Kuigi ma pole vist kunagi Tricky't kuulanud. Kuigi huvi tema kui artisti vastu on täitsa olemas ja kui eksamit poleks, siis oleks ilmselt isegi läinud. Teine tore uudis on see, et toimub taaskord üritus HUH, kuhu sel aastal tuuakse John Maus. Kes hiljaaegu juba käis siin, aga kuna tookord ei saanud minna, siis jäi ära. Seekord on tore see, et päev enne Tallinnat, esineb ta 2. oktoobril ka Tartus Genialistide klubis. Sinna on plaan minna. Tallinnas esineb lisaks Mausile ka Handsome Furs, mis on Kanadast ehk täpsemalt Montrealist pärit bänd, milles laulab Dan Boeckner, kes on rohkem tuntud kui bändi Wolf Parade laulja-kitarrist.

Kui nüüd natuke teemat muuta ja teha juttu plaatidest, siis siinkohal on mitmeid toredaid uudiseid. Kõigepealt on häid uudiseid neile, kellele meeldib Antony And The Johnsons. Nimelt ilmub neil tuleva aasta jaanuari lõpus uus ja arvult kolmas stuudioalbum nimega The Crying Light. Enne seda näeb aga ilmavalgust viie looga EP (nii CD kujul kui 12 tollise vinüüli kujul) Another World. See ilmub juba 7. oktoober ja minul on see vinüül ära tellitud. Enne seda sai ühte uut lugu kuulda New Yorgi moenädalal, kus koostöös Prada'ga kasutati ühes videos nende lugu The Great White Ocean. Seda lugu ja video saab kuulata Prada kodulehel. Natuke aega tagasi nägi ilmavalgust Björk'i video, milles teeb kaasa ka Antony. Selleks on siis lugu Dull Flame Of Desire ja video näeb välja selline:

Uute plaatide kõlakaid pakuvad veel Broken Social Scene, mille ilmumiskuupäev ja täpsemad andmed puuduvad. Peale selle TV On The Radio (millest on plaan kohe-kohe ka arvustus teha) uus plaat Dear Science. Peale selle on ilmselt häid läbimüüke tegevad tulevased Keane'i, Snow Patrol'i, Kaiser Chiefs, jne. Tegelikult oli paar uudist veel tulevastest plaatidest, aga oma vana peaga olen suutnud need ära unustada.

Lõpetuseks natuke John Maus'i ja see video on filmitud eelmisel korral, kui ta Tallinnas oli. Minu arvates on see video kohe väga hea. Teinud on selle neiu, kes peidab end sipsic'u nime taha:

Son Lux - At War With Wall And Mazes (2008)

2008-09-20T21:20:00.003+03:00

Kuna see on Kõrvaklapi 200. postitus, siis on sellel blogil ka uus väljanägemine. Seda oli mul plaanis juba ammu teha, aga kuna täna oli tervis siuke kergelt haiglane ja väljas ka nagu eriti miskit teha polnud, siis saigi tehtud. Ilmselt selliseid pisivigu leidub siin veel üksjagu, aga aja jooksul loodan need parandada.

Aga nüüd lubatud arvustuse juurde. Et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, siis nimi Son Lux tuli minuni selle aasta alguse poole ja seda tänu sellisele kodumaisele muusikablogile nagu SonicMonks. Seetõttu suur kalli neile ja kirjutage ikka tihedamini. Son Lux'i taha peidab end tegelikult üks mees nimega Ryan Lott. Ja antud album on mehe debüüt, mis ilmus tegelikult juba veebruaris või märtsis. Ega mul poleks Son Lux eriti meeldegi tulnud, kui kogemata poleks ükspäev hakanud playlistis mängima lugu nimega Break, mille ma saingi kunagi läbi SonicMonksi blogi. Peale paarikümmend sekundit sain aru, et see on ilmselt üks selle aasta ilusaim lugu, mida kuulnud olin ja hakkasin otsima ka mehe teisi lugusid. Kuulnuna debüütplaati olin veel rohkem vaimustunud. Kõigepealt tekkis millegipärast võrdlus Burial'iga, aga see varsti kadus. Plaadi lood on suhteliselt rahulikud ja neid on väga huvitavaid pille kasutatud. Kui ma ei eksi siis isegi flööti ja muid klassikaorkestri pille. Mõned lood kipuvad mõnes kohas väga psühhiks minema, mis lisab neile veel omapära juurde. Tema muusika juures ongi imeline see, et see sobib imehästi nii klubisse kui ka klassikalise muusika lavale. Mees ise pidi väiksena õppima karmide reeglite järgi klaverit, mis talle üldse ei meeldinud. Hiljem, siiski hakkas natuke meeldima, sest Indiana ülikoolis ta õppis kompositsiooni ja klaverit. Lisaks mängis ta veel kitarri ja trumme. Seal hakkas ta koostööd tegema ka sama kooli balleti ja moodsa tantsu tudengitega, kirjutades ja mängides oma muusikat. Viimasega läks tal eriti hästi, kuna sealt leidis ta omale ka naise. Tänaseks elab ta New Yorgis, kus ta naudib helilooja elu. Kuna ka helilooja vajab vaheldust, siis tekkis tal mõte proovida ka soolomuusikuna kätt. Selle tulemusel valmis ka käesolev album, mis on üks minu selleaastaseid lemmikuid.

Peale selle, et mees ise muusikat teeb, on ta ka päris kibe remiksija. Tema kätt on tunda saanud nii Beirut, Jamie Lidell, My Brightest Diamond, Radiohead ja veel nii mõnigi.

MySpace
Son Lux'i blog

Tema remiximiskunstist pakuks:
Jamie Lidell - A Little Bit Of Feel Good (Son Lux Remix) (via Stereogum)
My Brightest Diamond - Inside A Boy (Son Lux Remix) (via Pitchfork Media)
Radiohead - Nude (Son Lux Remix) (via Radiohead Remix)

Soololoomingust pakuks:
Betray (via Resonator Magazine)
Break (via South by Southwest Festival)

Ja videoks tuleb loomulikult jälle lugu Break, millel on lisaks väga lahe pildikeel:

R.E.M. ja Mercury Awards

2008-09-13T20:37:00.003+03:00

Mul oli vahepeal tohutu loomekriis. Ei osanud midagi kirjutada ja veel vähem välja mõelda. Seoses sellega oli neljapäevane R.E.M.'i kontsert väga värskendav, kuna see tõi taaskord natuke loovamaid mõtteid pähe. Üldiselt on minu muljed väga sarnased Penny-Lane'iga (lisaks on ka minu lehel kasutatud pilt pärit Mart Reinsoni fotoaparaadist). Ka mina pole kunagi olnud R.E.M.'i fänn. Loomulikult kuulsin ma nende hitte üksjagu, eriti Losing My Religion'it, mida tuli peale igat kolme laulu tollase MTV pealt, kui see minu telekasse ilmus. Seda ei lastud sellise sagedusega mitte kuu-kaks, vaid vähemalt aastaid. Mis seal salata, tollal hakkas juba vaikselt pinda käima, aga õnneks mitte nii palju, kui nende lugu Shiny Happy People. Viimatimainitu on väga jube lugu ja õnneks on nad sellest ka ise aru saanud ja kontsertitel nad vist seda kunagi ei mängi. Nii, et läksin sinna kontserdile umbes sellises konditsioonis, et pole fänn, aga tean mõndasid vanemaid ja üksikuid uuemaid lugusid. Üldiselt on sellise tundega väga hea minna, kuna see kontsert üllatas väga positiivses mõttes. Minu jaoks oli isegi heli hea (seisin kuskil keskel, lavast tsipake eemal), vähemalt ma ei saa aru, kus paljud inimesed võtavad selle väite, et heli oli tapvalt kõvasti. Minu arvates täpselt paraja tugevusega ja miski ei kriipinud kõrvu.

Kui nüüd rääkida bändist endast, siis Stipe'i olen ma alati pidanud Ilmar Raagi kaksikvennaks ja seekord sain sellele taaskord kinnitust. Kuigi ilmselt on Stipe pikem ja tibake elavama loomuga, aga neil on kohe midagi väga sarnast. Intelligentsed inimesed igaljuhul. Kuigi ma Ilmarit olen ainult paar korda kuskil linnatänaval vastu kõndimas näinud ja absoluutselt ei tunne teda. Stipe igatahes oli laval väga muhe ja raske oli temalt pilku tõsta, kuna teda oli väga huvitav jälgida. Ilmselt peamine põhjus on selles, et jubedalt tekkis tunne, et tüüp ise täiega tahtis seal laval olla. Sellise asja tunneb paratamatult ära ja sellist kirgast soovi ei näe esinejatel just eriti tihti. Samas ei saanud seda just öelda kitarrist Peter Buck'i kohta öelda. Ma arvan, et ta oli veel väga solvunud, et Soomes ta kidra ära varastati ja kergelt tundus, et tal võis isegi väike kraad sees olla. Olen kuulnud, et tegi paar kala ka sisse ja kitarrid olevat ka vahel käest kukkuma hakanud. Ma ise seda muidugi tähele ei pannud. Lavakujundus ja visuaalid olid lahedad. Ausalt öeldes tekkis väike kõrvutustunne, sest umbes nägi see välja selline nagu kaks selleaastast konserti kokku panna. Ehk ekraanipool meenutas Massive Attack'i ja videod, mida sealt näidati (laulja, pillimehed, videoklipid, publik, jne. väga kiirel viisil) jälle selleaastast Björk'i Riia kontsertit. Ehk väga lahe lähenemine oli. Lugude valik oli hea. Mind üldse ei seganud, et tulemata jäi Everybody Hurts. Stipe'i publikuga suhtlemine meeldis. Ta ei teinud seda just palju, aga oli näha, et rahva sai ta kergesti konksu otsa. Sarnaselt Penny-Lane'iga oli häirivam osa see 9/11 mainimine ja USA valitsuse vihkamise jutt. Noh see selleks, mind see ka eriti ei koti, aga ma millegipärast arvasin, et ta seda võib teha. Lugude nimekiri peaks olema järgmine (sulgudes on albumi nimi, kust lugu pärit):

1. Living Well Is The Best Revenge (Accelerate `08)
2. Bad Day (Best of `03)
3. What's The Frequency, Kenneth? (Monster `94)
4. Pop Song 89 (Green`88)
5. Drive (Automatic for The People`92)
6. Man-Sized Wreath (Accelerate`08)
7. Driver 8 (Fables of The Reconstruction `85)
8. Hollow Man (Accelerate `08)
9. Time After Time (Reckoning `84)
10. The Great Beyond (Man on The Moon soundtrack `99)
11. World Leader Pretend (Green `88)
12. Ignoreland (Automatic for The People `92)
13. Strange Currencies (Monster `94)
14. The One I Love (Document `87)
15. Electrolite (New Adventures in Hi-Fi, `96)
16. Disturbance At The Heron House (Document `87)
17. I’ve Been High (Reveal `01)
18. Let Me In (Monster `94)
19. Horse To Water (Accelerate `08)
20. Orange Crush (Green `88)
21. I’m Gonna DJ (Accelerate `08)
22. Imitation Of Life (Reveal `01)

23. Supernatural Superserious (Accelerate `08)
24. Losing My Religion (Out of Time `91)
25. Country Feedback (Out of Time `91)
26. It's The End Of The World As We Know It (And I Feel Fine) (Document `87)
27. Man On The Moon (Automatic for The People `92)

Lugusid tundub olevat väga palju, samas olid piisavalt mitmed väga lühikesed lood. Enda lemmikuid ei oskagi eriti mainida. Võimalik, et need olid Drive, Let Me In, It's The End Of The... ja Man On The Moon.

Kokkuvõttes oli R.E.M. väga hea, et tekkis koheselt ka idee lähitulevikus paar plaati hankida ja lugeda ennast kergelt-öeldes väikseks fänniks. Soojendajad We Are Scientists oli samuti igati tubli. Ma ei ole nende loominguga just kõige paremini kursis. Tüübid ise olid lahedad. Muusika poolelt oli palju suht sarnast värki, aga paar lugu eristus teiste seast välja, kuna need olid teistest üksjagu paremad. Lavasharm oli poistel olemas igatahes.

Kahjuks nüüd võttis valitsus vastu ilgelt vastiku seaduse, mille tulemusena lähevad varsti meelelahutusüritused täieliku käibemaksu alla. See teeb eriti tuska korraldajatele, kes häid artiste siia toovad. Nüüd hakkavad nad neid Riiga viima, kus neid nagunii juba kordades rohkem käib. Selle tulemusel jääb riik ilma ma arvan, et päris paljust. Sealhulgas paljude turistide rahast ning ka kultuurihuviliste eestlaste omast, kes nüüd sellega hakkavad Läti rahakotti täitma. Nojah, aga meie kultuuriminister sellest ilmselt aru ei saa, kuna tema jaoks on kultuuri kõrgvorm laulukoorid.

Peale R.E.M.'i, õigemini enne neid valiti ka selleaastane Mercury Awardsi võitja, kellest sai juba päris pika ajalooga (aastast 1990) bänd nimega Elbow. Võiduplaadiks oli nende neljas stuudioalbum nimega The Seldom Seen Kid, millel teeb kõrvalosalisena kaasa ka Richard Hawley (loos nimega The Fix). Bändi nimi Elbow on pärit ühest BBC minisarjast nimega The Singig Detective, kus kunagi väideti, et sõna "elbow" (küünarnukk) on kõige sensuaalsem sõna inglise keeles, mitte tähenduse pärast vaid viisil kuidas seda hääldatakse. Bänd ise on kriitikute suur lemmik, samas kommertspoolelt vaadatuna pole tegemist just eduka bändiga. Paremini läheb neil siiski kodumaal UK's, kus nad on top 20's kõigi oma nelja plaadiga olnud. USA's pole nad allapoole sadat veel sattunud.

Võitjate auks ka üks nendele pühendatud lugu. See pole küll viimaselt albumilt, aga arvatavasti on see üks nende tuntuim lugu. Hea on ta sellegipoolest. Isegi väga. Loo nimeks Grace Under Pressure.

Puhkuselt tagasi

2008-08-26T21:04:00.002+03:00

Nonii, olen siis puhkuselt tagasi. Veendunud selles, et Itaalia toit on imemaitsev, veinid superhead ja Vespa rollerid ja Fiat 500 (nii uued kui vanad) on tõelised stiiliklassikud. Samuti sai end natuke haritud kultuuriliselt, aga mitte muusikaliselt. Nüüd on veel umbes kaks nädalat vaba, enne kui tööle saab. Seetõttu oli ka huvitav, et olin netist eemal ja polnud üldse aimu, mis maailmas sünnib. Veel tänagi sain meeldiva üllatuse osaliseks, sest selline maailma parim organisatsioon nagu EAKO on sulgenud väidetavate autorikaitseseaduse rikkumise tõttu mu konto, kus ma hoidsin ainult oma mixtape'e. Seetõttu on need netis praegu mitte kättesaadavad. Ehk leiab kunagi mingi uue koha (loodetavasti midagi välismaist), kus mixtape'e hoida. Kahju on muidugi sellest, et mul peas oli juba uus mixtape haudumas.

Varsti on plaanis üks plaadiarvustus teha. Seniks aga natuke teemakohast muusikat:

Morcheeba - Rome Wasn't Built In A Day

Gogol Bordello - Harem In Tuscany

Beirut - Postcards From Italy

Nädalavahetusest

2008-08-13T19:59:00.002+03:00

Kuna reedel siirdun ma oma auga väljateenitud (vähemalt ma ise arvan ja tunnen nii) puhkusele, et sealt naasta rõõmsameelsemana ja väikese töötahtega ning ootamatult ka õppesuutlikuna. Kuna puhkusel on plaanis süüa palju itaaliapärast sööki, juua veel rohkem itaaliapärast veini ja nautida kultuuri (seekord kahjuks ei leidnud ühtegi kontserti, mida tahaks kuulata ja ei leidnud isegi selliseid, mida ei tahakski kuulata). Üldiselt ajas puhkuseisu peale viimane Leigo järvekontsert. Vaatasin siis Mum'i ja Villu Veskit. Ega rohkem ei hakkagi midagi ütlema, sest vaadake ise:

Múm from Alar on Vimeo.

Múm - They Made Frogs Smoke 'Til They Exploded from Alar on Vimeo.

Villu Veski, Eivør Pálsdóttir, Sofia Rubina, Tallinna Kammerkoor & others - iLife Concert from Alar on Vimeo.

Siinkohal järjekordselt vabandused väriseva käe pärast. Heli kvaliteet pole ka teab, mis hea, aga jätkuvalt hämmastab mind mu Panasonicu seebikarbi videokvaliteet, sest see on isegi üllatavalt hea. Kvaliteedi pärast panin videod üle vimeo'sse. Aga jätkuvalt peaks need näha olema ka minu YouTube'i kontol.

Lõpetuseks üks väike meenutus paar päeva tagasi taevasesse soulinirvaanasse läinud Isaac Hayes'i auks:

Videonoppeid telesaadetest

2008-08-01T22:06:00.002+03:00

Kõik videod pärinevad saadetest, mida juhib Jools Holland.

Sonic Youth - Sugar Kane; 1992. aasta

Sonic youth - sugar kane (live jools holland '92)
Uploaded by mathis02

PJ Harvey - Who The Fuck; aasta oli siis 2004

PJ Harvey - Who The Fuck (Live Jools Holland 2004)
Uploaded by newcanadian

John Cale - Venus In Furs; 2003. aastal.

John Cale - Venus In Furs (Live Jools Holland 2003)
Uploaded by newcanadian

The White Stripes - Hotel Yorba; 2001

The White Stripes - Hotel Yorba (Live)
Uploaded by nono_the_bean

Hole - Celebrity Skin; 1998 - kergelt vines nagu alati

Hole - Celebrity Skin (Live On Later With Jools Holland 1998
Uploaded by revolution2

Ida Maira - Oh My God; 2008 - looks like Willy Wonka meets Janis Joplin

IDA MARIA
Uploaded by paulo4lex

Blur - Tender; 1999

Blur - Tender (Live Jools Holland 1999)
Uploaded by adrianidolo

Cornershop - Brimful Of Asha; 1997

Cornershop - Brimful Of Asha - Live Jools Holland 1997
Uploaded by Ichnosman

Oasis - Wonderwall; 1995

Oasis - Wonderwall (Live Jools Holland 1995)
Uploaded by newcanadian

Cat Power - I Don't Blame You; 2006 (vist?)

Cat Power - I Don`T Blame You
Uploaded by mhlenoir

Sigur Ros - Hoppipolla; 2006

Sigur Rós on Jools Holland
Uploaded by peakers

Joanna Newsom - Clam, Crab, Cockle, Cowrie; 2007

Clam, Crab, Cockle, Cowrie from Jools Holland
Uploaded by matt0009

Amy Winehouse - Stronger Than Me; 2003 - oli temagi kord noor, ilus ja narkost (vähem)puutumatum.

Amy Winehouse - Live On Jools Holland
Uploaded by steve75014

Häid saateid teeb see Jools Holland. Sorri, et videosid nii palju sai.

Mercury selleaastased nominendid

2008-07-27T15:38:00.002+03:00

Umbes nädal tagasi avaldati selleaastase Mercury Prize'i nominentide nimekiri. Võitja selgub järjekordselt septembri algul. Selleaastane nimekiri on järgnev:
Adele - 19
British Sea Power - Do You Like Rock Music?
Burial - Untrue
Elbow - The Seldom Seen Kid
Estelle - Shine
Laura Marling - Alas. I Cannot Swim
Neon Neon - Stainless Style
Portico Quartet - Knee Deep In The North Sea
Rachel Unthank - The Bairns
Radiohead - In Rainbows
Robert Plant & Alison Krauss - Raising Sand
The Last Shadow Puppets - The Age Of The Understatement

Minu poolsed kommentaarid oleks sellised, et Adele asemel näeks parema meelega Duffy't. British Sea Power on hea, aga ma pole seda uut plaati veel kuulnud. Pidavat olema väike ripoff Arcade Fire'st. Samas vanad plaadid mulle meeldivad. Burial on samuti hea ja see käib ka Elbow kohta. Samas ka Elbow viist pole kuulnud, peale paari loo. Estelle kohta arvamus puudub, sest umbes tean kes ta on, aga ma ei kuula eriti sellist muusikat. Laura Marling on täitsa võõtas nimi, sama käib veel Portico Quartet'i ja Rache Unthank'i kohta. Neon Neon'i nime olen kuulnud, aga muusikat mitte. Radiohead vääriks siit nimekirjas minu arvates võitu, eriti kuna nad juba neljandat korda on nominendid (viies kord kandideeris Thom Yorke oma sooloplaadiga). Robert Plank & Alison Krauss on ilus album. Viimane bänd ehk Last Shadow Puppets on ehe näide sellest, et nendel mercurymeestel pole Arctic Monkeys'ist veel villand. Viimases kaheliikmlelises bändis ongi üks mees Arcticu Alex Turner.

Peale selle oli siin umbes nädal tagasi ka Kõrvaklapi kolmas sünnipäev. Ma ei viitsi enam statistikat teha nagu varasematel aastatel. Lihtsalt uskumatu on see, et nii kiiresti on kolm aastat möödunud. Oma auks lihtsalt üks sünnipäevalugu, mis minu arvates on maailma parim sünnipäevalugu. Sellises mõnusas joydivisionilikus võtmes. Altered Images - Happy Birthday:

Plink Plongist väga kiirelt

2008-07-21T22:48:00.004+03:00

Sarnaselt eelmise aastaga oli ka sel aastal Plink Plonk mõnus üritus. Ilmselt on ka asi selles, et ma olen suur ühepäevafestivalide fänn. Kuigi eks paljude jaoks see selline säästufestivali formaat ole, aga see selleks. Sarnaselt eelmise aastaga oli ka sel aastal kohe väga ilus ilm, sarnaselt on see vist ainuke festival maailmas, kus vähemalt meeste-WC's pole kunagi järjekorda (sest pisuaare on kemmergus rohkem kui ma lugeda oskan) ja kuulduste järgi ka rohkem rahvast. Ka seekord oli üritus kahe lava vahel ära jaotatud. Pealava väljas ja väiksem lava üleval telgis. See aasta oli telk vist suurem kui eelmine aasta ja vähemalt minu arvates oli seal rahvast kuidagi hõredamalt kui mullu.

Kahjuks ma ei näinud kahte esimest esinejat, kuigi Junk Riot'it oleks väga näha tahtnud ja neid kiideti ka päris palju. Mina jõudsin kohale, siis kui alustas Pastacas. Ma polnud teda varem kunagi näinud, aga mõnda lugu olin kuulnud. Lavalt hakkas tulema tegelikult väga lahedat asjandust ja tundub, et see mees on vähemalt elektrooniliste abivahenditega nagu kala vees. Üllatus oli isegi see, et suure lava täitis väga hästi ära ja viis meeleolu kohe selliseks rahulikuks ja lõbusaks. Kuigi ma enne arvasin, et see on selline muusika, mida sobib kuulata ainult intiimsetel klubikontsertitel. Peale teda oli telgis täiesti võõras nimi ehk Don Raul & His Lawyers. See on siis bänd, milles osalevad enamus teiste Eesti alternatiiv ja underground bändide liikmed. Muusika oli selline garaazibluusine. Ma väga ei jõudnud kuulata, kuna sel ajal enamuse ajast toitsin oma magu kartulite ja kanaga. Järgmine oli Cloudspeak, keda ma õigupoolest oleks juba Kumu Ööl näha tahtnud, aga siis sai väsimus võimust ja jäi nägemata. Nemad tegid sellist tirphopisegust chilloutmuusikat, mis murul lesimise taustaks sobis tegelikult väga hästi. Mul millegipärast tulid võrdlusmomendid eelmise aasta Under Marie'ga. Peale seda oli telgis ÖÄK. Minu jaoks vaieldamatult õhtu parim eestimaine etteaste. Osa lugusid tundsin küll ära 3Pead'e plaatidelt, aga need olid hoopis teises kastmes. Nii, et palun andke ÖÄK'i plaat välja. Peale seda oli lava itaallaste päralt ehk Eveline. Vaatamata bändi ilusale tüdrukunimele, koosnes bänd ainuüksi meestest. Ei taha halvasti öelda, aga ega nemad suurt meelde ei jäänud, kuigi meloodia oli päris ilus ja taustaks sobis päris hästi. Peale seda Köök. Ma Kumu Ööl sain nende tõttu väikse pettumuse osaliseks (tänu kehvale helile), aga nüüd nad tasusid oma võla. Nende etteaste oli mõnusalt humoorikas ja nakkav. Samas eelmise aasta Eliidi võõraste lugude kavale jäi alla (kes ei mäletaks siis legendaarset nibude lugu või seda 63 ja mitte ühtegi sõpra). Siis tuli välilavale soomlaste Scandinavian Music Group. See oli selline tore kantrisegune folk. Siinkohal viitaks Penny-Lane'i intervjuule ja võiks öelda, et minagi laulja telefoninumbrist ära ei ütleks (kuigi oma suure argusega ma vaevalt kunagi sinna helistaks). Tore oli muidgui Penny-Lane'i endaga ka natuke juttu ajada. Aga jah, need soomlased mulle meeldisid. Väga toredat asja ajavad. Järgmisena olid telgis palju kiidetud ja skandalistideks kutsutud vene bänd Miami Scissors. Enne oli neid kiidetud ja öeldud, et nad sarnanevad eelmise aasta vene bändi Moj Rakety'ga. Tegelikult nad jäid minu silmis kõvasti alla. Samuti meeldis mulle eelmisel aastal sarnast asja ajanud lätlaste Mona De Bo ka üksjagu rohkem. Samas selline lavaline sharm ja energia oli neil olemas ja lõpupoole kiskusid ka lood juba väga heaks minema. Tegelikult olid nad head, aga lootused olid neile vist liiga suured ette pandud. Kahjuks ei osanud lava ette minna ja seega jäin tasuta plaadist ilma. Õhtu lõpetas Jaapani instrumentaal (õigemini post-rock) bänd Mono. Nemad olid juba täitsa teisest maailmast. Esiteks oli see vaieldamatult selle aasta kõige valjem kontsert, kus on mul olnud au viibida. Kõrvad veel järgmise päeva pärstlõunani vilisesid. Ja pole midagi öelda, nad oli ikka super-head. See energia mis lavalt tuli oli kindlasti suurem kui Narva elektrijaama nädala toodang. Niipalju, kui mul selja peal karvu on, olid nad kõik püsti. Üldiselt kui võtta ühe ilusa lausega kogu festival kokku, siis tunne oli umbes selline nagu oleks kõrvas olnud kuuldeaparaat ja sinna päev läbi keegi kauni häälega naisterahvas sosistanud, et kui hea kõik on ja lõpus oleks sinna sisse kõva häälega aevastanud. Mono pani ühesõnaga väga meeldejääva ja tugeva punkti kogu õhtule.

Ja lõpetuseks niipalju, et vahest on ka Delfist kasu:

Björk Riias

2008-07-17T19:56:00.004+03:00

Viimastel päevadel on olnud nii halba kui head. Halb on see, et ootamatult jäi mul ära Lou Reed'i kontsert. Hea on see, et eilne Björk'i kontsert Riias toimus. Ja veel kuidas. Riias ootas mind suhteliselt ilus ja päikseline ilm ja päris tühi maantee. Võrust Riiga on teatavasti kiviga visata. Isegi Tallinn on kaugemal. Lisaks on see vist peale Route 66 maanteed Ameerikas vist maailma kõige pikem sirge teelõik. Kurvide asemel on hoopis tohutud künkad, sest sõit läks muudkui üles ja alla. Rigas Arenal oli igatahes juba päris palju rahvast, kui kohale saabusin. Väga palju jäi kõrva ka kodumaist keelt. Soojendaks oli Läti kohalik a capella bänd Cosmos, millest mina polnud enne vist midagi kuulnud. Vaatamata sellele, et ma pole just a capellast väga vaimustuses, oli nende etteaste vägagi huvitav ja hea. Kindlasti meeldisid nad ka Björkile endale, kuna viimane kasutas ka vististi oma eelmise albumi Medulla juures ohtralt inimhäälitsejaid ja beatboxereid. Show otstarbeks olid nad vahelduva eduga kuuekesi vahepealt mingite klaastahvlite taga, millest paistis läbi ainult inimese siluett, kui valgust tagant lasti. Neid kuulaks kunagi hea meelega veelgi. Peale seda toimus väike lava korrastamine, mistõttu tekkisid lavale väiksed lipud ja erilist julgust näitasid kaks valgustajat (või filmimeest), kes mööda imepisikest redelit kõikuva konstruktsiooni nurkadesse üles ronisid ja sinna nad jäidki. Võttis selle nägemine päris kõhedaks. Mitte ainult mind, vaid ka üht kõrvalseisvat soome tütarlast. Peale seda enam-vähem pihta hakkaski. Lavale tulid muusikud ja bänd nimega Wonderbrass. Viimane koosneb nimelt 10 tütarlapsest, millest kolm mägnivad trompetit, kolm trombooni, kolm French Horn'i (see on see hästi kõver puhkpill) ja üks tuubat. Puhkpillisaatel tuli lavale ka staar ise. Esimseks looks oligi kohe Earth Intruders. Tuleb öelda, et alguses oli Björk võibolla isegi kergelt toores, aga peale paari lugu oli kõik nii nagu peab.

Lugusid oli nii uusi kui vanu. Suurem rõhk oli siiski viimasel Volta albumil. Samas tuli ka vanu hitte nagu Hyperballad, Joga, Hunter, Pagan Poetry, jne. Kahjuks jäi mängimata üks mu lemmiklugu All Is Full Of Love. Mul Riia kontserti lugude nimekirja pole kuskilt võtta, aga paar päeva varem Vilniuses olid järgmised lood, mis arvatavasti lõviosas Riiaga kattusid:

01. Brennið Þið Vitar
02. Earth Intruders
03. Hunter
04. The Pleasure Is All Mine
05. Pagan Poetry
06. Vertebrae By Vertebrae
07. Jóga
08. Overture
09. Anchor Song
10. Army Of Me
11. 5 Years
12. Cover Me
13. Wanderlust
14. Hyperballad
15. Pluto

encore
16. Declare Independence

Põhimõtteliselt kestis kogu asi kokku umbes 1,2 tundi, aga selle eest sai kõike. Ballaade, kõrgema klassi technot, lasershowd, konfetisadu, lahedaid kaadreid kahel ekraanil, tantsu, jne. Üllatusi oli palju, eriti kui peale rahulikku Anchor Song'i käis äkki kõmakas ja hakkas pihta täielik tekno. Lisaks olid kõigele vaatamata trummide taga lihast ja luust trummar. Bändi huvitavama poole moodustas kindlasti elektroonika, sest kasutati ohtralt igasuguseid tehnilisi imevidinaid (nagu samplerid, rütmimasinad, ekvalaiserid, ja pooli asju ma ei oska sõnadega kirjeldadagi).

Björk ise oli mingis eriti volangiderohkes kleidis, mis arvatavasti ainult temale sobibki. Paljajalu (vähemalt minu kohast vaadates nii tundus) ja liikus ootamatult palju. Tema liigustustes jäigi silma, et kui musikaalne inimene ta ikka on. Nimelt tema liigutused ja miimika olid nii muusikasse, kui üldse olla saab. Tekkis tunne, et muusika tuleb välja tema sõrmeotstest ja varvastest. Minu silmad polnud küll sellist asja varem näinud. Lisalugusid oli küll ainult üks, aga seda anti täie raha eest. Kuna see lõppes sõna otseses mõttes täieliku sajuga.

Peale kontserti kodupoole veeredes ning peale bensiinijaama kabonossi söömist sain ikkagi aru, et autos kuulates ei ole kõlarites ikkagi see Björk, kes ta on. Tema muusika ongi ideaalne ainult kolmel viisil. Esimene on kontserdil. Teine on väga hea muusikasüsteemi taga (mu autol on jube kehva stereo pealegi), kui muid segavaid asju pole. Kolmas viis on see, et peab teda ka nägema (näiteks muusikavideo vahendusel), sest inimesena on ta juba selline, kes on alati huvitav. Asja juures on üks naljakas asi veel, nimelt kunagi ammu-ammu ma ei sallinud teda üldse. Päris pikki aastaid samas on ta juba väga meeldima hakanud. Peale eilset meeldib veel rohkem.

Lõpetuseks lindistus eilsest finaalloost. Kvaliteet on muidugi allapoole arvestust (ma ise oleks paremini filminud).

Järgmine peatus on Plink Plonk.

Hercules And Love Affair - s/t (2008)

2008-07-14T23:02:00.002+03:00

Hercules And Love Affair'i esimene omanimeline debüütalbum on igati tore üllatus. Vaatamata suhteliselt "geilikule" saundile kõlab see ikkagi hästi ja on vist isegi selleaasta parim tantsualbum, mida ma kuulnud olen. Tõsi küll, see aasta pole ma jõudnud sugugi väga palju kuulata, aga kõrva jäi see kohe. Mina leidsin selle bändi suuresti tänu sellele, et siin teeb kaasa üks suur lemmik nimega Antony Hegarty, kes on senini kuulsust kogunud bändis Antony And The Johnsons. Viimastel peaks samuti sel aastal midagi uut ilmuma, vähemalt on mingid kõlakad käinud. Lisaks Antonyle teevad uuel plaadil häält ka Nomi (mitte segi ajada Klaus Nomiga). Viimase debüütalbum nimega Lost In Lust ilmus juba 2005 aastal ja kriitikute juttu uskudes kõlas see umbes nii nagu kõlab Wu-Tang Clan ja Sade kokkupanduna. Mulle kõlab igatahes jube ahvatlevalt, mistõttu seda lähiajal ka lähemalt uurima hakkan. Ja kolmas vokaalinimene, kes plaadil häält teeb on Kim Ann Foxman. Temast aga ei oska ma üldse midagi rääkida.

Tegelikkuses on aga asi nii, et bändi selgroo moodub hoopis Andrew Butler, kelle dj-karjäär algas juba 15. aastasena öises Denveris. Peab tunnistama, et lugude taustad on päris põnevad ja lauljaid oma plaadile on ta samuti hästi valinud. Juba Antony kõlab siin ühteaegu sama hästi kui ta oma enda plaatidel, samas on tantsulikum ja elektroonilisem suund huvitavaks lahenduseks. Eriti meeldib lugu nimega Blind. Kokku on plaadil 10 lugu. Eriväljaandel veel paar lisaks. Wikipedia millegipärast on selle muusika tituleerinud Ameerika house'iks, mille üle ma ise eriti vaielda ei oska, sest zhanritesse liigitamine on üks mu kõige nõrgemaid külgi, samuti mind need suurt ei huvita kah. Siiski võrreldes tavalise elektroonse tantsumuusikaga on see plaat isemoodi. Nimelt ei ole ta eriti hoogne ja erinevalt sellisest tilulilu tantsukast, paistab sel plaadil olevat suurem roll ka sõnadel. Samas on lugudes olev päris hea rütm, mille järgi liigutada. Helikeel on plaadil päris kirju, sest lugudest leiab igasuguseid lahedaid nükkeid ja käike, alates trompetist kuni ei teagi milleni välja. Samas suure tõenäosusena on need helid kõik välja võlutud elektrooniliselt.

Ametlik koduleht
MySpace
Blind (Frankie Knuckles Remix) (via Welikeit.indie)

Ja videoks oma lemmiklugu Blind:

Ja lõpetuseks meeldetuletus, et 28. august näeb neid Helsingis klubis Tavastia.

Väga kiire nädalavahetus

2008-07-06T14:45:00.004+03:00

Reede ja laupäeva sisse jäi mul 13 tundi töötunde, oma 5-6 tundi magamist, ligi kuussada kilomeetrit autosõitu (see teeb ka vast üle 7 tunni ajaliselt), üks kontsert ja üks festival (ehk mitu kontserti). Aga tulemus on vaatamata väikestele viperustele hea.

Ilmselt olin ma üks paljude seast, kes käis esimest korda Õllesummeril. Seega oli üllatus, et seal oli niipalju rahvast. Noh tegelikult see ei olnud eriti üllatus, aga see oli, et nad vist peaaegu kõik ühes kohas olid ehk siis laulukare all. Arvatavasti oli tegu see aasta suurima publikumiga kontsertiga. Ma ei oska öelda palju seal rahvast oli, aga arvan, et mingi 20-30 tuhat ikka. Igatahes jube kitsas oli. Kontsert ise oli aga väga hea ja meeldiv. Mitte just täpselt selline nagu ETV pealt näidatud kontserdil, sest oli vist natuke vabam ja ka lühem. Aga mehed kütsid hästi. Heli oli minu arvates hea ja rahvas elas tohutult kaasa. Pealegi rääkis Alex äraõpituid lauseid nii, et neist ka aru sai. Eks see väike pugemine on, mis alati rahvale peale läheb. Kõik suuremad hitid tulid ära, mõni uus lugu lisaks. Tegelikult möödus kõik suhteliselt kiiresti. Vähemalt oli mul tunne, et ma ainuüksi Tartust Tallinnasse sõiduga kulutasin rohkem aega, kui kesklinnast Lauluväljakule jalutades, kontserti kuulates ja siis tagasi kõndides. Jäin tegelikult väga rahule, kuigi ma eriti sellisele massiüritusele enam eriti minna ei tahaks. Ma olen tõesti nõus rohkem maksma, et näha neid ka oma soolokontserdil. Ilm oli ka väga hea.

Järgmine päev oli vaiksem ja rahulikuma tempoga. Kuna peale tööd oli vaja sõita Kilingi-Nõmmele. Kurvastuseks hüppas kaasa tulla lubav sõber alt ära, mistõttu läks nurja plaan rooli sokutada keegi teine ja kohapeal äkki veini maitsta. Aga kuna liiklus on sinna vaikne (ainuke milles ma üldse ei orienteerunud oli Tartu ja Viljandi vaheline tee, mis oli remondis). Aga päike paistis, heinamaad rohetasid ja enesetunne paranes ning väsimus kadus. Kohale jõudsin siis, kui oma viimaseid lugusid mängis Wrupk Urei. Sarnaselt eelmise aastaga ei olnud ühtegi halba esinejat. Järgmisena tuli lavale Muuan Mies. See oli tegelikult selline soome süldimuusika, aga antud kontseksti sobis see väga hästi ja laulja oli ka selline muhe tüüp. Peale neid oli Maikameikers. Neid ma nägin ka Kumu Ööl, aga seal nad mulle suurt ei mõjunud. Schillingul olid nad aga väga head. Kahjuks oli nende plaat juba välja müüdud, mistõttu tuli leppida singliga Elevandid. Neil on väga karismaatiline laulja. Tuleb öelda, et minust sai isegi väike fänn. Järgmine oli Samamidon. Tema tegi siis sellist folgija bluusilaadset asja. Vahel läks isegi natuke liiga eksperimentaalseks. Hea, et ma kodus mõni tund tagasi avastasin, et Sam Amidon on tegev ka sellises bändis nagu Doveman. Viimasest bändist on siin ka varem juttu olnud ning Sam Amidoni nimi on sealtki läbi jooksnud. Peale Samamidonit oli lätlaste Dun Dun kord. Need viljelesid juba sellist postrockilikumat asja. Tegelikult olid ka nemad väga head. Ja lõpetas laululaval Los Twang! Marvels. Nemad panid oma surfiroknrolliga ilusa punkti. Kultuurimaja jaoks olin ma juba liiga väsinud ja teekond kodupoole võis alata.

Üldiselt tahaks öelda, et sellistes väikestes linnades ja alevikes võiks rohkem selliseid üritusi olla. Esiteks see toob linna kultuuri, toredaid inimesi ja ka kohalike jaoks eelkõige. Vaatamata paarile kohalikule korüfeele, oli see üritus väga tore. Kui eelmine aasta möllas seal üks purjus tantsumaias naine, siis seekord oli ta ka kohal, aga jäi tahaplaanile, sest oli paar tantsulikumat kohalikku ja ka meestel oli tore, sest sai võõraid naisi taga ajada. Ühe jaoks ei olnud palju isegi oma püksid altpoolt naba märjaks teha. Kuigi jah, nemad olid üksikud erandid, sest tegelikult on seal valdav osa inimesi samasugused inimesed nagu me kõik.

Lõpetuseks üks väga idülliline video Schillingust:

Schilling from taav zbanski on Vimeo.

Väike sellesuve kontsertkalender

2008-07-02T10:33:00.004+03:00

Äkki kellegile on abiks. Panin siia enam-vähem selliseid asju, mida ise vaataks, paari erandiga.

4. juuli, kell 22.30 Tallinna Laululaval Franz Ferdinand
5. juuli alates kella 16.00'st Kilingi-Nõmmel festival Schilling, kus esinevad:
Music For Your Plants (EST), Wrupk Urei (EST), Muuan Mies (FIN), Maikameikers (EST), Samamidon (USA), Dun Dun (LAT), Los Twang! Marvels (GER), Jaakko Eino Kalevi (FIN), Stella (EST)
7. juulis on Riias Skonto Staadionil The Chemical Brothers
8. juuli Helsingis Tavastia klubis Saul Williams
10. juuli on Helsingis lisaks Björk'ile ka Blondie Kulttuuritalos
11. juuli Tallinna Linnahallis legendaarne Lou Reed
11. juuli astub Helsingi Olümpiastaadionil üles Bruce Springsteen & The E Street Band
16. juuli Riga Arenal Islandi sensatsioon Björk (10. juuli on ta Helsingis)
18. juuli Lätis Slacgriva's (pidi olema hästi Eesti piiri juures) toimub Positivus AB Festival, kus astuvad üles Fatboy Slim, Travis, Manic Street Preachers, British Sea Power, Timo Maas, I'm From Barcelona, British Sea Power, pluss paljud kohalikud bändid
19. juuli Tartu lauluväljakus murufestival Plink Plonk, kus seekord astuvad üles Mono (JPN), Scandinavian Music Group (FIN), CDOAss (SWE), Pastacas (EST), ÖÄK (EST), Smõuk (EST), Miami Scissors (RUS), Eveline (ITA), Don Raul & His Lawyers (EST), Junk Riot (EST) ja Cloudspeak (EST)
20. juuli on Riia Skonto Staadionil Metallica
31. juuli on Tavastia klubis Helsingis Blonde Redhead
7. august näeb Helsingis Hartwall Arenal legendaarset Neil Young'i
9. august näeb Leigol lisaks Villu Veskile ja Hedvig Hansonile islandlaste Mum'i
11. august on Helsingis Tavastia klubis Yeasayer või Jäähallis Meat Loaf
15. august on Helsingis järjekordselt Flow Festival, kus astuvad üles Kings of Convenience, The Roots, múm, CSS, Crystal Castles, Jamie Lidell, Sébastien Tellier, Ane Brun, Martha Reeves & The Vandellas, Señor Coconut, Vladislav Delay, M.A.N.D.Y., Louie Austen, 22-Pistepirkko, Kiki, Jori Hulkkonen, Asa, The Five Corners Quintet, Robert Hood, Detektivbyrån, Raappana, Mr. Velcro Fastener, DJ Funk, Hidria Spacefolk, Clouds, Astrid Swan, Rusko, Kuusumun Profeetta, Caspa, Imatran Voima, Sebo K, Del, Tes La Rok, Plutonium 74, Borko, Christian Prommer's DrumLesson, Jesse, Roberto Rodriguez, Huoratron, Joose Keskitalo, Mesak, Le Corps Mince de Françoise, José James, Eero Johannes, Samuli Kemppi, DJ Randall, Astro Can Caravan, Reino & The Rhinos, Artificial Latvamäki, Randy Barracuda, DJ Eli Escobar, âme, Massive B, Boj Lucki, Lil Tony, Spartan Lover, SENOR COCONUT AND HIS ORCHESTRA feat. ARGENIS BRITO, Michael Black Electro, TV Off, Eagle boston, Moritz von Oswald Trio
22. august Saku Suurhallis kurikuulus Sex Pistols
23. august Rock Cafe's kurikuulus Islandi bänd Sigur Ros (22. august on nad Riias)
27. august näeb Helsingi Jäähallis legendaarset rockabillygruppi Stray Cats
28. august on Helsingis Tavastias Hercules And Love Affair
11. september Saku Suurahallis R.E.M., keda soojendab We Are Scientists
19. september on Riias Riga Arenal Queen + Paul Rodgers
5. oktoober on Riias Sapnu Fabrikas Prantsusmaa elektroonikabänd Air
4. november taaskord Riga Arenal lemberokkarid The Scorpions koos sümfooniaorkestriga

OK, kindlasti tuleb see list pole lõplik, sest praktiliselt iga päev midagi lisandub.

Ainult nädal aega

2008-06-28T17:24:00.003+03:00

Seoses tänase otseülekandega Islandilt, kus kohaliku maastiku kaitseks esinevad Björk ja Sigur Ros, on Islandi muusikaga paremaks tutvumiseks Pitchfork TV pannud üles nädalaks ajaks täispika filmi Screaming Masterpiece. Ise nägin seda kunagi aastaid tagasi PÖFF'i raames ja leidsin seal päris üksjagu uusi artiste. See on siis dokumentaalfilm Islandi omapärasest muusikast, selle tagamaast, tulevikust ja hetkeseisust. Teiste seas on seal esindatud terve Islandi muusika raskekahurvägi, alates Björk'ist kuni ei teagi kelleni välja. See oleks väga soovituslik ja kohustuslik vaatamine.

Seoses Islandi muusikaga, siis 23. august näeb Rock Cafe's Sigur Ros'i. Ametlik teadaanne pidi samuti varsti tulema. Kahjuks jääb mulle see kontsert ära, kuna olen sel ajal reisil. Aga jumal küll, kus süda tilgub praegu verd.

Screaming Masterpiece'i film siis läbi Pitchfork TV

Ja National Geographic'u lehel rohkem juttu ja viiteid tänasele kontserdile Islandil, kus siis esinevad Björk ja Sigur Ros.

Kumu Öö kolmas tulemine

2008-06-22T22:16:00.003+03:00

Kuna eelmisel aastal jättis see üritus mulle hea mälestuse, siis oli kindel plaan ka sellel aastal seal kohal olla. Esiteks seetõttu, et Kumu on üleüldse maru lahe hoone (olen seal vist nii 4-5 korda käinud, mis paari avatud aasta kohta on minu arvates hea näitaja) ja teiseks olid seal sel aastal paremad nimed kui eelmisel aastal. Noh, kindlad magnetid olid enne kontserti juba Mugison, Susanna ja The Orb. Lisaks veel mõned kohalikud ja mõned kaugemad külalised. Üldiselt jõudsin ma sinna kohale siis, kui Maikameikers tegi oma viimaseid lugusid. See täendas seda, et välilaval astus peale neid üles Mugison. Mees kelle loomingut ma olen palju kuulanud, samas viimast plaati mitte kordagi. Ega üllatus oligi suur, kui ta tegi suht kõva rocknrolli seal. Ma esialgu arvasin, et tuleb midagi sarnast nagu ta seal vahepeal tegi, kus ta karjeid loopima pani. Õnneks oli üllatus meeldiv ja jäin väga rahule. Heli oli ka võrratult paigas, sain vist igast sõnast aru, mis ta laulis ja rääkis (ma tavaliselt ei saa). Peale seda siirdusin vaatama paljukiidetud Planningtorock'i. Mul polnud ausalt öeldes temast õrna aimugi, aga see mis lavalt tulema hakkas oli hea. Visuaalne pool kiskus vägisisi silmad ekraanile ja muusika läks ka aina kaasakiskuvamaks. Siiski peale 3-4 lugu otsustasin kiiresti ka välja liikuda, sest ma polnud Kööki kunagi laivis näinud. Pean tunnistama, et vaatamata toredatele lugudele ei olnud laval olev just eriti kaasakiskuv. Mulle tundus, et heli oli ka kuidagi kehvake (vähemalt sel hetkel kui ma seal olin). Seega peale paari lugu pöördusin taas sisse, aga seekord juba auditooriumisse. Seal mängis klaverit Hauschka. Ma sealt kõrgelt ülevalt vaatasin, et keegi naine mängib häälest läinud klaveriga muusikat. Siis ta aga hakkas vahepeal rääkima ja oli hoopis mees ja sättis klaverikeeltele mingeid metallasju juurde ja hakkas mängima. Pean tunnistama, et see oli väga originaalne lähenemine ja muusika mida ta mängis oli tõeliselt huvitav ja hea. Peakski end tema loomega rohkem kurssi viima. Järgmisena oli The Orb'i kord. Kui nüüd aus olla, siis ma olin juba enne kahe vahel, kas minna vaatama Orb'i või Susannat. Aga kui Orb alustas, siis see oli minu hetkemeeleolu jaoks tohutult mürarikas ja pealegi täisesti rahvarohke, seega suundusin peaaegu tühja auditooriumisse, kus varsti hakkas mängima Susanna. Mul oli varem arvutis paar tema kaverit, näit. Love Will Tear Us Apart, Enjoy The Silence ja Hallelujah. Ja mulle need väga meeldisid. Seega oli see selline igati hea, rahulik ja südamlik etteaste. Õnneks ta mängis oma enda loomingut. Ma pean muidugi väga kiitma auditooriumi akustikat, sest see oli tohutult hea. Iga väiksem asi kõlas täpselt nii nagu peab ja kui silmad kinni panin, siis võis vabalt öelda, mida tegi parasjagu trummimees, kitarrist või Susanna ise. Susanna ise meenutab kergelt Tori Amos't või Fiona Apple'it või mõnda teist sellist, aga ta on selliselt põhjamaiselt tagasihoidlik ja seetõttu ka tohutult armas. Rahvast tekkis ka sinna pidevalt juurde ja lõpuks oli vist praktiliselt terve saal inimesi täis ja tuli ka lisalugu, mida festivalidel tavaliselt ei tehta. Ainuke miinus asja juures oli see, et see kontsert hakkas vist kell üks öösel ja enne seda oli juba pikk päev selja taga (8-18 tööl, siis autoga Tartust Tallinna, siis kiire söömine jne.) ja viimaste lugude ajal hakkas väsimus endast väga märku andma. See jäi ka mu õhtu viimaseks kuulamiseks.

Kuna on pikad pühad, siis esialgu on piltidega kehvad lood. Kuigi pildistajaid oli seal palju. Hektel olen leidnud ainult:
Melu.ee
PoLtErQeIsT
ja viimane, kus on pildistatud rohkem kuulajaid (ühel olen ka mina fookusest väljas):
Plahvatus makaronitehases

Lõpetuseks tahaks öelda korraldajatele suure AITÄHHi ja lõppu kaks videot kahelt esinejalt:

Esimene on Mugison ja looks siis Jesus Is A Good Name To Moan:

Teine on siis Susanna And The Magical Orchestra töötlus loost Love Will Tear Us Apart:

Kõrvaklapp Mixtape #8: Names

2008-06-17T20:38:00.004+03:00

Nüüd lubatud mixtape. Seekordseks teemaks on nimed ja kõik need on kaunid naistenimed.

1. Bonne "Prince" Billy - Madeleine-Mary
2. Tom Waits - Martha
3. The Rolling Stones - Angie
4. Iron & Wine - Jezebel
5. Frida Hyvönen - Valerie
6. Rufus Wainwright - Natasha
7. Jens Lekman - Julie (Remix)
8. Nouvelle Vague - Marian
9. Taken By Trees - Julia
10. Patti Smith - Kimberly
11. Blood On The Wall - Mary Susan
12. Ida Maria - Stella
13. Them - Gloria
14. Beck - Debra
15. The White Stripes - Jolene

Kogu kupatus asub siin:
Kõrvaklapp Mixtape #8: Names

Alternatiivsed tõmbekohad samuti zShare'i lehelt ja sellelt Megaupload'i lehelt.

Massive Attack Tallinnas

2008-06-11T21:47:00.004+03:00

Küll teil on alles lõbus, kuna lähiajal peaks minu poolt tulema kontserdiarvustusi (õigemini minupoolseid ülevaateid) veel küllaga, kuna tulevik on helge. Seega jätkan viimasest, kus käisin. Selleks oli siis Massive Attack. Keda soojendas meie endi Pedigree. Viimasest teadsin ma ainult nime ja vist kunagi hilisel kiviajal nägin neid ka pilte näitavast kastist, kus jooksis saade Seitse Vaprat. Aga kuna ma tollal eriti sellist muusikat ei kuulanud ja suuremas osas nad pole ka siiani minujaoks eriline teetass. Siiski olid nad minu arvates päris head ja toredad. Eriti meeldis üks instrumentaallugu mis kannab imelist nime "Blessed Are Those Who Can Sleep" ja peaks ilmuma kunagi ka bändi tulevikus ilmuval albumil. Nii, et esmatutvus nendega oli päris meeldiv, sest tavaliselt mulle soojenajad suurt meelde ei jää.

Peale neid oli Massive Attack'i kord. Tuleb tunnistada, et ma pole just nende eriti suur kuulaja ja austaja olnud. Ausalt öeldes ma teadsin võibolla nende 4-5 lugu enne ainult ja tänu sellele, kui mulle kunagi ammu MTV sisse pandi ja vahetpidamata Unfinished Sympathy't lasti, siis ma mingi aeg isegi vihkasin seda lugu. Sellest on muidugi piinlik rääkida, eriti kui kontserdil selle loo ajal sõna otseses mõttes külmavärinad mõnust mööda selga käisid. Tegelikult tuleb tunnistada, et maru hea variant olekski konrsertitel nii käija, et esitajast suurt midagi ei tea, siis on pettumuse korral pettustunne väiksem ja meeldivuse korral reeglina lahkud suure mõnutunde ja elamusega. Samuti võib sinust saada ka bändi suur austaja. Nii minuga ka juhtus. Samas mitte esimest korda (kõige võimama mulje on jätnud senini Grizzly Bear).

Kui nüüd rääkida paljukirutud Saku Suurhallist, siis siinkohal osutusid mu ootused tõeks. Ma nimelt olen alati arvanud, et selline elektroonilisem muusika või elektroonikamõjutustega muusika sobib sellesse plekkhalli heli mõttes hästi, sest see kumisev kõla peaks ju nagu asjale natuke juurde andma. Kindlasti oli mängus ka see, et mehed tegid juba mitu päeva seal proovi ja heli saadi tõepoolest timmida nii heaks kui võimalik. Ja tõepoolest, nii hea heliga kontserdil pole ma Saku Suurhallis senini olnud. Minu jaoks oli isegi tugevus paras, kuigi olen kuulnud, et nii mõnigi oleks soovinu asja valjemalt kuulata. See olenes vast rohkem sellest, et kes kõrval olid. Kui olid mingid vahetpidamata lobisevad tegelinskid, siis võis see tõesti häirida. Minu ümber olid valdavalt ilusad, viisakad ja vaiksed inimesed. Ma ise kaasaarvatud. Visuaali poole pealt oli tegu samuti igati kõrgklassi asjaga. Taga olev ekraan andis palju juurde (eriti meeldis see lennujaamatabloo värk ja need eestikeelsed uudised olid samuti igati põnevad). Valgustuse poole pealt meeldis see, et otseselt muusikute peale valgust eriti ei lastudki, sest see tuli tagant ja siis tundus, et laval on lihtsalt varjud.

Tallinna kontserti lugude nimekiri peaks olema järgmine:
1. All I Want
2. Marooned
3. Teardrop
4. 16 Seeter
5. Risingson
6. Kingpin
7. Mezzanine
8. Harpsichord
9. Red Light
10. Inertia Creeps
11. Safe From Harm
12. Marakesh
___

13. Angel
14. Unfinished Sympathy
15. Dobro

Mina teadsin siit kolme lugu ainult. Aga seda meeldivam oli üllatus, kui head ka ülejäänud olid. Samuti olid toredad kolm lauljat, kes nendega koos olid. Kõige muhedam oli Horace Andy, kes näitas tugeva aplausi peale alati mõlema käega pöidlaid. Siis väga võimas oli ka suuremat sorti mustanahaline naislaulja Yolanda Quarty ja blond kaunitar Stephanie Dosen (kes natuke kaugemalt, ehk minu kohalt vaadates meenutas välimuselt vähemrinnakat noort Dolly Parton'it).

Kontsert oli kokkuvõttes täielik audiovisuaalne nauding. Kindlasti parim, mida ma Saku Suurhallis olen näinud-kuulnud. Nüüd on ainult see, et tuleb hakata raha kulutama varasematele albumitele ja samuti ka uuele, kui see kunagi ilmub. Bestof plaate ma ostma ei hakka loomulikult. Seniks aga lõpetan, sest juba järgmised elamused peaks saama Kumu Ööl. Üks pilt Delfi pressifotode seast:

Rohkem pilte leiab (millegipärast on praktiliselt kõik kohalikud kollased-kõmulehed:
Weekend.ee
Delfi
SL Õhtuleht
Elu24

Ja üks video Tallinna kontserdist (loo nimi on Risingson):

Bob Dylan

2008-06-05T14:29:00.003+03:00

Nüüd väike kohustuslik postitus. Kuna eile oli siis Dylani kontsert, kust ka mina ei puudunud. Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, siis ma tegelikult teadsin, mida sealt oodata. Umbes 5. aastat tagasi ma teda Helsingis nägin. Millegipärast oli ka väga hästi meeles hallipäine ja suure habemega helimees. Teisi nägusi ma tollest kaugest ajast ei mäletagi. Aga vabanduseks võin öelda, et ma istusin toona väga kaugel. Igatahes oli seekord esirea pilet, kuigi sellest erilist kasu polnud. Esiteks oli esimese rea toolid kuidagi kõrget lava arvestades väga lähedal (ei tea, kas toolide panijad ka ise proovisid seal istuda ja vaadata). Ideaalolukorras oleks Bob'i näinud kuskilt rinnust alates. Aga õnneks või kahjuks panid päris paljud inimesed kohe legendi ilmumisel lava ette seisma, mistõttu ma oma lukskohast ei tahtnud ilma jääda. Seega tõusin ka püsti ja olin kohe selle reelingu ääres ehk kohe nii lähedal kui võimalik. Muidugi minu poolne rida nägi teda pigem seljataguses profiilis, aga asi seegi. Ja teisena tuleb öelda, et heli oli ka üllatavalt hea, kuigi ega ma sõnadest suurt aru ei saanud, kui just väga pingsalt ei kuulanud. Kuigi pean tunnistama, et vabalt oleks see kontsert toimuda linnahallis. Seal vähemalt normaalne akustika ja istekohad ka mugavamad, kuigi minu varasemad kogemused näitavad, et ka seal kipub rahvas ette ronima. Kuigi selle saaks paari raske rusikaga turvamehe vahendusel likvideerida.

Kontsert hakkas muidugi paljulubavalt, kuna esimene lugu oli kohe üks mu suur lemmik nimega Rainy Day Women. Pealegi oli vanamehes särtsu küll. Seda show puudumist oskasin oodata, kuigi ilmselt paljudele enesenäitajatele oli see ilmselt üllatus, kuna niipalju, kui ma üldse tahapoole vaatasin, siis peale paari lugu läksid nii mõnedki juba minema. Väiksed nüansid olid ikkagi sees. Ma ei tea, kas see oli taotuslik või juhuslik, aga vahel sellised paberilipaka taolised asjad õhust alla kukkusid. Umbes nagu valge liblikas liugles vaikselt mikrofoni ette maha. Võrreldes varasema kontserdiga, siis siin mängis Bob kordades vähem suupilli. Muidugi ka seda, et kuna ma olen ikkagi tema suur austaja, aga samas pole ma kogu tema loomingut ära jõudnud kuulata, siis kontserdil olid ka umbes pooled lood vist täitsa tume maa. Aga noh, alati ei peagi vanu ja tuttavaid kuulama. Lisaks on Bob'il selline kiiks, et ta mängib omi tuntuid lugusid hoopis teistmoodi kui plaadi peal ja mõne tunneb alles refrääni või mingi imelikus kohas tuttava meloodia järgi ära. Seekord tundsin nii ära Blowin' In The Wind'i.

Bänd oli viieliikmeline. Pidevat sähvis laval ka üks lavapoiss (või tüdruk), kes oma aasiamaa päritolule meenutas mulle kangesti noort Yoko Ono't. Bassimees oli kergelt Carlos Santana jällegi. Kuigi viimane oli väga sümpaatne tüüp, kuna vahel mängis ka kontrabassi ja ega bassi taga funkis ka hästi. Kuigi üldiselt on basskitarr minu arvates ääretult seksapiilne pill, eriti kui seda mängib keegi hea mänguoskuse ja kauni välimusega naisterahvas (siinkohal ma arvan, et Penny-Lane on minuga ühel arvamusel). Bändi sümpaatseim kuju oli sellegipoolest mees, kes mängis ühes loos bandzot, vahel viiulit, siis kannelt ja ilmselt midagi veel, aga minu jaoks seisis Bob täpselt tal ees. Lisaks oli veel trummar ja kaks kitarrist, millest üks vist vahel ka bassi mängis, jällegi oli võimukast vahel ees. Üldiselt olid võimud lampvõimendid ja nende taga kostev kuma oli kuidagi imeline, ilmselt andsid ka helile palju juurde.

Igaks juhuks lisan ka ürituse playlisti:
1. Rainy Day Women #12 & 35
2. If You See Her, Say Hello
3. Rollin' And Tumblin'
4. Beyond The Horizon
5. Stuck Inside Of Mobile With The Memphis Blues Again
6. High Water (For Charlie Patton)
7. Positively 4th Street
8. The Levee's Gonna Break
9. Just Like A Woman
10. Honest With Me
11. When The Deal Goes Down
12. Highway 61 Revisited
13. Workingman's Blues #2
14. Summer Days
15. All Along The Watchtower
väike paus
16. Thunder On The Mountain
17. Blowin' In The Wind

Olgu öeldud, et kontserti tipphetked saabusid minu jaoks lugudega 1, 7, 9, 12, 15 ja 16 ja 17.
Ehk peamiselt vanade lugudega. Samas ega teised polnud märkimisväärselt kehvemad. Lihtsalt ma pole uuemat Bob'i eriti süvenenult kuulanud ja mu vaieldamatud lemmikplaadid temalt on Blone On Blonde, Highway 61 Revisted, Bringig It All Back Home, The Freewheelin' Bob Dylan ja Blood On Tracks. Ma muidugi ootasin veel Like A Rolling Stone'i lugu ka, sest kuuldavasti esimesel juunil olevat see olnud Helsingis viimane lugu, aga noh kõike ei saagi alati.

Väga mõnus ja natuke koomiline oli ka bändi lavalt lahkumine, nimelt rivistati end lihtsalt lava ette natuke seisti ja ilmselt nauditi aplausi ja Bob ilmselt peaaegu esmakordselt tsekkas ka publiku üle. Aga jah, ei mingit kummardust, lehvitamist vaid lihtsalt väike seis. Samas see oli väga temalik, kõige selle mittesuhtlemise juures.

Väike kivi veel Saku Suurhalli kapsaaeda on see, et seal ära saamine on täielik müstika. Isegi Helsingis istub rahvas sõbralikult rivis ja ootab taksot, mitte ei trügi ja hüppa vahele jne. Taksojuht oli õnneks sõbralik.

Järgmistest legendidest sooviks näha Neil Young'i (muuseas augusti esimesel poolel on ta Helsingis, aga mina sinna ei saa minna) ja Patti Smith'i. Ma ütleks veel Lou Reed kah, aga tema on ka varsti nähtud. Bowie't olen ka õnneks juba näinud.

Ja lõpetuseks üks video sellest ajast kui Bob Dylan läks nii-öelda elektriliseks.

Näitamaks, et ma olen veel elus

2008-06-03T11:03:00.003+03:00

Kuna käimas on mu nädalase puhkuse teine vaba päev, siis võiks ju nagu midagi teha. Varsti on kavas koostada järjekordne mixtape. Seniks aga natuke videosid, mille teemaks on tulevased albumid.

Esimene on siis Brasiilia au ja uhkus Cansei De Ser Sexy, kellelt ilmub varsti uus album nimega Donkey. Esimene lugu on ka juba netis ringlemas ja see kõlab järjekordselt võrratult. Selle nimi on Rat Is Dead (Rage). Siia juurde siis üks mitteametlik video:

Teine bänd, kes varsti uue albumiga kõrvu lammutama hakkab on Ratatat. Popop'i lugevad isikud on seda uut video juba näinud, aga ka see kõlab väga hästi ja samas nii nendelikult. Lisaks on hetkel jube tahtmine vaadata filmi Predator. Laulu nimeks on Mirando.

Siis juba palju kära teinud islandlaste Sigur Ros. Kes augustis esinevad nii Helsingis kui ka Riias. Samas üks hästi tegija naisterahvas ühes foorumis mainis, et ärge sinna veel kiirustage, kuna võib juhtuda, et äkki satuvad siiagi. Igatahes ka Siguritel ilmub varsti uus album. Video on küll paljudes kohtades keelatud, kuna see sisaldab ohtralt valgustkartvaid paljastusi. Kuigi minu arvates pole palja inimkeha näitamises midagi roppu, eriti veel siis kui nad seal midagi pornograafilist ei tee. Hea kvaliteediga video oma täies hiiguses on saadaval siin. Youtube pakub tsenseeritud versiooni. Samas laul on väga hea, selline Animal Collective'i sugune. Laulu nimeks on Gobbledigook.

Siis loomulikult ilmub varsti uus plaat Franz Ferdinand'il. Selle tutvustamise raames jõuavad nad isegi Õllesummerile. Uus album pidavat palju sisaldama Aafrika mõjutusi. Seniks aga hoopis üks kaver nende poolt. Ehk üks mu Bowie lemmiklugusid nimega Sound & Vision.

Ja lõpetuseks veel üks kergemalt rockilikum ootus. See siis My Morning Jacket, kelle kohe-kohe ilmub uus album Evil Urges. albumi nimilugu kõlab igatahes kuidagi Prince'ilikult. Aga seda bändi sooviks väga laivis näha. Nende üht liiget Jim James'i olen soolokavaga näinud ja juba see oli fantast. Ja nüüd siis plaadi nimilugu:

See millest kõik räägivad ...

2008-05-22T23:18:00.002+03:00

Ma eriti palju ei tahaks seda teemat puudutada, aga natuke ikka. Tunne on umbes selline nagu üks isa sõber armastab rääkida. Nimelt käis ta kunagi kuskil Põlva lauluväljakul vaatamas ühte suvetuuri ja tema kui väga muusikakauge inimene läks sinna ainut ühe asja pärast. Selleks oli Peeter Volkonski ehk õigemini bänd Propeller (kuigi mulle nad ka päris meeldivad). Ühesõnaga oli mingi suvetuur, kus enne laulisid umbes Code One, Kalle & Astra ja Mart Rannamäe ja siis korraga koperdas valges ülikonnas Volkonski karkudega lavale ja ütles kuldsed sõnad: "Peale kaht tundi täielikku paska, tuleme lavale meie, ansambel Propeller, üleni valges". Jutuga tahtsin tegelikult jõuda Eurovisioonile. Mina kui muusikas enda arvates natuke laiema silmaringiga inimene üritan ikkagi natuke maailmas toimuvat kõrva taha panna ja siis vahel jälgin igasuguseid totruseid. Eurovisioon on selles mõttes tore üritus, et praktiliselt iga aasta seal üks pärl ära tuleb. Eelmisel aastal oli neid koguni kaks. Esimene oli Ungari:

Ja teine oli loomulikult Prantsusmaa:

Siis tuleb paar aastat tühjust, aga aastat 2003 mäletame eelkõige seetõttu, et siis oli meil endil läbi aegade parim eurolugu. Aga tänu sellele loole on see mees praegu mõnede jaoks riigi suurim vaenlane. Paljude jaoks on ta isegi süüdi veel praeguste eurolugude kehvade kohtade pärast. Mõne jaoks on ta kindlasti veel süüdi nii konnasilmade, kõõma ja sellepärast, et naabrimehel on kobedam naine kui enda oma. Aga mis me ikka keerutame, tegu siis kodumaise suurima muusikatalendiga.

Siis on jälle tükk maad tühjust. Aga siis tuli läbi aegade parim eruolugu üleüldse.

Tegelikult ma polegi selles Euroteemas väga pädev. Sest eriti muud ei meenugi. Peale ühe, mida ma tean tänu isalt saadud vanade vinüülide mäletan. Selleks oli:

Ja olengi jõudnud sellesse aastasse. Noh pole vist vaja mainida, et ka sel aastal rokib Prantsusmaa. Uskumatu, et selline indiemees üldse neid esindama sai ja seda enam, et ta ingliskeeles laulab. Igatahes selle loo väga wesandersonlik video on siin:

Ja kui aus olla, siis oli lisaks Prantsusmaale ka sel aastal üks ääretult tore pärl, mis kohe silma ja meelde jäi. Kuigi see on mingis kohalikus keeles. Aga väga tasemel värk. Mulle see meeslaulja meenutab natuke ulakat ja lõbusamat Jack White'i ja naine jällegi meenutab Arcade Fire Regine'i. Ehk siis Bosnia & Hetsegoviina. Oh, see refrään on tohutult nakkav.

Scarlett Johansson - Anywhere I Lay My Head (2008)

2008-05-13T21:20:00.005+03:00

Scarlett Johansson on siis Taani juurtega Ameerika filminäitleja, kes on teinud superrolle paljudes filmides. Minule tulevad kõigepealt meelde Lost In Translation, Ghost World, The Man Who Wasn't There ja veel mõned. Peale selle on tegu vaieldamatult äärmiselt seksika ja ilusa naisega. Ja oh üllatust, ta ka laulab. Seda laulmist oli varem kuulda juba Lost In Translation'is, siis paljud ameeriklased nägid teda koos The Jesus & The Mary Chain'iga esinemas Coachella muusikafestivalil. Ja juba mõnda aega liikus netis ringi ka tema poolt lauldud Gershwin'i lugu Summertime (viimasel oli ka palju kahtlejaid, et kas see ikka oli tema).

Edasise suhtes pean tunnistama, valdas mind väga suur halb eelaimdus. Nimelt otsustas Scarlett kohe, et tema plaat tuleb Tom Waits'i lugudest. Ja see on tõeline pähkel. Sest sellist käriseva ja geniaalsete sõnadega meest on raske üle lüüa. Raske on isegi ligilähedale jõuda. Ja pealegi olen ma väga suur Tom Waits'i austaja. Seega oli mu halb kõhutunne igati õigustatud. Ei läinud palju aega mööda, kui liikusid kuuldused, et uue albumi produtsenditoolis istub Dave Sitek ise. See mees on siis kui TV On The Radio bändist tuntud kitarrist ja samuti ka produtsent. Asjale lisas aina ootusi juurde, kui selgus, et plaadil mängib kitarri Yeah Yeah Yeahs'i Nick Zinner. Ja üks viimaseid rosinaid oli see, et David Bowie võttis nendega ise ühendust ja ütles, et tahaks plaadil kaasa teha. Kahes loos ta taustavokaale teebki. Bowie on üleüldse suur uute muusikute innustaja ja nii-öelda hea vaim. Peale selle on ta suur TV On The Radio fänn. Ja et asi oleks täielik, siis ka Tom Waits ise olevat plaadiga suhteliselt rahule jäänud.

Lugude valik plaadile olevat olnud suhteliselt keeruline ja tuleb tõdeda, et suuremas osas ei sisalda see Waits'i suurimaid hitte. Tuntum lugu on kindlasti I Wish I Was In New Orleans. Scarlett ise väitis, et ta ei hakanud selliseid lugusid valimagi, mida ta vaimusilmas ainult Waits'i enda esituses suudab ette kujutada. Seega pole siin ei Tom Traubert's Blues'i, Ol'55, ja paljusid teisi Tomi klassikuid. Meeldib ka see, et Scarlett ei laula lugusi üks ühele maha. Ja üks lugu on plaadil ka mitte Waits. See on siis Scarlett'i ja Dave'i enda kirjutatud lugu Song For Jo. Bowie't kuuleb lugudes Falling Down ja Fannin' Street. Samuti on plaadi muusikalise poole pealt päris palju äratuntavat TV On The Radio'st. Selline suhteliselt tume, sügav, aga samas väga avara muusikapildiga värk.

Plaadi üks huvitavamaid nüansse ja üllatusi on Scarlett'i hääl. Ma millegipärast arvasin, et see on selline suhteliselt tavaline ja mittemidagistütlev. Tegelik on aga selles, et tema hääl on äärmiselt madal. Natuke meenutab isegi sellist vana naise häält. Ma isegi võrdlust ei oska hästi tuua, aga äkki Marianne Faithfull'i praegust häält, aga siiski palju madalamat. Kõrgeid noote ta vist üldse ei võta. Samas see sulab maru mõnusasti meloodiasse sisse. Ja mulle meeldivad hääled, mis teistest eristuvad. Ja Scarlett'i hääl eristub. Ma tean, et paljudele see ei meeldi ja ilmselt on ka osa inimesi, kes seda üldse kuulata ei saa. Samas mulle meeldib. Neile kellele ta hääl pinda käib, siis plaadi esimene lugu Fawn on instrumentaalpala. Iseasi palju seal Scareltt'i enda käsi mängus on, eks rohkem andekate pillimeeste ja produtsendi. Ma olen päris kindel, et raadiohittideks tema lood ei saa. Aga ei olegi palju näitlejaid, kes sellega uhkustada saavad.

Kui nüüd mingi kokkuvõte teha, siis tegelikult on see plaat meeldiv üllatus. Esiteks lükkas ta ümber mu halvad eelaimdused. Teiseks mulle kogune see päris meeldib. Aga esialgu pean siiski Scarlett'i veel rohkem näitlejaks kui lauljaks. Samas pean ma Tom Waits'i jälle rohkem lauljaks kui näitlejaks, kuigi ta on mänginud rohkemates filmides kui Scarlett. Samas on mõlemil annet mõlemal alal.

Väikese kõrvalpõikena mainin veel üht näitlejat, kes viimasel ajal muusikaga minu südat vallutab. Tegu on siis Zooey Deschanel'iga. Tema ei aja asja siiski üksi, vaid on kampa löönud muusikuga M. Ward ja neil on bänd nimega She & Him. Igaks juhuks ka nende Myspace leht. Aga küll ma neist kunagi pikemalt räägin.

Kõigepealt Scarlett'i Myspace, kus saab nelja lugu koguni kuulata.

Järgmisena Scarlett'i esimene singel Falling Down ja selle video:

Siis kõigile tuntud The Pretenders ja nende Brass In Pocket, filmist Lost In Translation:

Ja juhul, kui keegi ei tea või ei ole Tom Waits'i laulmas näinud, siis siin ta on:

The Raconteurs - Consolers Of The Lonely (2008)

2008-05-03T21:28:00.007+03:00

The Raconteurs on siis bänd, kellest siin varem juba juttu olnud. See koosneb siis kahest The Greenhornes'i bändimehest, lisaks Brendan Benson'ist ja minu arvates juba elava legendistaatuses Jack White'ist. Nende debüüt ilmus 2006. aastal ja sai sooja vastuvõtu. Vahel isegi arvati, et Jack White hakkab White Stripes'ist tüdinema ja peab loobumisplaane, aga siiski see nii ei olnud. Lisaks bändidele provib Jack veel kätt näitlemises. Viimane roll olis siis rockitaat Elvis ise, filmis Walk Hard: The Dewey Cox Story. Benson pole samas sooloplaati vahel teinud. Ja peale 2005. aastat pole ka The Greenhornes uut plaati teinud.

Kui nüüd rääkida viimase aja muusikarevolutsioonist, siis The Raconteurs uue albumi tulekuga mingit uut revolutsiooni ei teinud. Pean silmas nagu Prince, Radiohead, vms. Samas tegid nad väga üllatava nükke küll. Asi seisnes selles, et nad hiljaaegu andsid teada, et neilt ilmub uus album. Tavaliselt öedakse seda mingi paar kuud ette. Tüübid aga ütlesid, et album on valmis ja ilmub täpselt nädala pärast. Seda ei juhtu kuigi sageli ja mulle jäi küll meelde ja mis peamine väga meeldiv üllatus. Väidetavalt tehti seda sellepärast, et album jõuaks üheaegselt nii kriitikute kui ka tavakuulajate kätte. Tegelikult mul polnud üldse aimugi, et nad uut teevad. Ühesõnaga topeltrõõm.

Kui aus olla siis isegi kolmekordne rõõm, sest see uus album rokib. Kui vana oli juba meeldiv üllatus, peamiselt loo Steady, As She Goes'i pärast. Siis uuel albumil otseselt sellist lugu, mis kohe esimese korraga nii mällu sööb ei ole. Samas kogu album ise on märgatavalt tugevam. Eriti meeldib just see, et siin kohtab päris palju erinevaid stiile. Alates Nashville'ile omasest (album salvestati seal ja suurem osa bändiliikmeid elab samuti sealkandis) kantrist ja bluesist, kuni bluegrassi, folgi ja rockini välja. Bluegrass pole muidugi Jack'ile võõras, sest filmi Cold Mountain, kus ta mängis ja ka soundtrackile mõne loo tegi ongi kõik pesueht vanakooli bluegrass. Samuti on kuidagi bändi kokkumäng ja seaded sammuke edasi. Nüüd jätavad nad nii terviku mulje. Kogu album meenutab mõnes mõttes minu koostatud mixtape'e, eriti neid mida ma ise autosse teen. See tähendab seda et lugude tempo ja valik on väga hüplik (umbes sellises järjekorras nagu My Bloody Valentine, Rufus Wainwright, Four Tet, Metallica). Kuna lugude olek on niivõrd erinev, siis raske on midagi teistest eraldi välja tuua. Kuigi kolm peaks välja tooma. Hetkeseisuga on nendeks Old Enough, Top Yourself ja Rich Kid Blues. Samas kunagi teine kord on nendeks kindlasti midagi muud.

Koduleht on neil õnneks endiselt arvutimeeste jaoks väga retro.
Kuulamiseks pakun lugu:
Old Enough (seda võimalust pakub blog nimega Pretty Much Amazing)

Ja vaatamiseks esimest singlivideot Salute Your Solution:

Apple'i reklaamid

2008-04-29T20:22:00.002+03:00

Pole saladus, et muusika on Apple'i jaoks oluline. Kuna suurem osa kasumist tuleb neil tänu iPod'idele ja suur taskutäide tuleb ka tänu iTunes'i muusikapoele. Tänu aina tihedamale seosele muusikaga on nad käinud pikki aegu ka kohut teise Apple'iga ehk Biitlite plaadifirmaga. Kunagi saadi kokkuleppele, et Apple Computers ei hakka muusikaga tegelema. Siiski praeguseks on kujunenud olukord teisiti. Kuna firma tegevjuht Steve Jobs on ise kõva biitlite fänn, samuti ka Bob Dylan'i fänn. Siinkohal on imelik see, et Jobs käis ise kunagi ammu (70'ndate lõpul ja 80'ndate alguses) igipõlise Dylan'i partneri ja muusa Joan Baez'iga. Jobs isegi olevat tema kätt palunud, kuid naine keeldus. Ühesõnaga on muusika oluline faktor.

Teema tegelik mõte on selles, et Apple kasutab viimasel ajal oma reklaamides palju uusi talente ja indiemuusikuid. Viimane bänd kes nende reklaamis laulab on koguni uueks indieimeks ristitud ja väga seksapiilse naislauljaga UK bänd The Ting Tings. Viimasest olen juba varem natuke vist isegi kirjutanud. Ühesõnaga nende lugu Shut Up And Let Me Go on ilmselgelt uus hitt, sest reklaam ise on selline:

Enne seda sai tänu uuele MacBook Air'ile tuule tiibadesse Yael Naim. Viimane on siis Pariisis sündinud tuneeslaste laps, kes suurema osa lapsepõlvest elas kuskil Tel Aviv'i lähedal. Suuresti tänu Apple'i reklaamile on ta esimene Iisraellane, kelle lugu on USA's sattunud Billboardi tabelis kümne parema hulka (saavutas tabelis 7. koha). Eelmise aasta lõpus ilmus temal teine album, kus ka reklaamis kasutatav New Soul on sees. Reklaam ise on selline:

Ja kuna sellel lool on väga meeleolukas originaalvideo, siis postitan selle samuti:

Siis ei saa muidugi mööda sellest, et uut iPod Nano reklaamis minu vaieldamatult lemmiklaulja Leslie Feist isiklikult. Tema lugu 1 2 3 4 sai koheselt hitiks ja on senini tema müüduim lugu. Kuna selle loo täisvideo olen juba varem postitanud, siis seekord ainult reklaam:

Järgnevalt veel mõned märkimisväärsed reklaamid:

Bob Dylan

Jet

Caesars

Wynton Marsalis

OK, U2'd ei hakka siinkohal üldse mainima.

Jose Gonzalez klubis Hollywood

2008-04-28T14:00:00.003+03:00

Eile õhtul esines siis Eestimaa pinnal tuntud Rootsi muusik Jose Gonzalez. Võrreldes augustis nähtud New Yorgi kontsertiga (pilt on seal tehtud) oli mitmeid erinevusi. Esiteks oli seekord päris hea soojendaja Death Vessel. See oli siis selline pikajuukseline ja indiaanivälimusega noormees New Yorgist. Võrreldes NY kontserdiga oli see soojendaja ikka tase, sest suurlinnas oli soojendaja kohutav. Teine erinevus oli selles, et siin oli rahvast rohkem, seega polnud see üritus enam nii intiimne. Kolmas see, et tal oli ka bänd, mis andis ta lugudele päris palju funki juurde. Samas ta sooloesinemine oli samuti väga meeldiv. Neljas erinevus oli taustavisuaalides, mida tal NY ei olnud. Ja viimane on see, et ta tegi Tallinnas palju pikema ja julgema show. Jah, just julgust on mehel juurde tulnud, sest siin ta isegi suhtles rahvaga, NY's suurt eriti midagi ei teinud. Naeratas häbelikult ainult. Eestis sai ta tugevama aplausi samuti. Ja kitarr püsis ka paremini hääles.

Sellest tuleb välja, et Eesti kontsert oli igat pidi parem ja oli kah. Ainult NY miljöö oli parem. Asukoht oli super, mere ääres tsirkusetelgis, mille ees olid mõnus ja mugav välibaar koos põlevate küünaldega, vaatega tuledes Manhattanile ja eelkõige Brooklyn'i sillale. Eestis oli küll rahvast rohkelt, aga samas oli piisavalt ruumi ja isegi minu juures oli üllatavalt kombel õhku ja oli tunda ka ventilatsioonituuli.

Kõige suurem üllatus oligi bänd. See naine (Yukimi Nagano, tuntud kui varasem Koop'i laulja ja hetkel tegev sellises bändis nagu Little Dragon) ja mees (Erik Bodin, samuti Little Dragon'ist) andsid palju juurde. Seetõttu oli see kontsert palju kaasahaaravam ja tempokam. Ma millegipärast uskusin, et ta on nii-öelda soolomees. Ta mängis vist peaaegu kogu oma loomingu ette, mis oli eriti tore ja eestikeeles tänamisega polnud ta samuti kitsi. Kui aus olla, siis ei oskagi millegi kallal vinguda ja ega ei tahagi. Igatahes suur tänu korraldajatele. Ma loodan, et Jose pöördub peale tuuri taas salvestama, eriti ootaks esimest plaati tema bändilt Junip, mille EP on mul suhteliselt ribadeks juba kuulatud.

Lõpetuseks ka üks video kuulsast prantslaste muusikablogist La Blogotheque. Looks on How Low ja seal teeb kaasa ka see naine, kes Eestis oli:

S13.4 - JOSE GONZALEZ - How low
Uploaded by lablogotheque

Pildite poolelt on valik laiem:
Weekend.ee
Delfi Pressifoto
Delfi Pilt: kasutaja spyfly
Rada7, pildistas Lynne

Nina

2008-04-15T21:32:00.002+03:00

Juttu ei tule ninast vaid Nina'st. Üldiselt on muusikamaailmas kaks Nina't keda ma tohutult austan ja kelle looming mulle väga sümpatiseerib. Esimene on Nina Simone. Teine on Nina Persson, kes on rohkemini tuntud kui The Cardigansi laulja. Seekord räägingi pikemalt viimasest. Peale hea lauluhääle omab ta ka väga minu maitsele peale minevat välimust. Kahjuks pole ta vaba, sest ta on juba mõnda aega abielus ameeriklasest helilooja ja muusiku Nathan Larsoniga (kuram, ma nime järgi oleks pakkunud raudselt rootslast), kellega on ta ka mitmeid muusikaalaseid koostööprojekte teinud (peamiselt filmidele). Muidugi ei maksa unustada, et Nina sooloprojekt nimega A Camp peaks selle aasta hilisuvel saama debüütalbumi kõrvale lisa. Tegelikult ma tahtsin rohkem postituse teha, et jagada mõnda videot. Lõpetuseks veel niipalju, et varsti teen mõne plaadiarvustuse ka, sest ma tõesti enam ei mäleta, et kuna viimati seda tegin. Lisaks on paar plaati kuulamist ootamas.

Esimene video on kontsersalvestus, kus Nina koos bändiga The Soundtrack Of Our Lives teeb kaverit Led Zeppelin'i loost Whole Lotta Love. Tähelepanelik silm näeb esireas istumas ka härrat Page'i ja Plant'i. Mina jääks nende asemel väga rahule.

Järgmine on Nina ja Nathan'i koostöövili laul nimega The Bluest Eyes In Texas, mis on oscarifilmi Boys Don't Cry teemalugu. Samas see lugu ilmus juba A Camp'i sooloalbumil. Superkena popballaad.

Järgnevas videos kaverdavad Nina ja Nathan R.E.M.'i klassikat Losing My Religion.

Ja veel üks kaver nende kahe poolt. Seekord saab hea tõlgenduse The White Stripes'i Dead Leaves And The Dirty Ground.

Nina on koostööd teinud ka bändiga Sparklehorse, kelle juhtfiguur Mark Linkous on ühtlasi ka A Camp'i muusika produtsent. Siin siis nende ühistöö vili lugu nimega Gold Day.

Siin üks lahe video, kus Dave Cloud & The Gospel Of Power koos Nina'ga laulavad Wilson Pickett'i lugu Land Of A Thousand Dances. Üsna omapärane versioon igatahes.

Kunagi keegi ühes kommentaaris pani ka selle video mulle kõrva taha. Siit tuleb Juli & The Monoliths ehk taakord Nina, Nathan ja bänd. Seekord kannab lugu nimi Itämaista Rakkautta. Jejeh, see on soomekeelne.

Ja lõpetuseks üks The Cardigans ehk Hanging Around.

Ma ei hakanud mainima koostöid Tom Jones'i, Manic Street Preachers'i ja teistega. Aga loodame, et keegi nad ka lõpuks ametlikult Eestisse tooks, mitte jälle erapidudele, kus nad vähemalt kaks korda käinud on. Nad on lihtsalt liiga head, et ainult Sõõrumaale laulda.

Muxtape

2008-04-11T18:06:00.002+03:00

Liitun uue internetimuusikahullusega, mis kannab nime Muxtape. Minu Muxtape'i lehele saab kui vajutada SIIA.

Selline kerglet elektrooniline, mürane ja närvilisem kogumik seal üleval.

Kontsertisõpradele niipalju, et Riia vastab meie Massive Attack'ile mitte sugugi kehvema asjaga ja seal on Skonto hallis 7. juulil The Chemical Brothers. Noh Positivus AB Festivalil on Fatboy Slim (18. juuli), mis nagunii varasemast juba teada.

Bob Dylan Eestis?

2008-04-06T18:29:00.002+03:00

Täna jäi kuidagi lambist silma see leht ehk ametlik Bob Dylan'i koduleht, kus on kirjas, et 4. juunil mängib ta Tallinnas Sakey Hall'is, mis ilmselt tähendab Saku Suurhalli. See leid tegi päeva. Juba aastaid tagasi nähtud Helsingis, aga iga kell tahaks näha uuesti. Esiteks on ta legend ja teiseks on ta suurepärane näide sellest, et kuidas teha ilma igasuguse show ja publikumiga mittesuhtlemisega hea kontsert. Nüüd ootaks ka ametlikku teadet. See kehtib ka Lou Reed'i kohta.

Teine asi on muidugi ka see, et sel aastal peaks Rabarock'i ka ära vaatama. Ikkagi Sparks ja veel rohkem huvitaks Fujiya & Miyagi. Aga ka Black Lips ja The Fall. See aasta on kuidagi eriti palju neid asju. Jätaks midagi sügiseks ka.

Rufus Wainwright Helsingis

2008-04-02T21:30:00.003+03:00

Kõigepealt pean muidugi alustama sellest, et mööda metallpõrandat veerevad sajad alkokärud ja reisikohvrid tekitavad maailma kõige kohutavamat heli. Samuti et Viking Line'i laev Rosella on täielik jubedus. Alates Soome klassikaliste lembelaulikute pärast, mida igast nurgast kostub. Õnneks oli rahvast nii vähe, et karaokevoor jäi ära. Teiseks muidugi see, et iga plakati ja posti pealt vaatas vastu mingi perfektse maskaaraga ja disainsoenguga valges vormis kapten. Kes nägi õõvastav välja ja ma mõtlesin, et ta on väljamõeldis (ehk natuke tööd mingi pesumodelli fotoga Photoshopis), kuni ta mulle koridoris peaaegu otsa kõndis. Õnneks Helsingi ise on juba lahe ja stiilne. Aga asuks kohe asja kallale.

Kõigepealt peaks see olema esimene Rufuse kontsert Soomes. Kunagi oli ta Stingi soojendusesineja, aga Sting jäi haigeks ja Rufus enda jutu järgi tappis Helsingis vaba aega ümber järve jalutades ja niigi pakse luiki toites. Teiseks tuleb ilmselt mul päris palju võrdlusi augustikuuse New Yorgi kontserdiga. Kuigi nende vahel on päris suur erinevus, kuna Soomes toimus täielik soolokontsert, ehk bändi tal ei olnud. Pealegi oli see üleüldse esimene sooloturnee kontsert, mistõttu tuli tal ka mõningaid apsakaid ette. Mööda ei saa ka sellest, et soomlased on kuradima hea publikum. Ma arvan, et Rufus sai juba enne lavale tulekut suurema aplausi, kui Eestis mõni lisalugudeks tagasi kutsutav superstaar. Loomulik on ka see, et kui lisalugude jaoks tagasi kutsutakse, siis pooled eestlased on juba Suurhalli parklas autosi käivitamas, sest jumala eest, et kiiremini koju ära saamine olulisem, kui täielik kontsertnauding.

Kontsert leidis aset siis Kulttuuritalo's, mis Soome mõistes on ilmselt sarnaselt meie Linnahalliga selline stagnaaegne. Laes rippusid umbes sellised lambid nagu mul 80'ndatel köögis ja ruum ise Linnahalli omast väiksem ja isegi spartalikum. Akustika oli õnneks väga hea. Istekoht polnud just parimate hulgast, sest olin suhteliselt taga ja natuke küljega, aga nägi siiski hästi.

Kui nüüd lõpuks ka põhiliseni jõuda, siis mingit soojendusesinejat polnud. Ja kokku vältas terve kontsert 1,5 tundi. Pillideks oli siis kas klaver või akustilised kitarrid. Ja muidgui tema võrratu hääl. Võrreldes NY kontserdiga oli ta lugude valik kõvasti laiem. NY esitas ta praktiliselt kõik lood oma viimaselt plaadilt, siis Helsingis kuulis ka tema teistelt plaatidelt. Mõnda polnud ta enda sõnul mänginud mitu aastat. Seega oli ühes loos tal kergelt sõnad meelest läinud ja teisel mängis klaveriga natuke rappa. Võibolla polekski ise aru saanud, aga ta hakkas ise naerma. Peab tunnistama, et ta on väga hea suhtleja oma kuulajatega. Seda nägin juba ka NY's. Aga ta tunnistas ausalt, et ta ei tea kuidas on Soome keeles tänan ja üleüldse ta peale Sibeliuse eriti ei teagi. Viimase suhtes on ta suhteliselt suur fänn. Nii mõndigi lugu olevat mõnes kohas paras plagiaat selles suhtes. Ma ise ei oska seda öelda, kuna klassikaline muusika pole just mu tugevaim külg. Ja mööda ei saa ka sellest, et soolotuuri tegi ta peamiselt selleks, et tal on raha vaja, et oopereid kirjutada. Ja õhtu säravaim kild oli muidugi see, et üks tema elu suurimaid narkotrippe on see, kui ta kuulas Sibeliust narkouimas. Sinna juurde kuulus muidugi ka väike demo.

Kui võtta nüüd tehnilise poole pealt, siis heli oli võrratu. Hääl oli nagu plaadilt. Peab muidugi tunnistama, et selline inglihäälega geimees võtab minusuguse heteromehel süame alt lämmis (kasutan siinkohal üht levinud väljandit Kagu-Eestist, tõlkes südame alt soojaks). Nii mõnigi naine lahistas kõrval nutta. Palju tuli ka lemmikuid, näiteks Poses, Going To A Town, Cigarettes And Chocolate Milk, jne. Kuna oli esimene aprill, siis kõlas ka April Fools ja oli isegi üks ta ema lugu nimega Beauty Mark. Ma oleks muidugi veel rõõmsam olnud, kui mõni Want One'i lugu oleks veel olnud või üks Cohen'i kaverist ka, et kas siis Hallelujah või veel parem kui Chelsea Hotel No.2, aga kõike ei saa lihtsalt.

Kokkuvõttes ma saan aru, et ma pole eriti pädev kontsertide arvustaja. Kuna laevas ma mõtlesin palju parema jutu välja, aga siis see maskaaraga kapten ehmatas mu nii ära, et mul läks kõik meelest. Ja kui laevast veel juttu teha, siis ma tahtsin seal oma kolm euromündist laiaks mängida, aga tuli välja, et ma võitsin mingi erose jackpotmasinaga hoopis 20 euri. Yey.

Pilt on minu tehtud, aga pole eriti hea, kuna valgust nagu väga ei olnud ja välguga ei tahtnud ka jamada. Filmima seekord ei hakanud, kuna käsi tohutult värises. Ilmselt suurest erutusest. Aga paar pilti leidsin kellegi Piia Flickri kontolt.

Ja meenutuseks ka minu enda video NY'st. Antud pilt on pildistatud sama loo ajal, mis videos.

Nädala video

2008-03-29T11:46:00.003+02:00

See video on siin sellepärast, et täna avalikustati Plink Plonk'i festivali esinejad ja neist kõige kõigem on jaapanlaste post-rock bänd (üks mu suur lemmik) Mono. Juuli tuleb ikka tohutult kulukas, sest on ju Õllesummer koos Franz Ferdinandiga, siis Lou Reed, Björk (Riias), lisaks veel igasuguseid pisemaid asju. See aasta juba täitsa korda läinud. Ainult ma veel kannatamatult ootan, et kas see aasta ka Schilling toimub ja kui toimub, et kes siis sinna tulevad. Juunis sooviks külastada veel Massive Attack'i ja juba 1. aprill kuulan soomes Rufus Wainwrighti ning aprilli lõpus on meie pealinnas Jose Gonzalez.

Niisiis Mono ja nende laivesituses The Kidnapper Bell:

Head vargad on tagasi

2008-03-19T18:04:00.005+02:00

Elustan ühe vana hea rubriigi.

1. Taken By Trees - Sweet Child O' Mine (Guns N' Roses) (via Who Killed The Mixtape blog)
2. Mechanical Bride - Umbrella (Rihanna) (via Aurgasm)
3. Calexico - Ocean Of Noise (Arcade Fire) (via Polaroid blog)
4. Sinnead O'Connor - All Apologies (Nirvana) (via Cover Lay Down)
5. Ryan Adams - Like A Virgin (Madonna) (via Cover Lay Down)
6. Jens Lekman - You Can Call Me Al (Paul Simon) (via Puritan Blister
7. Dawn Landes - Young Folks (Peter Bjorn And John) (via I Guess I'm Floating)
8. Emiliana Torrini - Sound Of Silence (Simon & Garfunkel) (via Cover Lay Down)
9. Wakey! Wakey! - Everlong (Foo Fighters) (via Pop Tarts Suck Toasted)
10. Rodrigo y Gabriela - Orion (Metallica) (via Brooklyn Vegan)

Selline valdavas osas kerge kuulamine sai.

Kontsertite poole pealt on loomulikult rõõmu palju Franz Ferdinand'ist Õllesummeril (pluss: odav pilet; miinus: ilmselt palju nõmedat rahvast) ja teine on suurem legend ehk Lou Reed. Naiste rõõmuks tuleb ka Blackstreet Boys.

Piilume jälle üle Läänemere

2008-03-11T21:13:00.002+02:00

Pole pikka aega midagi kirjutanud. Uudistest niipalju, et ilmselt tuleb juulis siia legendaarne Lou Reed. Keda ma mingil tingimusel maha ei maga. Teine uudis on see, et vähemalt Lätis ja Leedus on mitteametlikel andmetel samuti juuli keskel esinemas Björk. Ma loodan, et kui ta kahes Balti riigis esineb, siis tuleb ta ka kolmandasse. Kuulduste kohaselt on osadel lätlastel juba piletid käes ja ametlik müük pidi lahti minema 13. märtsil. Aga nüüd selle põhilise juurde ehk siis rootslased taaskord.

1. Robyn ei vaja eriti ilmselt tutvustamist, sest kunagi aastaid tagasi oli ta suhteliselt tuntud popartist, eriti looga Show Me Love. Nüüd on ta tagasi ja palju paremalt kui enne. Kammis oma valge seksika tuka vasakule nagu nohikud filmist Nohikute Kättemaks ja on oma muusikasse juurde toonud igasuguseid vigureid nagu näiteks elektroonika, ülicoolid videod ja lahedad sõnad. Seetõttu on ta väga soojalt vastu võetud ja isegi USA's esines ta täissaalidele. Isegi Eesti raadiod vist natuke mängivad teda. Ei saa mööda vaadata ka väga toredatest remixidest. Niisiis paar näidet samuti:
Koniciwa Bitches
Cobrastyle (Teddybears'i cover)

2. Lykke Li on uus tõusev täht, kellel ilmus jaanuari lõpus ka esimene täispikk album nimega Youth Novels. Tegu on siis 1986. aastal sündinud Stockholmi kodanikuga. Plaadi tegemisel oli tal abiks Björn Yttling, kes laiemale avalikusele on seesama Björn, kes on asamblis Peter Bjorn And John. Tema muusika on segu soulist, elektrost ja kaasaegsest ilusast popmuusikast. Sarnaselt Robyn'iga on ka tema ennast juba suhteliselt tuntuks teinud, samuti ka teiselpool Atlandi ookeani USA's.
I'm Good, I'm Gone

3. Maia Hirasawa on 1980. aastal sündinud Rootsi-Jaapani juurtega neiu. Sündis ja elab Rootsis. Tema muusikukarjäär algas Rootsi tweepopbändis Hello Saferide, kus ta oli taustalaulja. Soolokarjäär algas 2007 aastal looga And I Found This Boy mida mängiti massiliselt Rootsi raadiotes. Tänaseks on ta välja andnud ka esimese täispika albumi Though, I'm Just Me. Lisaks heale häälele, jääb ta silma ka oma mitterootslasliku välimusega.
And I Found This Boy
Crackers

4. Ida Maria on tegelikult Norrast pärit neiu, kes viimasel ajal elab Rootsis. Tema teeb juba sellist mõnusamat indierocki. Pealegi on tal selline mõnusalt suitsune hääl, mis kohati meenutab juba Janis Joplinit. Tema laulud mulle kohe väga meeldivad ja ma täitsa usun, et ka temast tuleb midagi suurt. Debüütalbum peaks väljas olema tal.
Oh My God
Louie

5. The Honeydrips on Rootsi tweepopbänd. Nende lood on kõik päris sarnased aga head. Bändi veab Mikael Carlsson, kes on tuntud ka kui bändi Dorotea laulja-kitarrist.
(Lack Of) Love Will Tear Us Apart (väike vihje Joy Divisionile või mis?)

Hetkel rohkemaks ei ole jõudu, kuigi võiks veel jätkata.

Vabariigi auks

2008-02-24T23:24:00.002+02:00

Lihtsalt seesama mees (Kimmo Pohjonen), seesama lugu ("Keko"), mis Vabariigi 90. aastapäeval näha sai. Mitte küll sealt kontserdilt. Väga muhe soomlane, kes teeb mõnusat muusikat, sageli meloodilist müra. Mulle see meeldib. Sees veel metsikult palju mõjutusi saamikultuurist.

Et ma ei unustaks, siis see lugu oli samuti esitluses, küll ainult videona (tegelikult õnneks, sest ma oleks jube vihane, kui Björk reaalselt kohal oleks olnud ja mina teda ei näe). See siis Björk looga Decalre Independece, mille pildipoole on loonud geniaalne Michel Gondry, kelle käekiri on sea videos kohe väga äratuntav.

Ja kuna Arvo Pärt'i ka näitas, siis üks meenutus ka temalt. See mu tema lemmikteos. Spiegel Im Spiegel. Vabariigi aastapäevakontserdil mängis ta Ukuaru Valssi.

Head 90. aastapäeva riigile ka minu poolt!

Jose ja Feist

2008-02-13T19:23:00.002+02:00

Tundub, et aprill tuleb mul selline tore korduskuu, kus ma näen ära kaks oma suurt lemmikut, keda ma alles augustis nägin. Esimene on siis juba 1. aprillil Helsingis esinev Rufus Wainwright ja teine 27. aprillil siinasamas Eestis üles astuv Jose Gonzalez. Viimane esineb siis Jazzkaare festivale raames siin viimasel päeval klubis Hollywood. Mul on igatahes väga hea rõõm teda uuesti näha. Panen siia kordusena enda filmitud video temast, mis siin kunagi on juba üleval olnud. See siis mu New Yorgi tuurist tehtud:

Ja kui ma juba tänasel päeval postitasin, siis ei saa ma kuidagi mainimata jätta ka, et täna on sünnipäev (sai 32) Leslie Feist'il. ema auks ka üks video. Metsikult palju õnne loomulikult sinna juurde. Video pärineb siis selle nädala alguses olnud 50-ndatelt Grammyde jagamiselt, kus ta üles astus. Seal videos ta eriti ilus, maitsekas ja ääretult seksikas. Ta ise kandideeris neljale Grammyle, aga ei saanud ühtegi.

Kõrvaklapp Mixtape #7: FabFeb'08

2008-02-07T23:48:00.001+02:00

Pole ammu ühtegi Mixtape'i üles lasknud. Nüüd parandan selle vea. Lisak tegin paari minutiga ka mingi uue nii-öelda mixtape-cover-art'i sinna juurde. Kuna ma ei osanud seekordsele valimikule mingit nime panna, siis sai lihtsalt FabFeb'08 ehk Fabulou February '08. Lood said enamuses rahulikumat laadi, paari kiirema üllatusega. Ja valik sai tõesti juhuslik, umbes selline, mida täna oli lihtsalt tahtmine kuulata.

Playlist on järgmine:
01. The Rolling Stones - She's A Rainbow
02. Robyn - Konichiwa Bitches
03. Julia Kent - Dorval
04. Komeda - Our Hospitality
05. Miles Davis - Take It Or Leave It
06. Yeal Naim - New Soul
07. St. Vincent - Marry Me
08. Calexico & Charlotte Gainsbourg - Just Like A Woman
09. Regina Spektor - Samson
10. Jeff Buckley - Grace
11. Bonnie "Prince" Billy - Raining In Darling
12. Brad Mehldau & Bill Frisell - Tom Tom's Room
13. LCD Soundsystem - New York I Love You

ALLA LAE SIIT!

Alternatiivne koht allalaadimiseks

Natuke siit, natuke seal ja natuke mujaltki

2008-01-24T00:58:00.000+02:00

Mis juhtub, kui artist saab suhteliselt vastu tahtmist staariks? Nimelt võttes lahti New York Times'i muusikalehe, jäi silma artikkel filmist Juno, millel läheb üle ootuste hästi. Kuna selle tegemiseks kulus mingid tühised 10 miljonit dollarit, on see sisse toonud juba umbes 10 korda rohkem ja kõigele lisaks kandideerib see film nüüd ka mitmele Oscarile (sealhulgas parim film ja parim naispeaosa Ellen Page). Ise pole veel näinud, kuigi soov on suur. Kuna filmil läheb hästi, siis on taevasse tõusnud ka selle indiemaiguline soundtrack. See sai alguse sellest, kui filmi looja Jason Reitman küsis peaosaliselt Ellenilt, et mis muusikat tema kuulab ja sai vastuseks, et The Moldy Peaches'it. Kuna Reitman ei soovinud, et tema filmis kõlaks kõigile tuntud lood, siis natuke uuris ja leidis, et see sobib tema filmi eriti hästi. Veel paremini sobis Moldy Peaches'i solist Kimya Dawson (ülal pildil 2007. aasta Schillingul, mille jäädvustas kõigile tuntud (peamiselt) kontsertfotograaf Orants). Seetõttu koosneb filmi soundtrack peamiselt Kimya ja tema bändi lugudest ehk 19'st 9 on tema osalusega asjad. Ülejäänud on näiteks Belle & Sebastian, Lou Reed, jne. See soundtrack võeti suure hurraga vastu ja seda on osteti nädalaga 68.000 tükki. Billboardi digitaalselt müüdud albumite edetabelis on ta hetkel esimesel kohal ja tavatabalis suurma tõusjana kolmandal kohal (jäädes maha ainult Alicia Keys'ist ja Radioheadist). Arvata võib, et eile avaldatud Oscarinominatsioonid aitavad müügile ainult kaasa. Ühesõnaga on suhteliselt üleöö saanud Kimyast sama suur staar kui Alicia Keys, Mary J. Blige, vms. kes hetkel tabelist kõrgeid kohti püüab. Vahe on muidugi selles, et Kimyal pole siiani manageri ega muid korraldajaid ja ennast reklaamib ta ainult läbi oma kodulehe. Samuti ei plaani ta kuhugi minna oma armsast väiksest plaadileibelist, mis kannab nime K Records. Nüüd ongi Kimya suhteliselt sandis seisus, sest tegemist on inimesega, kes senini on olnud selline nishimuusik, kes on tavamassile tundmatu ja kes omab austajaid suht väheses arvus. Tema etteasted on lõppenud tavaliselt suure grupkalliga, millest said osa ka suvel Schillingul käinud muusikasõbrad. Proovi sa seda teha, kui kuulajaid on tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid. Tema viimatised kontserdid ongi juba vähemalt USA's kõik välja müüdud ja uusi fänne on tal tekkinud rohkesti. Eks näis mis tulevik toob, ma ise loodan, et ta ajaks oma rida vaikselt edasi, sest minul on temast küll väga ilusad mälestused. Ja lõpetuseks olgu öeldud, et siiani on suurima müügiga indiefilmi soundrack olnud The Shins'ile kuulsust toonud film Garden State, mis on müünud üle 1,3 miljoni koopia. Ja igaks juhuks ka filmi treiler:

ja üks mu lemmik Moldy Peaches'i lugu nimega Jorge Regula, mille video on suvaliste entusiastide poolt tehtud (loe: pole ametlik):

Siis natuke räägiks ka äsja surnud noorest Austraalia näitlejast Heath Ledgerist. Teeks seda läbi muusikalise primsa, kuigi ta mulle väga meeldis ka näitlejana. Muusikaga seob teda näiteks üks tema viimaseid filme I'm Not There, kus ta oli üks trobikonnast näitlejatest, kes kehastas ka Bob Dylanit. Peale selle on ta teinud ka mõningaid muusikavideosid. Näiteks on ta teinud video Ben Harperi loole Morning Yearing. Koos Ben Harperiga on ta loonud ka muusikalabeli Masses Music Co. Ma ei oska öelda, kuidas sellel praegu läheb, aga selle esimeseks artistiks oli nooruke Austraalia lauljanna Grace Woodroofe. Viimane olevat Heath'i õe sõbranna, kelle hääl olevat näitleja kohe ära võlunud. Kahjuks ei ole mingeid helinäited pakkuda. Osade kuulduste kohaselt olevat Heath vahetult enne oma surma teinud videot ühele vähetuntud Nick Drake'i loole Black Dog, mille video lõpus olevat Heath'i enda kehastatud mees uppunud vannis. Igatahes sügavad kaastunded. Ja näitena ka see Ben Harperi video:

Üks väike uudis veel, et esimesel aprillil on Helsingis Kultuuritalos Rufus Wainwright'i kontsert. Päevase seisuga oli veel mõni pilet saadaval. Ise sain tükk aega tagasi selle hangitud ja mu palved on vist asjaette läinud. Ma siin alles mõni aeg tagasi kirusin, et New Yorgis läks vihma tõttu tema kontserdist osa fiilingust kaduma. Siis nüüd saab loodetavalt pikemas etteastes ja ilma segavate asjaoludeta lugupeetud herr siiski nähtud ja kuulatud. Väike video ka Leonard Cohen'i dokkfilmist I'm Your Man ja looks Chelsea Hotel No.2, koos Leonardi väikse meenutusega ammustest aegadest:

Sorri, et nii pikaks läks, aga lõpetuseks niipalju tahaks öelda, et "Lookie, lookie, who's got a brand new video":

See siis loomulikult Feist ja looks I Feel It All.

Bowie - 61

2008-01-08T17:16:00.000+02:00

Täna võiks meeles pidada üht mu muusikamaailma suurimat iidolit ehk David Bowie't, kel täitub täna auväärne 61 aastat. Tema auks kolm videot kah.

Esimene on lugu, mis kannab nime Thursday's Child. Tänu sellele loole hakkas ta mulle üldse meeldima ja see video on jätkuvalt üks mu suurimaid lemmikuid. See siis pärineb plaadilt ...Hours.

Teine on võetud saatest Live By Request ja kannab nime Sound And Vision. See on vist üks mu lemmikumaid lugusid temalt üleüldse. Originaalselt pärineb see plaadilt Low. Seda Live By Request saadet on kunagi näidanud isegi ETV.

Ja lõpetuseks üks vana ja klassikaline video ka. Selleks siis Starman ja lindistus pärineb kunagisest väga ammusest Top Of The Popsi saatest. Superlugu. Kuigi selle video suurimaks hitiks on ühe kidramehe ulmeliselt suured bakid.

Palju õnne talle!!!

Kõrvaklapi aasta parimad 2007

2007-12-30T20:37:00.000+02:00

Hoiatuseks, et siit tuleb ilmselt ajaloo pikim postitus, mis selles blogis tehtud. Samuti ka seda, et kuulamata jäi veel hunnik plaate, mis oleks kindlasti veel tabelit muutnud. Eks ta paljuski ole edetabeli koostamise tujul tehtud, mistõttu ei pruugi see minu jaoks paari kuu või nädala pärast enam samas järjekorras olla. Alustaks siis tagantpoolt.

30. The National - Boxer - mulle meeldivad just selle plaadi rahulikumad lood. Kõlalt selline kergelt kantrijuurtega poprock.
29. Yoko Ono - Yes, I'm Witch - see on siis plaat Ono lugudest, mida on silunud paljud tuntud muusikud, nt. Peaches, Porcupine Tree, Antony, The Flaming Lips, The Polyphonic Spree, jt. Sellelt plaadilt leiab väga mõnusaid töötlusi ja peab tõdema, et väga kuldses eas vanaprouat ja maailma suurima bändi lõhkujat ei tohiks vähemalt muusikategemises andetuses süüdistada.
28. Holy Fuck - LP - see elektrooniline ja trummimaigune Toronto pundi debüütalbum annab lootust, et nad on õigel teel. Küll oli sel aastal neil selles vallas päris tihe konkurents, aga silma nad paistsid.
27. Band Of Horses - Cease To Begin - suhteliselt sarnane jätk nende eelmise aasta debüütalbumile, aga nad kõlasid juba tollal hästi ja nende tase pole sugugi langenud. Samas suhteliselt üllatustevaba album.
26. Spoon - Ga Ga Ga Ga Ga - suhteliselt kiidetud album, mis ka müüs hästi. Sattus isegi Billboardi tabeli 10'ndaks. Kõlalt selline Ameerika indierock. Nende pealaulja Britt Daniel sai ka sel aastal oma silmaga ära nähtud, kus tema lood meenutasid pigem Elvis Cosellot või Billy Bragg'i.
25. Saul Williams - The Inevitable Rise And Liberation Of NiggyTardust - see mees on väga lahke ja seda albumit saab vabalt alla laadida koos paksu raamatuga (õigemini pdf-failina) tema kodulehelt. Kaasa teeb NIN'i mees Trent Reznor. Leiab mitmeid töötlusi ja tundud lugude kasutamis. Seda reedab juba väga bowielik plaadi nimi.
24. Rufus Wainwright - Rufus Does Judy At Carnegie Hall - see on siis kaheplaadiline kontsertsalvestus legendaarsest New Yorgi kontserthallist, kus Rufus laulis ette terve Judy Garlandi comeback-kontserdi 1961 23. aprillist, mida on peetud isegi showbisnesi suurimaks ürituseks. Kaasa teevad ka mõned külalised (Rufuse ema ja õde, Judy Garlandi tütar, pluss veel mõned). Saadaval ka DVD'na (salvestus Londonist). Siia lisaga juurde täielik show, kus Rufus esineb naiste riietes, mis kohati võib täitsa kabareeks üle minna. Ühesõnaga segane värk, aga väga ilus.
23. Animal Collective - Strawberry Jam - loomakollektiivi plaat koosneb ikka sarnasest mürast ja väga võimsatest biitidest ja karjatustest. Tunne täpselt nagu kuskil külas Tarzani kodumetsas. Noh selline, kus gorillad taovad trumme, Tarzan on jahil ja paljas ning nõgine Jane on transis ja kepsleb ümber suure lõkke.
22. The White Stripes - Icky Thump - nende albumid on alati oodatud, sest need pole mind kunagi alt vedanud. Seekord siis on nad tagasi pöördunud sellise bluusiliku ja natuke suurema keevitamise peale. Kui võrrelda eelmise albumiga. Väidetavalt olevat Jack White'il töös kolm uut albumit (White Stripes, Raconteurs'i ja üks veel), millest võib järeldada, et meie rõõmuks see mees vist eriti ei puhkagi. Ja loodame, et Meg ka taas tuurivalmis saab ja siiakanti tagasi juhtuvad.
21. St. Vincent - Merry Me - tema on selline habras ja armas lokkidega naisterahvas. Kes muidugi laulab ka hästi ja mängib kitarri. Tema muusikaline tähelend algas tegelikult hoopis bändis The Polyphonic Spree. Tema lood on lihtsad, aga ilusad.
20. Okkervil River - The Stages Names - see plaat tekitab tunde, et nad on tohutult hea staadionibänd. Vähemalt rajumatel lugudel on väga mõnus staadionikontserdi kõla juures, mis teeb nende helimaastiku väga massivseks ja võimsaks.
19. Devendra Banhart - Smokey Rolls Down Thunder Canyon - Devendra on ka tagasi. Sama segane nagu ikka ja uute kõladega. Palju laenatud näiteks The Doors'ilt, mis võib tulla sellest, et Devendra ostis oma kommunimajja (seal kus plaati lindistati) diivani, mis kunagi kuulus Jim Morrisonile. Ja ühes ajakirjas küsiti, et mis on tema andekuse saladuseks, siis ta väitis, et rumm. Ilmselt väga palju rummi, aga tulemus on ju hea, kuigi sellest lo-fi'st millega ta kunagi alustas on ta juba õige pika tee käinud.
18. Burial - Untrue - paljude tabelite lemmikplaat. Dubstep pole tavaliselt selline muusika, mida ma väga kuulaks, kuigi see plaat on tore. Nimele vääriliselt on siin minu meelest juures väga palju surnuaiafiilingut. Ma kujutan ette, et kui ma ise laip oleks ja näiteks jaanipäeval omalt mulla pealt ajaks, siis sellise muusika järgi oleks naaberhaua Mariga väga mõnus koos ringi tuterdada (see tähendab, et tantsida).
17. Battles - Mirrored - mulle meenutavad nad Animal Collective'i, kelle muusika on maailma suurima koristaja (olgu selleks näiteks Väikevenna ja katuse Karlsoni suurim vaenlane Majasokk) mürapuhastaja alt läbi käinud. Tulemus on ikkagi selline tantsulik ja segane, aga mitte enam nii mürane kui Animal Collective, aga mitte ka nii puhas kui kristallviinas häälepaelu loputanud Celine Dion.
16. Rufus Wainwright - Release The Stars - tema siis siin tabelis kaks korda esindatud. Seekord siis tema omalooming ja stuudioplaat. See plaat ei meeldi mulle enam niipalju, kui Want Two ja eriti Want One, aga tema super häälele on raske vastu panna. Kui ma homo oleks, siis ta oleks vist mu dreamguy, aga praegu meeldivad mulle ikkagi Sea aastal Kaljukitse tähtkujus sündinud naised. See album õnnestus mul elavas esituses ja väga märjas keskkonnas ka ära näha. Oli ikkagi väga hea küll.
15. Yeasayer - All Hour Cymbals - veel üks tore uus bänd. Nende muusika on palju kiita saanud, aga veel rohkem on nende riiete valik laita saanud. Kuna viimane mind eriti ei koti, siis muusikalise poole pealt olen teistega nõus. Stiililiselt pole neid kerge liigitada. Seekord laenan Wikipediast, kus kirjutatakse, et nad on Middle Eastern-psych-pop-snap-gospel. Kindlasti üks bänd millel hoian ka tulevikus silma teravalt peal.
14. Bill Callahan - Woke On A Whaleheart - minu suur lemmik, kes sel aastal vahetas artistinime Smog oma pärisnime vastu. Ilus, sügav ja lihtne. Geniaalsuseks muud vaja polegi.
13. Kevin Drew - Spirit If... - legendaarne Broken Social Scene'i mees ja minu kurvastuseks Feist'i peika. Seekord siis sooloalbum, mis kõlalt BSS'ist väga ei erinegi. Natuke rahulikum ilmselt. Õnnestus suvel laivis kahte lugu kuulda ja näha, mis oli superfantastik.
12. LCD Soundsystem - Sound Of Silver - järjekordne tsipake elektroonsem plaat. Kõlab nagu LCD ikka, mis tähendab, et hästi. Plaadil on isegi sama nakkavaid lugusi nagu varasemalt Daft Punk Is Playing At My House. Mis teeb sellele albumile ainult au. Tahaks laivis ka näha. Kumu Ööle sobiks vist väga hästi (vihje korraldajatädidele ja onudele).
11. Justice - Cross - ilmselt aasta suurim tantsusaalide lemmik. D.A.N.C.E. on minu arvates selleaastane klubide hümn ja video üks aasta parimaid. Kui võrrelda, siis meenub Ratatat, aga mitte plaadil vaid laiv-Ratatat, millel on suur vahe. Ilmselt tänu neile hakkavad ka paljud mitteusklikud kaelas risti kandma.
10. Iron & Wine - The Sheperd's Dog - Sam Beam ehk Iron & Wine on teinud suure muutuse, nimelt see on esimene plaat kuhu ta on taha võtnud ka suurema instrumentaalbändi. Laulustiil on aga vana, tuttav ja hea, aga see on nüüd kõik uues kastmes. Mina olen igatahes müüdud.
9. Jose Gonzalez - In Our nature - Rootsi vaikne kitarriheeros on tagasi. Jätkab sarnaselt, st. et rahulikult. Sarnaselt eelmisele plaadile teeb ka ühe kaveri (Massive Attack'i Teardrop), mis aga sel aastal pole sugugi plaadi parem lugu nagu varem (varem oli siis Heartbeats). Tema kontsert oli ka üks selleaastaseid lemmikuid.
8. Feist - The Reminder - muidugi ei saa ma oma lemmikumast naislauljast kuidagi mööda. Pean tunnistama, et tema eelmine Let It Die oli lugude mõttes mulle meelepärasem. Samas karjääri mõttes on see täielikult tema aasta olnud. Suuresti tänu uuele iPod Nano reklaamile. Ka tema õnnestus mul sel aastal ära näha, kuigi ta laulis ainult ühe loo, oli mul kogu aeg külmavärin kerel olemas.
7. Panda Bear - Person Pitch - seekord siis Animal Collective mees üksi ja teeb palju huvitavama ja parema plaadi kui koos bändiga. Kuigi kui aus olla, siis ma muusikaliselt eritit nagu vahet ei teegi. Siiski on tema plaat seekord nakkavam ja lood lahedamad.
6. Radiohead - In Rainbows - selleaastane meediakäraalbum. Isegi politseile ei pea seekord valetama, et selle albumi netist varastasid, sest iga üks maksis nii palju kui ise tahtis. Muidu aga väga hea album. Selline kergelt melanhoolne ja kurb. Noh nagu Radiohead ikka. Ma pole just eriti suur fänn, aga see album tõesti väga meeldib.
5. Björk - Volta - tema on ka tagasi. Võrreldes eelmise albumiga (Medulla) on see palju tantsulikum. Lisaks üks aasta ilusaim duett koos Antony'ga (The Dull Flame Of Desire). Ma olen siiani veendumusel, et Islandil saab koos joodava vee ja sisse söödava hobuselihaga kaasa eriliselt geniaalsed muusikaanded. Sooviks sellealast akadeemilist uurimistööd ainult lugeda kuskilt.
4. Neil Young - Live At Massey Hall 1971 - see pole vanameistri sel aastal sugugi ainuke ilmunud plaat, sest ka Chrome Dreams II oleks siia mahtunud, kui see tabel oleks üks paari numbri võrra suurem. See on siis aga kontsertplaat 1971. aasta kontserdist, Toronos. Esiteks on see väga hea kõlaga. Teiseks on sellel ühed Youngi tollased paremad lood (kuigi ma greatest hits plaate ei salli) ja kolmandaks ta on lihtsalt nii hea. Meeldib ka see, et ta räägib lugude vahepeal ja see on ka plaadil olemas. Nagu intiimne kontsert sinu elutoas. Kuna Dylab ja Bowie on reaalselt nähtud, siis legendide nimekirjas on tema järgmine, keda näha sooviks.
3. M.I.A. - Kala - kes oleks uskunud, et hiphopplaat satub siin nii kõrgele kohale. Aga M.I.A. on lihtsalt andekas. Oma debüüdiga Arular ja juba tõestas seda. See album on aga sama hea, kui vana ruutu tõsta (või noh, kahega korrutada, siis ei kõla nii suure liialdusena). Võimsad biidid, rabavad salmid ja huvitavad heliefektid (automaadi lasud näiteks) teevad selle albumi suurepäraseks. Lisaks sisaldab see ühte selleaastast parem lugu üleüldse, milleks on Paper Planes.
2. Jens Lekman - Night Fall Over Kortedala - see Rootsi singer-songwriter on esiteks geniaalne sõnademeister. Ma pean tunnistama, et ma esmalt lugudes sõnu erititi ei kuulagi, peaasi, et muusikasse hästi sobiks. Nende tähendust hakkan alles jupp aega hiljem otsima (peamiselt siis, kui loo meloodia ja muud imelikud asjad on pähe jäänud), siis Jensiga on vastupidi. Tema lugudes kuulan ma just esmalt sõnu. Samas ega tal see muusikalist poolt eriti polegi. Sellist oskust on minu silmis väga vähestel.
1. Arcade Fire - Neon Bible - see ei tulnud just erilise üllatusena. Pean nentima, et esialgu ma sellest plaadist nii sügavas vaimustuses polnud kui nende Funeral'ist, aga ajapikku muutus see nii armsaks ja omaks, et nagu oleks see plaat minu elus kogu aeg olemas olnud. Muusikaliselt tumedam ja süngem, aga järjekordselt geniaalne album. Ning seda bändi soovin jätkuvalt väga kontserdil näha, sest seal on nad üle mõistuse head.

Mainimist väärivad veel Amiina, Patti Smith, Sigur Ros, Amy Winehouse, Cherry Ghost, Kings Of Leon, Babyshambles, Grinderman, Glass Candy, Interpol, The Polyphonic Spree, Bright Eyes, Joni Mitchell, Noisettes, Low, PJ Harvey, Beirut, Gogol Bordello, Robert Plant & Alison Krauss ja ilmselt veel mõned.

Siis kiire Eesti plaatide kokkuvõte:
1. Vaiko Eplik ja Eliit - 2: Aastajad
2. 3 Pead - Taevaluugid
3. Ans.Andur - Topeltvikerkaar
4. Mari Kalkun - Üü Tulõk
5. 3 Pead - Ilusaim Heli
6. Jan Uuspõld Läheb Tartusse soundtrack
7. Dahling - Dahling
8. Chalice - Taevas & Perse
9. Under Marie -Step Into Light
10. ...

Kuna kuulamata on veel suur favoriit Orelipoiss, siis see tabel ilmselt natuke muutub. Kui selle ära kuulen kunagi, siis teen korrektuure.

Ja üks auhind veel. Selleks on aasta parima muusika-DVD auhind. Selle saab konkurentsitult Sigur Ros oma Heima eest. See on igatepidi nautitav. Kuigi muusikaDVD'd on suht kallid, siis see oleks küll selline plaat, kus rahast kahju ei hakka.

Lõpetuseks ilusat aastavahetust kõigile lugejatele. Lisaks kui uut aastat vastu võtate, siis pidage meeles, et uue aasta esimesel päeval on ka siinkirjutaja sünnipäev.

Lõpuks ka Areeni parimad plaadid 2007

2007-12-28T21:41:00.000+02:00

Viimaks ilmus ka Eesti Ekspressi Areeni parimate albumite edetabel. Üllatav, et juba teist aastat paneb selle kinni Eplik, mida ta muidugi ka väga väärib. Aga üldtabel on järgnev:

1. Vaiko Eplik Ja Eliit - 2: Aastaajad
2. LCD Soundsystem - Sound Of Silver
3. Arcade Fire - Neon Bible
4. M.I.A. - Kala
5. Burial - Untrue
6. Chalice - Taevas Ja Perse
7. Panda Bear - Person Pitch
8. Ans.Andur - Topeltvikerkaar
9. Animal Collective - Strawberry Jam
10. PJ Harvey - White Chalk
11. Devendra Banhart - Smokey Rolls Down The Thunder Canyon
12. Kreatiivmootor - Irratsionaalne
13. Holy Fuck - LP
14. 3Pead - Ilusaim Heli
15. Throbbing Gristle - Part Two: The Endless Not
16. Battles - Mirrored
17. Kings Of Leon - Because Of The Times
18. Robert Wyatt - Comicopera
19. The National - Boxer
20. Simian Mobile Disco - Attack Decay Sustain Release

Koos kommentaaridega näeb nende tabelit siit ja kriitikute valikuid näeb siit. Kõige suurem üllatus on vist see, et näiteks Radioheadi pole seal sees, sest igal pool ta praktiliselt eksisteerib. Nende Eesti muusika lembus on juba varemgi silma jäänud, milles pole ka midagi halba, sest meil tehakse tõesti väga häid plaate.

Kauneid jõule

2007-12-24T00:39:00.000+02:00

Mõned mu lemmikjõululaulud, et jõulutunnet tekitada.

The Pogues & Kristy MacColl - Fairytale Of New York

Tom Waits - Christmas Card From A Hooker In Minneapolis (introks Silent Night)

Sufjan Stevens - Put The Lights On The Tree

Rufus Wainwright - Spotlight On Christmas

Bing Crosby & David Bowie - Little Drummer Boy

John Lennon - Merry Christmas (War Is Over)

Lisa Hannigan & Damien Rice - Silent Night (kuigi see nagu a capella lugu, kus laulab ainult Lisa).

Ja lõpetuseks Eric Cartman - Oh Holy Night

Ja veel natuke

2007-12-20T22:06:00.000+02:00

Veel natuke eelmistele jätkuks. Esimene ajakiri The Wire. Siinkohal tänu kommenteerija Rainile. Nende kümme parimat on:

01. Robert Wyatt - Comicopera
02. Burial - Untrue
03. Panda Bear - Person Pitch
04. OM - Pilgrimage
05. LCD Soundsystem - Sound Of Silver
06. Von Südenfed - Tromatic Reflexxions
07. Pram - The Moving Frontier
08. MIA - Kala
09. Battles - Mirrored
10. Ricardo Villalobos - Fabric 36

Järgmiseks kuulus netimuusikaleht Pitchfork Media. Nende esikümme on:

01. Panda Bear - Person Pitch
02. LCD Soundsystem - Sound Of Silver
03. M.I.A. - Kala
04. Radiohead - In Rainbows
05. Of Montreal - Hissing Fauna, Are You The Destroyer?
06. Animal Collective - Strwberry Jam
07. Spoon - Ga Ga Ga Ga Ga
08. Battles - Mirrored
09. The Field - From Here We Go Sublime
10. Burial - Untrue

Siis on käes legendaarse Rolling Stone käes. Üllatuseks on nende tabel palju kommertslikum, kui oskasin arvata. Esikümme siiski mitte nii palju.

01. M.I.A. - Kala
02. Bruce Springsteen - Magic
03. Jay-Z - American Gangster
04. Arcade Fire - Neon Bible
05. Kanye West - Graduation
06. Radiohead - In Rainbows
07. LCD Soundsystem - Sound Of Silver
08. Rilo Kiley - Under The Blacklight
09. Against Me! - New Wave
10. Spoon - Ga Ga Ga Ga Ga

Ja lõpetuseks meie enda ajaleht Postimees. Neil oli esikümme isegi väga meeldiv. Ma arvan, et varsti kui Eksressi Areeni tabel välja tuuakse, siis see sellest palju ei erine. Aga Top 10 on järgnev:

01. Burial - Untrue
02. M.I.A. - Kala
03. Robert Wyatt - Comicopera
04. LCD Soundsystem - Sound Of Silver
05. Robert Plant & Alison Krauss - Raising Sand
06. Panda Bear - Person Pitch
07. Kreatiivmootor - Irratsionaalne
08. Arcade Fire - Neon Bible
09. Throbbing Gristle - Part Two: Endless Not
10. Devendra Banhart - Smokey Rolls Down Thunder Canyon

Nagu näha, on Radioheadi ja Arcade Fire'i kõrvale kerkinud ka väga sagedasti mainitav LCD Soundsystem, M.I.A. ja Burial. Samuti ka Panda Bear. Natuke veel ka kannatust, siis tuleb Kõrvaklapi enda edetabel. Ma mõtlesin, et teeks selle eriti massivse, ehk 30 parimat. Pean silmas välismaiseid plaate. Parimad kodumaised mainin samuti ära, aga eraldi. Enne peab veel portsu plaate ära kuulama ja raskelt otsustama.

Jätkuks eelmisele

2007-12-10T14:12:00.000+02:00

Veel mõned muusikaajakirjade edetabelid. Esimene on ajakiri Filter ja nende Top 10 on järgmine:

10. Andrew Bird - Armchair Apocrypha
09. Great Northern - Trading Twilight For Daylight
08. The National - Boxer
07. LCD Soundsystem - Sound Of Silver
06. Elvis Perkins - Ash Wednesday
05. Animal Collective - Strawberry Jam
04. The Good, The Bad & The Queen - The Good, The Bad & The Queen
03. Arcade Fire - Neon Bible
02. Band Of Horses - Cease To Begin
01. Radiohead - In Rainbows

Siis ajakiri Mojo:

10. Kings of Leon - Because of the Times
09. Robert Wyatt - Comicopera
08. PJ Harvey - White Chalk
07. The White Stripes - Icky Thump
06. The Good, The Bad & The Queen - The Good, The Bad & The Queen
05. LCD Soundsystem - Sound of Silver
04. Arctic Monkeys - Favourite Worst Nightmare
03. Bruce Springsteen - Magic
02. Arcade Fire - Neon Bible
01. Radiohead - In Rainbows

Ajakirja Q Top 10 on aga järgnev:

10. Rufus Wainwright - Release the Stars
09. The Hold Steady - Boys and Girls in America 08 The Shins - Wincing the Night Away
07. Kings of Leon - Because of the Times 06 Bruce Springsteen - Magic
05. The Good, The Bad & The Queen - The Good, The Bad & The Queen
04. Radiohead - In Rainbows
03. Arctic Monkeys - Favourite Worst Nightmare
02. The White Stripes - Icky Thump
01. Arcade Fire - Neon Bible

Tundub, et kõige suurimad lemmikud, mille nimed praktiliselt igalt poolt läbi käivad on Radiohead ja Arcade Fire. Väike üllatuserikkujana pean mainima, et kui kunagi tuleb minu tabel, siis need kaks on ka seal sees.

Hakkab jälle pihta

2007-12-02T18:15:00.000+02:00

Aasta hakkab vaikselt taas otsi kokku tõmbama ja sellega seoses hakkab ilmuma igasuguseid aastalõpuedetabeleid ridamisi. Ka esimesed ajakirjad on selleaastased parimad plaadid välja valinud. Enda peale olen ma muidugi väga pahane, kuna see aasta pole saanud üldse muusikat nii palju kuulata, kui oleks soovinud. Seega on mul lausa kahe Himaalaja suuruse mäe jagu plaate kuulamata. Ostmata ka muidugi, kuna New York võttis käest kõik, mis võtta oli, aga eks ma võtsin sealt viimast kah. Eks ma oma edetabeli avaldan ikka siis, kui aasta lõplikult läbi.

Kõigepealt, meil mitte eriti tuntud ajakiri Harp. Nende Top50'ne 10 parimat on järgmised:
10 Jason Isbell - Sirens Of The Ditch
09 Neil Young - Chrome Dreams II
08 Arcade Fire - Neon Bible
07 Radiohead - In Rainbows
06 Spoon - Ga Ga Ga Ga Ga
05 Feist - The Reminder
04 Future Clouds & Radar - Future Clouds & Radar
03 Iron & Wine - The Shepherd's Dog
02 Band Of Horses - Cease To Begin
01 Okkervil River - The Stage Names

Siis ajakiri Paste Top100'ja kümme esimest on:
10. Iron & Wine - The Shepherd's Dog
09. Band of Horses - Cease to Begin
08. Modest Mouse - We Were Dead Before the Ship Even Sank
07. Wilco - Sky Blue Sky
06. M.I.A. - Kala
05. Feist - The Reminder
04. The White Stripes - Icky Thump
03. Bruce Springsteen - Magic
02. Arcade Fire - Neon Bible
01. The National - Boxer

Eks kunagi jätkan.

Bill Callahan - Woke On A Whaleheart (2007)

2007-11-27T19:43:00.000+02:00

Bill Callahan'ist olen siin varemgi juttu teinud. Aga varem kandis mees sellist esinejanime nagu Smog või siis (smog). Tema karjäär algas kodustest lo-fi lindistustest, mis tänaseks on jõudnud selliseks Ameerika kaasaegseks folkrockiks või popiks (ehk välismaiste muusikaringkondade singer-songwriter termini alla käib ta). Mida plaat edasi seda silutumaks on muutunud ka tema stuudioalbumite kõla. Viimasel ajal on siis ta pidama jäänud akustilistel pillidel. Kuna ma olen suur fänn, siis ei saa seda plaati kuidagi siin lehel mainimata jätta.

Bill Callahan on tavaelus teinud viimasel ajal palju muutusi. Esiteks annab ta esmakordselt oma pärisnime alt plaadi välja. Teiseks kolis ta Chicago'st Texasesse ja kolmandaks ta semmib harfijumalanna Joanna Newsom'iga (tema albumil Ys on lugu nimega Only Skin pühendatud Bill'ile). Mis mulle veel meeldib? Nimelt see, et ta on plaati appi tegema kutsunud oma leibelikaaslase Neil Hagerty. Viimane on siis endine Royal Trux'i mees, mis on üks mu lemmikmürabände. Uus plaat jätkab eelmise plaadi akustilisemat ja rahulikumat stiili. Samas on mehele tagasi tulnud instrumentide rohkuse armastus, sest siin on peale kitarri ja klaveri ka palju teisi huvitava kõlaga pille (ka elektrilisi). Lisaks on siin plaadil ka üks tema lugu, mis originaalis oli kirjutatud Emiliana Torrini'le (Honeymoon Child). See kõlab siin plaadil sootuks teisiti. Meenub veel see, et kui Emiliana oli Leigo'l siis ta laulis seda lugu ja enne rääkis, et Bill Callahan on selline mees kellega on hästi tore rääkida, kuna ta ütleb tunnis umbes üks-kaks hästi lühikest lauset. Võimalik, et Emiliana on suur lobamokk, kes ei lase teistel rääkida. Kuigi ka seda ma hästi ei usu, sest ju see mees selline mõtlik ja vaikne mees ikka ole.

Antud plaadist rääkides, siis mõneti on see sarnane varasematega (eriti paari viimase plaadiga). Tema laulumaneer on jätkuvalt selline kergelt monotooniline rääkimise ja laulmise segu. Tema hääleulatus pole ilmselt eriti suur, aga ta mõjub vähemalt mulle väga sügavalt ja veenvalt. Võimalik, et siin on suur roll andekatel laulusõnadel. Kuigi ilmselt paljude jaoks on tema looming selline igav soigumine, aga mulle jubedalt meeldib.

Üks livevideo ka ühest plaadi loost. Selle nimeks siis Sycamore.

Nagu näha, siis suur showmees ta ka pole.

Hey ya, nädala video

2007-11-14T02:58:00.000+02:00

Lihtsalt üks tore kaver Mat Weddle poolt

Ja neile, kes kõrvalolevaid linke ei jälgi, siis nüüd on juba natuke aega olnud tegemisel ka Kõrvaklapi kõrvalprojekt. Nagu selle nime lugedes välja tuleb, siis Kõrvaklapp jääb ikkagi peaprojektiks.

Jose Gonzalez - In Our Nature (2007)

2007-11-08T22:41:00.000+02:00

Kunagi aastaid tagasi siin räägitud sellest imelisest Argentiina juurtega Rootsi noormehest. Nüüd on läinud aeg edasi ja Jose on välja andnud uue albumi. Nende kahe plaadi vahel on tal läinud päris hästi, sest ta on andnud palju palju kontserte ja esinenud mitmetel festivalidel, teinud koostööd Zero 7'ga ja tema loomingut on kasutatud mitmetes vaadatavates sarjades. Isegi miksitud on teda palju ja isegi on seda teinud isegi selline ebajumal (osadele, mitte mulle) nagu DJ Tiesto. Kuskilt tema intervjuust jäi silma, et ta väitis, et aasta jooksul võttis ta ükskord aja täiesti maha ja siis umbes nädal aega oli lihtsalt oma naispoolega koos. Tundub, et päris suur töönarkomaan pealekauba. Nüüd on aga mees tagasi ja ei saaks öelda, et suure pauguga. Nimelt tema uus plaat on samasugune rahulik ja akustiline kitarritinistamine nagu tema debüüt.

Siiski ei kõla see sugugi halvasti, kuna see stiil sobib talle hästi. Olles teda kontserdil käegakatsutavas kauguses näinud julgen väita, et päris elus on ta vägagi tagasihoidlik ja varjuhoidev tüüp. Samas ta täidab ihuüksi ära kogu lava ja tal on lummav aura. See pole just kerge ülesanne, kui laval oled ainult sina ja kitarr. Eks ta teeb bände ka sellepärast, et siis on paar instrumenti teda rohkem saatmas. Näiteks tema teine projekt nimega Juni, kes siiani on välja andnud ainult ühe viie lauluga EP Black Refuge. Viimasel on suurimaks erinevuseks trummid ja klahvpillide olemasolu. Oma sooloplaatidel ta reegine muid pille ei kasuta. Kuigi võrreldes debüüdiga on uuel plaadil kasutatud ka käteplakse, natuke taustvokaali ja tsipake ka süntesaatorit. Sarnaselt debüüdile on ka siin üks kaver, milleks seekord on Massive Attack'i Teardrop. See on ilmselt ka plaadi kõige kiirem ja valjum lugu. Seda oli ta ka kontserdil. Kuigi ei saaks öelda, et see seekord plaadi tugevaim lugu on, aga väga hea sellegipoolest. Aga tuleb tunnistada, et kaveritega on ta suhteliselt sinapeal. Kõik teavad lugu Heartbeats (originaalis The Knife), mis Sony Bravia pallidega reklaamis mängib. Ühel EP'l on üks Kylie Minogue'i lugu, kontserdil võib sageli kuulda Love Will Tear Us Apart'i või Born In The U.S.A. tõlgendusi. Ka Teardrop'i võis sageli enne uut plaati tema laivesitustel kuulda. Seega ei imesta, kui ta kolmandal plaadil mingi mainitud lugu peal on, kui see kunagi tulevikus ilmuma peaks.

Sarnaselt debüüdile pole ka see plaat ajaliselt väga pikk. Sisaldades kõigest 10 lugu ja kestab natuke üle poole tunni. Kuigi viimane lugu Cycling Trivialities on üle kaheksa minuti pikkune. Kokkuvõttes on tegemist igati ilusa ja rahuliku akustilise uusfolgiga. Minu masinas keerleb see plaat ilmselt veel väga palju kordi, sest selline rahustav muusika kulub alati ära.

Lõpetuseks üks video. Down The Line on selle nimi.

MySpace leht

Radiohead - In Rainbows (2007)

2007-10-29T23:05:00.001+02:00

Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi olnud eriline Radioheadi fänn. Häbi öelda, aga mul pole isegi ühtegi nende plaati riiulis olemas. Kuigi Ok Computerit olen noolinud päris kaua ja küll ta kunagi ka tuleb. Seetõttu on meeldiv üllatus, et nende viimane album tuli netti ja igaüks sai neile maksta oma südametunnistuse põhjal. Esialgu pole ma midagi maksnud, aga kunagi kui plaat ka reaalselt müüki tuleb, siis arvatavasti ma hangin selle ära. Väidetavalt on siis lisaks ka teine plaat, kus on ka sellised lood, mida netist vabalt saadaval pole. Vaatamata bändi üllale plaanile on kuluaarides siiski räägitud, et nii öelda piraatsel teel on seda plaati rohkem tõmmatud, kui kodulehelt. Kuigi ma arvan, et bändil endal on sellest ükskõik. Siiski on teada, et esimesel päeval kui lood nende kodulehele tekkisid tõmmati sealtkaudu tervet albumit 1,2 miljonit koopiat. Mis on ülikõva tulemus. Kui veel piraatlusest rääkida, siis ma olen täheldanud ka seda, et maru harva, kui ma ise kuskil SoulSeek'is olen, siis sageli tõmmatakse minult selliseid lugusi, mida saaks täiesti tasuta ja legaalselt bändide, artistide ja plaadifirmade lehelt endale tõmmata. Aga noh, niipidi on otsimine teadagi võimatult keeruline.

Nüüd siis aga Radioheadist. Ma pean tunnistama, et mulle see plaat väga istub. Mulle tegelikult üldse meelidvad sellised kollektiivid, kes kasutavad sellist natuke õhulist ja kajavat muusikat ja sellist unistavat meloodiat. Võimalik, et seetõttu on Joseph Arthur mulle ka väga südamelähedane. Seetõttu ongi üheks mu lemmiklooks sellelt plaadilt lugu Nude. See on lihtsalt nii ilus. Üks mu teine nõrkus on see, kui mehed laulavad falestti ehk tibake kõrgemalt kui nende normaalne hääl oleks. Thom Yorke teeb seda õnneks palju. Aga seda teevad muidugi paljud, alates Jeff Buckley'st kuni Keane'ini välja ja Sigur Ros'i ma parem ei hakka mainimagi. Samas mulle meeldivad väga ka mehelike häältega naisterahvad (nagu Nina Simone, Tracy Chapman, jne.).

In Rainbows, sisaldab siis kümmet lugu, millest kehvemaid ei oska välja tuuagi. Selliselt ühtlaselt tugev koostis on sellel plaadil. Teistelt plaatidelt on ikka mõned rohkem ja mõned vähem meeldinud, aga siin vot seda asja pole. Peale selle Nude'i. Albumit ennast hakati tegema juba 2005 aastal. Seetõttu eelmine aasta ootasid enamus nende uut albumit, aga siis nad tegid meile tünga ja Thom Yorke lasi välja hoopis oma sooloplaadi, mis oli tunduvalt tumedamates toonides kui In Rainbows. Kuigi Radiohead on minu jaoks alati olnud kerge depressiivse kallakuga. Siiski see uus plaat tundub tunduvalt kõbusam ja rõõmurohkem olevat.

Lõppude lõpuks on igati tervitatav uus muusikaline vabadus. Sellega alustas sel aastal siis Prince (kõik mäletavad seda päevalehte, millega tasuta plaadi kaasa sai Inglimaal ja samuti 21 täissaalidele välja müüdud kontsertit, mis kõik ühes kohas toimusid, jne.). Siis see plaadifirmata Radiohead, kes astus sellega suure sammu oma austajatele lähedale ja austajaid neil jätkub tohutult (Last.fm'i andmetel on nad üks kuulatavamaid bände seal nagunii ja seda juba enne selle plaadi ilmumist). Neile järgnevad mitmed muud tegelased, näiteks Nine Inch Nails. Lõpuks äkki jõuamegi sinnani välja, et kaovad vahelt ära igasugused muiduleivasööjad, kes muusikute ja kuulajate vahel aina tõkkeid püstitavad. Praegu mõeldes ei tundugi enam see väga utoopilisena, mis on muidugi hästi tore.

Strawberry fields forever

2007-10-09T22:06:00.001+03:00

Täna aastal 1940, sündis üks maailma suurim rahuaktivist ja muusik, kes on tuntuks saanud oma ümarate prillide ja jaapanlannast naise tõttu, kes väidetavalt on süüdi maailma suurimas muusikalises bändilõhkumises. Mina isiklikult seda ei usu. Umbes poolteist kuud tagasi sai siis ise ka käidud kuulsal maasikavälul (ka foto on minu tehtud), kus oli hunnik inimesi. Mõni ilmselt isegi elas seal ja kogu aeg maasikaid ja lilleõisi ümber sättis. See oli siis New Yorgis Central Park'is. Sealt paistis ka kuulus Dakota Building, kus herr Lennon elas ja kuuldavasti proua Ono elab vahel siiani. John Lennon'ile igatahes palju õnne sinna teise ilma.

Vahepeal toimus ka minu diskoridebüüt, mis vist laabus päris hästi. Kui just ise kõige rohkem rahul ei olnud, siis mõni ikka kiitust jagas. Väikseid apsakaid ikka juhtus ja tehnika ka tegi vahel sõbralikke nöökeid, aga ilma suurema häbita sai neist jagu. Muidugi seal oli kõrgema võimu käsi mängus, et ainsa eestikeelse loo ajal hakkas lugu kordama nagu katkine grammofon. Tavaliselt ma Eesti muusikast ju ei räägi siin blogis. Aga muidu oli tore ja bändid väga head ja tore, et nägi ka reaalselt inimesi, kes netist sama asja ajavad ja ilmselt nägin ka mõndasi lugejaid.

Lõpetuseks päevakangelane laulmas kurikuulsat Ben E. King'i lugu Stand By Me.

Neile, kes veel ei tea

2007-09-28T12:48:00.001+03:00

5. oktoobril Tartus, Genialistide klubis astuvad üles siis Dahling, Honey Power ja Lack Of Eoins. Penny-Lane'i eestvedamisel kutsuti sinna ka mind muusikat mängima. Häbeliku poisina pean nentima, et tegemist on minu DJ'nduse debüüdiga ja suhtun allergiliselt enda poole lendavatesse munadesse ja tomatitesse. Närv on küll sees, aga loodan, et saan hakkama.

Nädala video ja natuke niisama mula

2007-09-18T23:25:00.000+03:00

Ma ei saa veel ikkagi üle Grizzly Bear'ist, kuna nende kontsertesinemine oli lihtsalt vapustav. Et tegu on andekate tüüpidega, siis selle tõestamiseks tuleb appi YouTube, mille vahendusel leiab igast kulda. See siis nende viimase albumi suurim hitt Knife. Tegu on siis prantsuse muusikablogiga La Blogotheque koos tehtud video, kus bänd esitab a cappella versioonis oma lugu ja seda keset päist päeva Pariisi tänaval. Ma oleks küll siiralt õnnelik, kui mulle selline lõbus ja laulev seltskond suvaliselt tänaval vastu jalutaks.

Lisaks videole natuke muud uudist ka. Esiteks ma soovitan osta sellekuu ajakirja Digi number. Isegi kui tehnika eriti ei huvita (mind õnneks või kahjuks väga huvitav) siis on seal vahel üks plaat, kus on peal film Good Copy Bad Copy. See on siis dokumentaalfilm piraatlusest. Ehk täpsemalt öeldes vaadatakse seal muusika ja filmitööstuse nii-öelda telgitaguseid. Sõna saavad ka mõned tuntud muusikud, kes on maailmas nime teinud pigem sämplimiste ja mixijatena. Näiteks Girl Talk ja juttu tuleb ka legendaarsest Grey Albumist ja selle loojast Danger Mouse'st. Grey Album on siis segu sellest kuidas kõlaks ühel albumil koos The Beatles ja nende White Album ja räppar Jay-Z ja tema Black Album. Grey Album sattus teatavasti kohe muusikakorporatsioonide põlu alla ja keelati väga kiirelt, aga mis sellelegi vaatamata kujunes ilmselt 2005. aasta kõige populaarsemaks plaadiks, kuna seda sai netis tasuta alla laadida. Kuigi filmis ei räägita ainult muusikast, siis ikkagi on sellel seal suur osa ja mööda külgi maha ei jookse. OK, kui ikka ei taha Digi ajakirja osta, siis saab ka netist tõmmata. Torrenti peaks saama SIIT.

Selleaastase Mercury Prize'i sai Klaxons. Hiljaaegu lahkus meie seast ka austatud Lee Hazlewood. Viimase aja üks meeldivamaid uusi leide on bänd nimega Le Loup. Viimast on mitmest kohast tituleeritud juba Washington D.C. Arcade Fire'iks. Ütleme, et nii hästi veel ei kõla, aga potensiaali on neil kõvasti. Üles on nad korjanud järjekordselt Sub Pop ja välja andnud ka ühe eriti keerulise pealkirjaga plaadi The Throne of the Third Heaven of the Nations' Millennium General Assembly. Aga eks kunagi tuleb neist ka pikemalt juttu.

Hetkeks aitab. Varsti tahaks paari plaadiarvustusega ka maha saada. Loominguline pool kannatab muidu siin blogis.

Kõrvaklapp mixtape #6: Naised

2007-09-09T13:43:00.000+03:00

Vahepeal tekkis eriline vajadus kuuata ilusaid naisääli ja sai seega kokku pandud ka uus mixtape. Võrreldes eelmistega sai see kõvasti pikem ehk julgelt üle pooleteist tunni pikk. Pikemalt keerutamata kohe asja kallale:

1. Scala & Kolacny Broters - Heartbeats (Knife'i kaver)
2. Aimee Mann - Wise Up
3. El Perro Del Mar - This Loneliness
4. Claudine Longet - God Only Knows (The Beach Boys'i kaver)
5. Feist - Lonely Lonely
6. Fiona Apple - Extraordinary Macine
7. Marianne Faithfull - The Mystery Of Love
8. Holly Golightly - Tell Me Now So I Know
9. Jenny Lewis With The Watson Twins - Melt Your Heart
10. Martha Wainwright - Boody Mother Fucking Asshole
11. Joan Baez - Here's To You
12. Shivree - Goodnight Moon
13. Joanna Newsom - Peach, Plum, Pear
14. Loretta Lynn - This Old House
15. Emiliana Torrini - Sound Of Silence (Simon & Garfunkel'i kaver)
16. YuU - Amanojaku (jaapanikeelne ja tähendust ei tea)
17. St. Vincent - These Days (Nico kaver)
18. Edie Brickell - Good Times
19. Magdi Ruzsa - Unsubstantial Blues (selleaastane Ungari eurolaul)
20. Liz Janes - Wonderkiller
21. Frane Gall - Das War Eine Schöne Party (kunagine Prantsuse eurolaulju võitja, saksa keeles)
22. The 5.6.7.8's - I Walk Like Jayne Mansfield
23. The Pipettes - Your Kisses Are Wasted On Me
24. Natalie Merchant - Sympathy For The Devil (kontseertversioon, Rolling Stones'i kaver)
25. PJ Harvey - Kamikaze
26. Patti Smith - Land

Kogu see krempel hakkab vaiksemalt pihta ja lõppeb aina tempokamalt ja kiiremalt. Nagu näha ei saa ma kuidagi mööda Feist'ist. Tundub, et tema populaarsus hakkab lähiajal aina tõusma, kuna siinsetele lugejatele juba tuttav lugu ja video nimega 1 2 3 4 on uue iPod Nano reklaamlugu ja USA's vähemalt käiatakse seda telekas piisavalt palju. Teine kellest ma mööda ei saa on Patti Smith, kes on minu jaoks ilmselt suurim muusikaline naislegend üleüldse. Sekka sattunud ka paar eurolugu ehk see saade polegi üleni halb, sest midagi sealt ikka tuleb. Sees on ka üks jaapanikeelne lugu selliselt artistilt nagu YuU, kes on rohkem tuntud kui sellise jaapani bändi nagu Go!Go!7188 kitarrist. See lugu on aga tema esimeselt soolaplaadilt. Valik sai suuresti selle akordioni pärast tehtud, mis on tore. Tegelikult on mul terve see plaat olemas ja mulle see väga meeldib. Edie Brickell'i see lugu on kindlasti tuttav kõidile pikpatsiga IT-poistele, sest just see video oli koos Weezer'i Buddy Holly'ga Windows 95 paadil kaasas ja mida ilmselt kõik vaatasid, et tohoo arvuti näitab videot. Natuke võõramatest nimedest ka. Näiteks St. Vincent avaldas see aasta oma debüütalbumi, aga tegemist on ka liikmega sellisest superkollektiivist nagu The Polyphonic Spree. Seekord laulab ta siis Nico lugu (minu jaoks jällegi üks legend). PJ Harvey'i on ka tuttav kõigile, lisaks on lähiajal ilmumas temalt uus album. Ma tahaks loota, et see oleks parem kui tema viimane. Vanemate naiste põlvkonda, lisaks Patti Smith'ile aitavad üleval hoida Marianne Faithfull, Joan Baez, Claudine Longet, Loretta Lynn ja France Gall. Loretta Lynn on küll kantriartist, aga selle eest väga hea. Eriti hea on tema viimane album Van Lear Rose, mis sai ka ohtralt Grammy'sid ja võitis kriitikutet kiidusõnu. Pole paha, eriti kui albumi produtsent on Jack White ise, kelle jaoks Loretta on kindlasti samasugune jumalus nagu minule Feist. Seda on näha mitmetelt piltidelt ja videodest, kus nad koos on. Lisaks Jack'ile mängivad seal pille ka kaks The Greenhornes'i poissi, kes on kaasa tegevad ka Jack'i teises bändis nimega The Raconteurs. Nii The White Stripes kui ka Greenhornes on koostööd teinud jällegi Holly Golightly'ga (tema lugu on kuulatav ka filmist Broken Flowers). Esimene loos nimega It's True That We Love One Another ja teine bänd loos nimega There Is An End. Aimee Mann'i lugu on tuttav kõigile neile, kellele meeldib film Magnolia. Ja Joan Baez'i lugu neile, kellele meeldiv film The Life Aquatic With Steve Zissou ja Shivaree lugu neile kellele meeldib Kill Bill'i teine osa.

Kogu värk on umbes 85 MB suur ja allalaetav siit:
Kõrvaklapp mixtape #6: Naised

Kõrvaline: Blog.tr.ee tahab mingit lollakat koodi, panen selle siia: CLGYsBmwBa

Revenge Of The Book Eaters

2007-09-03T16:19:00.000+03:00

Jätkan viimase kontserdiga, mis mul oma New Yorgi tuuril õnnestus näha. Kuna tegu oli heategevusüritusega, siis ma eriti ei osanud sealt midagi oodata, aga kogemus oli iseenesest võimas. Toimus see siis imeilusas Beacon Theatre'is, mille saal jättis päris sügava mulje. Ilmselt mitte nii võimas, kui näiteks Vene Draamateater Tallinnas, aga igasuguseid nikerdusi ja ornamentikat oli saal täis. Mitte küll kullast, aga natuke võidunud puidust. Mul oli ka fotokas kaasas, aga pilte teha ja filmida ei jõudnudki, ka turva uksel ei soovitanud teha, kuigi pildistajaid ikkagi jätkus. Kui nüüd tulla esinejate juurde, siis nimekiri on iga indiemehe märg unenägu. Alguses ja esinejate vahepeal tegi nalja ilmselt Eestis päris tundmatu Demetri Martin. Kuigi ma jagan USA elust suhteliselt palju, läks siiski osa nalju minust mööda, kuna nende mõistiseks peaks olema eluaegne elanik. Siiski olid ta naljad päris head ja tabavad ning ta on päris terava keelega. Seda sai eriti tunda üks härrasmees rõdult, kes soovis, et koomik lavalt kaoks ja bändid esinema laseks. Ta sai päris mitmel korral tunda päris tugevat mõnitushuumorit enda suunas ja publik iga kord ka plaksutas selle peale. Lisaks sai laval natuke aega ka paar tundmatut näitlejad, aga nende osa jäi suhteliselt napiks.

Esimene esineja oli A.C. Newman, kes paremini on tuntud kui The New Pornographers'i laulja.

Lisaks temale oli laval ka mõned teised mehed ja naised. Võimalik, et suurem osa ongi New Pornographers'ist. Mängiti umbes 5-6 lugu. Kõik oli selline tore meloodiline indie pop või rock. Eriti hästi sobis nendesse lugudesse viiul. Ega suurt rohkem nende esitusest meelde ei jäänud. Välja arvatud see, et kogu aeg mainiti, et A.C. Newman on värkselt abiellunud hetke ameeriklaste lemmikkanadalane.

Teisena astus lavale Grizzly Bear.

Nende etteaste oli juba märkimisväärne. Nende plaat Yellow House on mul olemas, mis mulle meeldib, aga peale nende esinemist vaatan seda hoopis uue pilguga. Tegu on vaieldamatult ühe parima etteastega kogu õhtu jooksul. Mis siis seal head oli? Esiteks pealaulja on suhteliselt kummitusliku ooperilaulja häälega. Teiseks nad kasutasid hästi palju mitmehäälset vokaali. Kolmandaks on neil bändis selline mees nagu Chris Taylor, kes oli väga tõsise olekuga, mis oli isegi naljakas. Samas mängis ta mitmeid pille ja tegi imepärast taustavokaali. Neljandaks nad tegid ühe loo koos Feist'iga. Viiendaks, nad olid väga siirad ja isegi lavaliselt tagasihoidlikult. Väga muhedad ühesõnaga. Ja kuuendaks, nad kõlasid uskumatult hästi. Nende etteaste lõppes sellega, kui pooled bändiliikmed (2 tükki) lavalt lahkusid ja need kes lavale jäid laulsid Paul Simon'i Graceland'i. Ma siiski kaldun arvama, et nende omapära tulebki paremini esile ilusas ja hea akustikaga sisesaalis.

Kolmandana astus lavale Jim James, kes on mõnud habemik ja rohkem tuntud kui My Morning Jacket' laulja.

Oli näha, et see habemik on suur rahva lemmik ja õigusega. Tüübil on super hääl. Ta mängis kitarri ja omnichord'i. Viimane on selline pisike helimasin, mida meil võibolla kasutaks ainult Vaiko Eplik. Suurem osa tema lugudest olid My Morning Jacket'i hittplaadilt Z. Jah oh seda pühendumsit ja energiat, mis sellel habemikul oli. Grizzly Bear'i järel kindel teine lemmik. Tema teenis publikult välja jällegi kõige suurema aplausi. Kindasti sooviks näha neid ka täiskoosseisus kunagi.

Neljandaks oli kord minu jumalanna Feist'i käes.

Suureks kurvastuseks tegi ta ainult ühe loo, milleks oli rahulik ballaad The Water. Enne seda luges ta ette paar laste kirjutatud lugu, mis olid ootamatult naljakad ja ajuvabad, nii et raske oli nii lugejal, kes pidevalt naerma purskas, kui ka publikumil. Aga tema esinemise ajal käis mõnus külmalaine üle keha küll. Ikkagi üks elu suuri unistusi oli teda elavalt näha.

Viies esineja oli Kevin Drew, keda aitas Brendan Canning. Mõlemad on tuntud kui bändi Broken Social Scene liikmed.

Kuna Broken Social Scene on üks mu lemmikbände, siis oli üritus jällegi väga korda läinud. Kuigi, kui ma oleks mõned päevad USA's kauem olnud oleks nad täiskoosseisus ka ära näinud, lisaks ka täispikka Feist'i esinemist näinud. Aga jah, tuleb õnnelik olla sellegiüle, mida nägin. Nemad tegid kaks lugu, esimene oli Kevin Drew varsti ilmuvalt sooloalbumilt Spirit If... ja see kandis nime Fucked Up Kid ja teine oli BSS lugu Superconnected. Seekord siis mõlemad akustilisemas võtmes ehk akustilise kitarri ja klaveri vahendusel. Kurvastuseks ei teinud nad ühtegi lugu koos Feist'iga, kes teadupärast ka BSS'i kuulub.

Ja olengi jõudnud viimase esinejani, kelleks oli Britt Daniel, kes rohkem on tuntud kui Spoon'i laulja.

Tema siis lõpetas kogu show. Natuke rääkis vahele, kuidas ta varem oli siin saalis vist ainult korra käinud ja siis kuulas ta Elvis Costello't, keda ta ise ka väga meenuts. Veel sain teada, et ta enne lauljaks saamist töötas ühes Ameetrika pangas, nii et tegu on vist minu välismaise ametivennaga. Tema laulis paar lugu, viimast lugu tuli appi laulma ka A.C. Newman ja koos laulsid nad Alex Chilton'i (bändi Big Star ninamees, ka minu üks lemmikuid) Hey! Little Child.

Rohkem pilti ja juttu (enamus pilte ja lingitud asju ka neilt):
Pitchfork Media
Stereogum

Lõpetuseks ka kaks video. Esimene on Grizzy Bear'i lugu Marla, millel oli liveesituses esmaettekanne seal üritusel. Pilt pole küll kõige parem, aga mingi tunde saab kätte. See lugu räägib muuseas laulja vanatädist, kes 30'ndatel oli New Yorgis läbikukkunud muusik.

Teine video on Feist'ilt, kes umbes samal ajal esines David Letterman'i show's, kus tausta laulavad suurem osa samu inimesi kes sellel ürituel üles astusid (nt. Grizzly Bear, Kevin Drew, A.C. Newman, jne.). Lugu on juba vana tuttav ehk 1 2 3 4:

Jose Gonzalez

2007-09-01T18:21:00.000+03:00

Paar päeva pärast Rufuse kontsertit oli järg Jose Gonzalez'e käes. Õhtu oli meeldivalt jahe ja pime. Kuna kontsert natuke viibis, siis sai kahe kiviviske kaugusel Chinatownis kõht head ja paremad täis söödud. Läks umbes 7 dollarit, mis on New Yorgi kohta häbematult vähe ja toit toodi lauda umbes 5-10 minutiga. Igatahes oli peale seda kõht mõnusalt täis ja vaikselt võtsime suuna Brooklyn'i silla alla, kus see kontsert toimus. Toimus see siis ühel kail (number 17, kui täpne olla), kus oli selline hubane tsirkusetelgimoodi asi üleval. Mis peamine, sees oli parajalt soe. Soojendaja oli keegi musta peapaelaga Mike Wexler, kes mängis õnneks paar lugu. Tunnistan ausalt, et tema mulle ei meeldinud. Tinistas vaikselt oma elektrikitarri ja sellise kõrihäälega laulis, et tundus, et häält polegi. Ka tema mängis täitsa üksi, nagu ka õhtu peategelane. Aga praktiliselt minu kõrval jälgis Jose ise ka Mike'i etteastet. Rahvast polnud eriti palju, kuigi silma jäi päris mitmeid suudlevaid noormehi. Siiski see ei olnud homoürtus, sest naiste osakaal oli publikumist kindlasti suurem.

Peale teda oli käes Jose kord. Enne natuke tõsteti väikest lava ümber, mis nägi rohkem sellise mahukama puki moodi välja ja kontsert võikski alata. Peategelane on päris tagasihoidlik tüüp, selline häbeliku naeratuse ja suhteliselt väheste sõnadega. Laulis aga hästi. Järjekordselt peab tänama head helimeest, kellel oli tegelikult ainult kolme mikrofoni kontrolli all vaja hoida. Üks siis see kuhu sisse lauldi, teine siis kitarri juures ja kolmas lebas põrandal maas, mis võttis üles neid hääli, mis tekkisid Jose jalatatsumistest. Noh kui trummi pole siis mingit rütmiinstrumenti ikka on vaja. Kuna akustiline kitarr on selline imevahend, millel tihti keeled häälest ära lähevad või on neid vaja teise helistikku tõsta, siis peale igat laulu käis ka korralik häälestamine.

Nüüd asuks loomingulisema osa poole. Päris mitmeid lugusid mängis ta oma varstiilmuvalt plaadilt In Our Nature. Eriti kõva aplausi osaliseks sai Massive Attack'i kaver Teardrop, mis kõlas võrratult ja natuke valjemalt kui teised lood. Ka vana plaati ei jätnud ta eemale, mängis selleltki tuntumad lood ära. Kontserdi lõpp oli natuke kurb, kuna ta kutsuti lisalugudeks tagasi, tegi vist 1-2 lugu ära ja siis pidi tulema Heartbeats, sest selle esimesed noodid ta sai kuidagi ära teha, aga siis hakkas kitarr krigisema ja raksum ning enam häälde seda ta ei saanudki. Enne lahkumist jõudis veel vaikselt öelda, et too much tuning. Siis tõusis püsti lehvitas häbelikult ja läinud ta oligi. Kokkuvõttes oli väga ilus õhtu, eriti palju andis juurde ka ümbritsev miljöö, koos jaheda õhtu, tuledes Brooklyn'i silla ja selle samuse valgustatud sadamakaiga. Ja uut plaati tasub oodata küll, seal on päris häid uusi lugusid. Ahjaa, uue T-särgi sain sealt endale ka (mitte tasuta).

Natuke kvaliteetsemaid pilte kontsertist näeb siitkaudu:
Jason Bergman'i pildid

Kuna ma olin praktiliselt lava ees, siis filmisin ka. Seekord on selleks uue plaadi nimilugu In Our Nature:

Rufus Wainwright'i kontsert

2007-08-31T01:12:00.000+03:00

Nonii, ma olen elusalt mikidemaalt tagasi. Kojusaamisega oli küll väikseid probleeme, kuna kodumaine toll ei soovinud mind niisama üle piiri tagasi lasta. Väga viltu vaadati mu paarikümne ostetud plaadi peale (mida minu arvates pole üldse palju, kuna kolmandik neist olid veel singlis ja EP'd ka), kuigi rohkem huvitas neid mu uus sülearvuti. Igatahes tänu neile olen ma praktiliselt rahast lage, kuigi täna oli palgapäev. Aga nüüd asja juurde. Nimelt asun oma esimese kontserdi juurde. Mul seda alguses üldse plaanis polnud, aga ikkagi tuli plaan minna. Ruttan asjast natuke ka ette, et kõik plaanitud kontserdid vaatasin ära, välja arvatud tasuta Camera Obscura, kuna olin sel päeval Washingtonis. Nüüd siis Rufusest. See toimus siis Central Park'is, kus oi selline tore välilava ja väike platsike, mis polnud tagantpoolt eriti täis. Kontsert ise oli väga hea, kui mitte arvestada vihma. Algul tuli natuke, aga minutite jooksul sadu aina kogus hoogu juurde ja vihmavarju ka polnud. Kõik lõppes ühesõnaga läbimärjalt.

Esimene esineja oli A Fine Frenzy. Tegemist oli päris toreda ja arma punapäise naisterahvaga. Hääl oli ka päris hea. Selline klaverimuusika umbes nagu kõrgemahäälsem Tori Amos või midagi sarnast. Peale tema oli laval ka veel viisakates riietes meestrummar. Tema tegi umbes 4-5 lugu ja siis lõpetas. Välja näeb ta umbes selline:

Koos aina tiheneva sajuga astus lavale juba kõvasti tuntum bänd ehk The Magic Numbers. Nad mängisid lugusi pooleks nende mõlemalt plaadilt, aga kuna ma uut pole veel kuulata jõudnud, siis olid need mulle võõrad. Vaatamata päikselisele ja mõnusalt soojale popmuusikale vihmasadu aina tihenes. Siiski tegid nad päris hea tunnise seti ja oma tuntumad hitid ka ära mängisid. Nende mitmehäälne vokaalne kõla jäi veel päevadeks kummitama, mille hiljem tegid üle ühed teised bändimehed. Kuna ma olin suhteliselt taga, sest seal oli rohkem puid, mille alla peitu pugeda, siis pilte neist eriti hästi teha ei saanud. Siiski üks on küll, kuhu mahtus ainult üks liige:

Neid sooviks kunagi kindlasti paremates tingimustes kuulata. Heli oli kõgil kontsertitel väga paigas, aga pool fiilingust läks vihma pärast kaduma. Ilmselt saalis tulevad nende vokaalsed võimed ka paremini esile. Peale neid tuli õhtu peaesineja ise ehk Rufus Wainwright. Ta oli sellises kirjus ülikonnas ja laulis nagu ingel. Kui ma ei eksi, siis vist kõik lood olid uue plaadi pealt. Üllatavalt head huumorit tegi ta ka laulude vahepeal ja oli näha, et ta New Yorgis on väga austatud muusik. Kuna peamiselt tegi ta uue plaadi lugusid, siis oli ta orkester ilmselt kõvasti väiksem, kui tavaliselt, aga siiski oli ooperist tuttavaid mõjutusi kõvasti sees. Huvitaval kombel tegi tema ka umbes tund aega ainult. Ei mingit lisalugu. Kuigi lõpuks oli ilm ka juba jahedamaks kiskunud ja vihma tuli kuni järgmise hommikuni kohutavalt tihedalt. Eks ma siis vaikselt hotellipoole kõmpisingi. Temast tegin pilti ka:

Peale pildi tegemist muutusin natuke julgemaks ja ühte lugu filmisin ka oma digifotokaga (mitte täitsa algusest) ja proovisin elus esimest korda filmiprogrammiga natuke ka asja viisakamaks teha. Video ka siis:

Yeah New York, Yeah Manhattan!!!

2007-08-17T15:05:00.000+03:00

OK, lähen mõneks ajaks ennast tuulutama ja väljateenitud puhkust pidama. Seniks aga üks tavaline video (mitte ametlik muusikavideo) hulludest jalgratturitest New Yorgis. Muusika pärineb ühelt suurel lemmikult ehk Broken Social Scene'ilt ja selle nimeks on Bandwitch. Bänd ise on Kanada oma.

Kuramuse rootslased jälle

2007-08-14T21:46:00.000+03:00

Jätkub rubriik "Need neetud rootslased". Vahepeal on möödunud ikka päris palju aega, et taaskord tekib isu jälle auväärt svenssoneid mainida.

1. Animal Keyboard - nende esmatutvustuse Eestis tegi tegelikult mõned päevad tagasi Popop, aga seda geniaalset asja on häbi mainimata jätta. Tegemist on siis andeka Rootsi noormehe Martin Wiklund'iga, kes oma vaba aega sisustab vist mänguasjadega. Vähemalt teeb ta täiesti ootamatut elektroonilist muusikat just igasuguste laste mänguklaveritega. Eriline lemmik tundub olevat loomapiltide (ilmselt ka häälitsustega) klaver, mis on ka otsene allikas tema esinejanimele. Muidugi on ta kuskil väitnud, et ta kasutab sealjuures ka teisi süntesaatorilaadseid klahvpille. Tulemus on igatahes igati vinge ja ilmselt nende mänguasjade tootjad ise oma pillidega midagi sarnast teha ei oska. Kuskilt blogist on silma jäänud ka, et tema lemmikpillil (selle loomahäältega asjandusel) on järgmised loomahäälitsused: kass, koer, lehm, lammas, konn, mesilane, mingi lind ja loomulikult part. Kuna oma kõrv on kuningas, siis:
MySpace
Asian Hotel (mp3)

2. Thomas Denver Jonsson - see mees viljeleb sellist Ameerikalikku uueaja indiefolkpop'i, kust pole muidugi puudu rootslastele (või siis skandinaavlastele) omane dünaamilisus. Kohe ilmub talt kolmas täispikk album nimega The Lake Acts Like An Ocean. Tüüp on tegev lisaks ka mitmetes bändides ja projektides, kelle loomesse ma pole veel jõudnud süveneda. Aga olgu nimetatud näiteks A Perfect Friend, Going Places, Deer Theatre, Liepaja ja The Topeka Twins. Peale selle on teda 24 ja 25 august kõigil soovijatel kuulama minna Riiga.
MySpace
The Border (mp3, väga soovitan)
One Of My Blessings (mp3)

3. Detektivbyrån - tegemist on siis Göteborgi trioga. Nende muusika on segu kellamängust ja akordionist, kuhu on juurde põimitud minimaalselt muid instrumente. Nende kõla on ausalt öeldes isegi selline ehe Prantsuse kohvikumuusika, ainult kohvikus oleks nad veel ideaalsemad, kui saaks 30% aeglasemalt mängima panna. Tulemus on igatahes väga ilus ja rõõmsameelne instrumentaalmuusika. Natuke on võrreldud neid isegi Yan Tiersen'iga. Ja mulle kohutavalt meeldib nende akordionihääl.
MySpace
Dansbanan (mp3)
E18 (mp3)
Lyckans Undulat (mp3)

4. Taken By Trees - selle nime taha peidab ennast tegelikult eestlastele juba päris tuntud Victoria Bergsman. Noh teate küll see, kes teeb kaasa Peter Bjorn And John'i loos Young Folks, või kes varem oli tuntud ka Plink Plongil käinud The Concretes'i lauljana. Tegemist on igatahes fantastiliselt kena häälega naisterahvaga. Natuke meenutab kaasmaalast El Perro Del Mar'i, kellest siin juba juttu on olnud.
MySpace
Lost And Found (mp3)
Julia (mp3)

5. The Moonbabies - järjekordselt olen natuke hiljaks jäänud, sest Penny Lane on nende uut albumit juba kiitnud. Aga siiski. Tegemist on siis Malmö bändiga. Hetkel on bändis kaks liiget, mees nimega Ola Frick ja naine nimega Carina Johansson. Bändi tegevuse käigus on sealt läbi käinud ka teisi liikmeid, aga pidama pole nad jäänud. Koos hakati muusikat tegema juba umbes kümme aatat tagasi. Hiljaaegu nägi siis neil ilmavalgust kolmas album nimega Moonbabies At The Ballroom. Ja teevad nad sellist eriti ilusat popmuusikat. Mina olen igatahes lummatud.
MySpace
Sun A.M. (mp3)
War On Sound (mp3)
Take Me To The Ballroom (mp3)

6. After-School Sports - Selle nime taga peidab ennast keegi Alice, keda vahel kontsertitel aitab ka Agnes Löfgren. Nad viljelevad peamiselt süntesaatoriga lo-fi'd, mis kõlab järjekordselt hästi nagu ühele heale lo-fi'le kohane. Nende lood on lühikesed, valdav osa alla pooleteise minuti. Siiani on üllitatud üks plaat, mis kannab lugude pikkusega sobivat nime ehk A Short Melodrama.
MySpace
Almost Left My Boufriend For His Casio (mp3)

Lähiaja ootused

2007-08-04T15:52:00.000+03:00

Viimasel ajal ei ole eriti jõundu kirjutada. Suvi ikkagi ja mitmeid üritusi oli vahepeal. Siiski võiks natuke rääkida, mis ees ootab. Kõigepealt endast. Nimelt 18. august panen lennukiga 10 päevaks maailma keskpunkti ehk New Yorki. Seal ootab mind ees vaba aeg, et nautida suurlinna kunsti, poode, kontsertpaiku ja restorane. Esialgu on kavas juba kolm kontserti. Üks on tasuta ja Camera Obscura esineb. Teine on tasuline ja siis vaatan üle ühe oma rootslasest heerose ehk Jose Gonzalez'i. Ja hetkel viimane valik on selline üritus nagu Revenge Of The Bookeaters. See on selline heategevuslik üritus, kus kogutakse raha mingile andekate laste fondile. Seal põhimõtteliselt võtavad mõõtu kirjanikud, muusikud ja näitlejad. Teema on muusika vs. sõna või midagi sarnast. Kindlasti on peamiseks põhjuseks miks ma sinna lähen Feist, kes küll mingi kava järgi seal rohkem midagi ette loeb, aga seal võib olla üllatusi ka. Möödunud aastal tegid seal paar ühisetteastet David Byrne ja Sufjan Stevens. Peale Feist'i on see aasta seal ka Grizzly Bear ja muusikuid My Morning Jacket'ist, The New Pornographers'ist ja ilmsel veel mujaltki. Muidugi on seal ka neljas kontsert, mis toimub Central Parkis ja seal on siis Rufus Wainwright ja soojendaja on The Magic Numbers. Ma veel plaane pole teinud, aga kuna ta mulle väga väga väga meeldib, siis ei saa välistada. Ma pean muidugi natuke sõprade peale ka mõtlema, kes tegelikult sellist muusikat vist üldse varem kuulnud pole ja ilmselt on ka neil plaane, et mida teha jne. Igatahes tuleb väga põnev. Enne seda külastan 11. august ka Leigo järvemuusikat. Ja loomulikult on reisi üheks suureks põhjuseks ka plaadid, mida ma ohtralt kaasa toon ja tänu sellele ma pole Eestist vist poest pea kaks kuud ühtegi plaati ostnud. Mul on tänu sellele keha juba imelikke punne täis ja organism annab ka tunda, et midagi on puudu.

Aga nüüd kui rääkida lähiaja plaadiootustest, siis septembri lõpus tuleb kauaoodatud plaat Jose Gonzalez'elt, mis kannab nime In Our Nature. Teine ootus on Devendra Banhart, kellel ilmub varsti samuti uus album nimega Smokey Rolls Down Thunder Canyon, millelt on kuulda juba esimest lugu nimega Seahorse. Lisan kõige alla ka selle promivideo, mis on mõnusalt üle 8 minuti pikk ja vägisi on selle loo kõla ja fiiling täielik The Doors. Mine tea, äkki ta on oma friikfolgile natuke puhkust pakkunud ja katsetab uusi suundi, mis oleks väga tore. 5 november on põhjust rõõmustada Sigur Ros'i fännidel, kuna siis ilmub duubelplaat, millest üks sisaldab 4 varem avaldamata stuudiolugu ja teine plaat kannab ette 6 lugu akustilises versioonis. Samuti võiksite silma peale heita ka Sigur Ros'i kõrvalprojektile nimega Riceboy Sleeps. Lisaks ilmub ka uus album teisel rootslasel ehk Jens Lekmanil. Uus kannab nime Night Falls Over Kortedala. Skandinaavlased saavad käpad taha juba 5. september, muu maailm alles 9. oktoober.

OK, nüüd lubatud Devendra Banhart'i Seahorse:

Juhuu, Kõrvaklapp on kahene

2007-07-20T11:10:00.000+03:00

Täna täitub kaks aastat selle blogi avamisest. Nagu tavaks jälle natuke statistikat. Kui aasta tagasi oli külastajaid ühe statistika järgi 6750 ja teise põhjal umbes 7800, siis praeguseks on vastavad arvud 22400 ja 23410. Keskmine külastajate arv päevas on tubli 27 inimest ja kõige rohkem 58 inimest. Üldine tendents on ikka selline, et suviti kuivab külastajate arv väiksemaks ja just sügisel hakkab jälle tõusma. Ligi 73% külastajaid on loomulikult Eestist. Kaugel maas on USA, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Kanada, Soome, Itaalia ja Rootsi. Kõige rohkem külastajaid satub siia lehele läbi teiste veebilehtede (umbes 63%) ja läbi otsimootorite (37%). Eriti läbi Google'i. Levinumad otsingusõnad on jätkuvalt rapidshare, vaiko eplik ja eliit (nii koos kui iga sõna eraldi), mp3, megaupload, blogspot, kõrvaklapp, muusika, jne. Enamus külalisi satub siia jätkubalt läbi Microlips'i blogi. Neile järgnevad bloggeri otsing, Blog.tr.ee, Holiks, Helinälg, Trigger106, Triangel, Rada7 ja Penny Lane. Neile lisaks veel mõned foorumid ja otsimootorid.

Lisaks statistikale jõudsin ka see aasta Ajaveebide konkursil muusikablogide kategoorias kõrgemale otsale. Võitu rohkem vääriv Penny Lane, meeldis õnneks ka kohtunikele rohkem. Lisaks on tehtud paar huvitavat pakkumist, millest ilmselt mõnigi võib käiku minna. Enda üle olen eriti uhke Mixtape'ide pärast. Seega olen ära jätnud üksiklugude massilise üleslaadimise. See variant meeldib ilmselt ka autorikaitsele rohkem, mitte, et mul varem nendega kokkupuuteid oleks olnud. Juurde on tulnud videod, tänu YouTube'ile. Samuti on nii mõnigi bänd saatnud mulle meile. Sain ka esimese tasuta nänni, kui Under Marie saatis oma singli What What, koos ilusa postkaardiga. Kutsutud on ka erinevatesse netikohtadesse. Suurima lootused on Newsoundland lehega, mis hetkel veel ootab oma starti. Aga sealt paistab midagi väga huvitavat tulevat. Igatahes on olnud kaks ilusat aastat.

Nüüd traditsioonist ka. Nagu esimene post ja aasta tagasi on näidanud, siis minu juubelipostitused on seotud Mercury Muusikaauhinnaga. Eriti selle nominentidega. Ka seekord avaldati need nominendid, umbes paar päeva tagasi. Sel aastal jäid sõelale:
Amy Winehouse - Back To Black
Arctic Monkeys - Favourite Worst Nightmare
Basquiat Strings - Basquiat Strings With Seb Rochford
Bat For Lashes - Fur And Gold
Dizzee Rascal - Maths English
Fionn Regan - The End Of History
Jamie T - Panic Prevention
Klaxons - Myths From The Near Future
Maps - We Can Create
New Young Pony Club - Fantastic Playroom
The View - Hats Off To The Buskers
The Young Knives - Voices Of Animals And Men

Võitja selgub 4. september. Eelmine aasta sai selle teadupärast Arctic Monkeys'i debüütplaat. Ma ei imesta, kui ta see aasta ka võidab. Millegipärast arvangi, et kolm tõsisemat finalisti on Amy Winehouse (on ka varem kandideerinud), Arctic Monkeys ja Klaxons. Kolme nime polnud varem kuulnud ja ülejäänutelt olen kuulnud paari lugu. Igatahes tundub, et zhanriline valik on see aasta päris lai.

Kõrvaklapp Mixtape #5: Vihm

2007-07-11T11:54:00.000+03:00

Ei ole midagi ilusamat, kui väljas rabistab kõvasti vihma. Toa aken on lahti, kust tuleb mõnusat värsket ja natuke suviselt jahedat õhku. Samal ajal ise olen kuivas toas, istun akna all ja loen midagi või lihtsalt niisama kuulan neid hääli. Muidugi kui juurde lisada veel head muusikat, siis ei oska enam midagi soovida. Umbes selline päev täna ongi. Ainult vahepeal käib kass jalgade juures nurru löömas ja kräunudes annab teada, et tema vihmast eriti hästi ei arva, kuna ta ei saa väljas muru närida ja hiiri taga ajada. Järgmine mixtape ongi vihmamuusikast. Valik on mudugi keeruline, kuna vihmast on laulnud tuhanded inimesed ja vihmast on laule vähemalt 10 korda rohkem. Oma pleilisti põhjal kujunes minu list selline:

1. CocoRosie - Tahiti Rain Song
2. Dirty Three - Rain On
3. Bonnie "Prince" Billy - Raining In Darling
4. Kimya Dawson - It's Been Raining
5. Ryan Adams - Rainy Days
6. Ann Peebles - I Can't Stand The Rain
7. Karen Dalton - Little Bit Of Rain
8. Smog - Rain On Lens 2
9. Vashti Bunyan - Come Wind Come Rain
10. The Doors - Riders On The Storm
11. Prince - Purple Rain
12. The Beta Band - Dry The Rain

Valik sai päris kirju. Head nautimist.

Kõrvaklapp Mixtape #5: Vihm (42 MB)

Schillingust

2007-07-09T01:45:00.000+03:00

Kõigepealt muidugi oli eelmine nädal ka üks väga halb uudis. Nimelt jäi ära minu poolt kaua oodatud Antony And The Johnsons'i kontsert, kuna Antony'l olevat oma häälele aia aia teinud. Õnneks sattusin sellele enne Lätti sõitu peale. Kuigi see poleks mu perekonnas eriline juhus, kui oleks kohapeal avastanud, et kontsertit pole. Nimelt kunagi läksid mu vanemad Helsingisse Rod Stewart'it kuulama ja nemad said teada, et kontsertit pole täpselt siis kui nad olid hotellist tellitud taksoga jõudnud Hartwall Arena lähedale ja taksojuht olevat hakanud haiglaselt huvi tundma, et miks nad sinna lähevad, kui seal täna mingit üritust pole. Igatahes sain oma kalli VIP pileti raha tagasi ja mõneks ajaks on rahamured jälle murtud ja võis vaikselt hakata tegema plaane laupäevaseks Kilingi Nõmme reisiks.

Pean alustama muidugi sellest, et reede ja laupäev olid töö juures väga kohutavad, mis viis muidugi tuju alla ja samuti läks laupäeval tööl kauem. Ühesõnaga jõudsin koju täpselt siis, kui oli täpselt tund aega ürituse alguseni. Tankisin kähku auto ära, pesin viimased mustad nõud kraanikausist ära, otsisin paar enda kõrvetatud CD välja ja sõit võis alata. Muidugi oli terve tee ka päris võimas sadu. Siiski jõudsin kohale siis, kui esimesed esinejad Erko Niit ja keegi tüdruk laulsid oma paari viimast lugu. Üllataval kombel kadus nendega koos ka vihmasadu. Nii poolikult kuulates mulle päris meeldis. Eriti tore üllatus oli heli kvaliteet. Ainuke kui selle kallal natuke norida oleks saanud oli Epliku show esimene pool. Üldiselt halba esinejat polnudki. Esimest korda kuuslin Lippajaid, mis oli meeldivalt mõnus jazzfusion. Ka Müürilille polnud varem kuulnud, sealt koosseisust olin kuulnud ainult Rubik 3001'te. Jälle oli meeldivalt ilus esinemine. Eplik oli tore, aga mulle meeldisid nad Kumu Ööl rohkem, siis panid pikemalt ja mõnusamalt. Siiski olid nad head nagu alati. Darren Hanlon oli väga hea. Alguses ma vaatasin, et mingi noor Russel Crowe laulab. Tema etteaste oli väga hea. Mulle meeldib kui artist suhtleb publikuga ja Darren tegi seda väga hästi. Tema esinemise ajal muidugi juhtus ka palju, alates kehvast punktrummarist kuni politseiaktsioonini "viime selle vähe aktiivse ja vindise punaste tennistega daami ära". Viimase puhul peab mainima, et ma vist esimest korda nägin, kuidas nii suur rahvahulk läheb joodikut kaitsma. Ta oleks võinud ju jääda, ega ta eriti ei seganud. Darren'i puhul pean mainima ka seda, et ostsin ka tema plaadi, mis on hea, aga see mees on laivis parem kui plaadil. Kimya Dawson oli ilmselt suurim põhjus, miks ma sinna läksin. Mul oli mõni aeg tagasi päris suur The Moldy Peaches'i kuulamise periood. Kuna Kimya oli selles bändis üks kahest liikmest, siis oli raske mitte teda vaatama minna. Üllatuseks on tema soolosuund hoopis erinev. Selline toorem lo-fi on asendunud sellise kerge akustilise folgiga. Mis iseenesest on väga tore, kuna folk mulle meeldib. Ta oli igatahes väga tore tädi ja mulle väga meeldib ta hääl. Tema etteastes tuli ette väga palju lugusid, mis tõele au andes pole eriti pikad. Tema minek toimus igatahes lava all mingisuguse kes aias tüüpi tantsuga ja suure grupikalliga, Ma ostsin ka kaks tema plaati ja ma pean tunnistama, et plaadi peal meeldib ta mulle veel rohkem. Eriti soovitan plaati Hidden Vagenda. Peale teda saabusid lavale Wonuwali mehed ja naised. Mõnusad Aafrika rütmid olid päris head. Aga peale paari lugu hakkas juba tõsiselt väga külm ja väsimus ka väiksest varbast näpistama.

Kuna kojusõit on pikk, siis see suhteliselt ilus ja pikk tee (umbes 2,5 tundi) möödus uusi plaate kuulates. Üllataval kombel kuulsin kontsertil nende kõiku lugusid esimest korda, aga mitmes kohas oskasin kaasa laulda. Romantikat lisasid juurde natuke lahtiolevast autoaknast sisse tungiv lindude kisa ja putukate ning rohutirtsude sirin. Kokkuvõttes jäin väga rahule, ainult täna avastasin, et kurk on valus ja nina tilgub. Ja Unemati ilmselt annab esmaspäeval tööl kindlasti ennast teravalt tunda.

Nädala videod: retro

2007-06-30T21:19:00.000+03:00

The Human Beinz - Nobody But Me
Siinsetele lugejatele ilmselt tuttav lugu, aga videot pole ilmselt paljud näinud.

Weezer - Buddy Holly
Lugu pole eriti vana, aga retrohõnguline. Minule tuleb selle videoga kohe meelde, kui kunagi tuli suure pauguga turule Windows 95. See oli üks mu esimesi aruvuti CD-ROM'e ja kuna Windows pidavat olema tõeline multimeediaarvuti süda, siis oli kaasas ka kaks väikese pildiga videot. Üks oli Edie Brickell'i Good Times ja teine seesama Weezer. Ma ikka vaatasin neid iga päev ja nii paar nädalaid järjest.

France Gall - Laisse Tomber Les Filles
France Gall on nagu nimest järeldada võib prantslanna. Kunagi võitis ta päris hea looga ka Eurovisiooni lauluvõistluse. Antud lugu on aga tänapäeval aktuaalsem, kuna meie kinodes jookseb Grindhouse ja sealt on see lugu tuttav April March'i esituses, kes laulab seda ingliskeelsena. April March peaks olema seda laulnud ka originaalkeeles. Ingliskeelne nimi on sellel lool igatahes Chick Habit. Laulu on France'ile valmistanud igatahes legendaarne pratnsuse pervert ja laulumees Serge Gainsbourg.

Them - Mystic Eyes & Gloria
Them on rohkem tuntud kui Van Morrison'i stardikivi muusikaareenile. Viljelesid nad sellist mõnusat garaazirock kõlaga muusikat. Tegemist siis Belfasti bändiga. Nende lugu Gloria on väga tuntud ja väga hea. Järgnev video on kontsertesitus, kus enne Gloriat kõlab ka teine lugu. Publikum meenutab nagu minu vanaisa pilte noorusajast, mis ajaliselt ilmselt on täitsa võimalik.

Little Richard - Tutti Frutti
Siin on vist sõnad liigsed. Tegu on ühe rock'n'rolli algusajastu tuntuma looga. Little Richard on nagunii elav legend. Teda on lugenud oma loomingu mõjutaks paljud tuntud rock ja soulistaarid. Alates kasvõi Bowie'st ja lõpetades veel kangema mehega ehk James Brown'iga.

Kõrvalmärkusena mainin, et uuendasin ka kõrvalolevat linkidekogu ja just kodumaiste linkidega.

Island

2007-06-14T15:28:00.000+03:00

On aeg teha üks pikem ja põhjalikum sissekanne. Kuna minu suurimad muusikalised huvid on peamiselt seotud kolme riigiga, milleks on siis Rootsi, Kanada ja Island, siis võiks midagi pikemat neist teha. Rootsi bände ja artiste olen ma siin juba mitmel korral tutvustanud. Kanada omasi on samuti mainitud ja ka Islandi omi. Siiski võiks pikemat juttu teha just viimastest. Pikemalt ma ei peatu kahel-kolmel Islandi muusika gigandil ehk Sigur Ros'il ja Björk'il,samuti siis ka The Sugarcubes'il. Kuigi tänu viimasele bändile hakkas Island kui muusikariik maailmas ilma tegema. Kuna Eestlased peavad ennast suureks laulurahvaks, siis islandlaste kõrval oleme me ikka veel väga väikesed tegijad. Kuigi Islandil elab ainult umbes 307 tuhat elanikku, mis on kõvasti vähem kui ainuüksi Tallinnas või mis on natuke rohkem kui kolm Tartu linna. Pealegi käivad Islandil ringi sellised legendid, et kõik vähemalt alla 30. aastased islandlased tegutsevad mingites bändides. Kas see just täpselt nii on, on kaheldav, aga ega ilmselt palju puudu ei jää ka. Veel enne kui jõuan bändide ja artistideni pean mainima seda, et Islandi muusikas on olnud alati väga sügav roll igasugustel muistenditel, legendidel, pärimustel ja isegi religioonil. Teine omapära on selles, et nad armastav igasuguseid instrumente, mistõttu isegi nende lihtsamates poplugudes võib kohata selliseid pille, mida rohkem kohtab sümfooniaorkestrites või mignites väga põlistes ja sügavate juurtega folkbändides. Aga alustaks siis. Nimekiri on suvalises järjekorras ja hõlmab ainult väikest osa Islandi muusikamaastikust.

Amiina (varem olid tuntud ka kui Amina või Anima) - tegemist on naiskvartetiga. Viljelevat minimalistliku kõlaga instrumentaalmuusikat. Armastavad väga viiuli suguseltsi kuuluvaid pille ehk viiulit, vioolat ja tšellot. Samas ka veel igasuguseid teisi huvitavaid instrumente, millest osasi ei olnud varem kuulnudki. Kasutavad ka elektroonilisi sämpleid. Märtsi lõpus ilmus neil debüütalbum"Kurr". Enne seda oldi välja antud paar EP'd. Bänd sai alguse 2004. aastal. Bändil on ka väga tihe side Sigur Ros'iga, kellega on nad koos teinud mitmeid kontserte ja abistanud üksteist plaadilindistustel.
Myspace
Rugla (via Eardrumsmusic)

Mum - suhteliselt tuntud bänd. Tegutseb juba aastast 1997. Septembri lõpus peaks neilt ilmavalgust nägema neljas stuudioalbum. Teevad sellist elektroonisemat muusikat. Sarnane Sigur Ros'ile, ainult häält teeb peamiselt naine. Liikemeid on hetkel kolm, kugi see pole alati nii olnud. Bänd on välja andnud remixalbumi. Samas on nad ka ise päris edukalt teisi remixinud.
Myspace
FatCat Records (siit saab ka lugusi kuulata)

Hilmar Örn Hilmarsson - kastuab ka nimelühendit HÖH. Kodumaal on tegemist väga tuntud ja lausa kultusliku tegelasega. Peale muusika on ta tegus filmimees ja peale selle on ta veel sügavalt paganausku, kes usub igasugustesse nõidustesse ja maagiasse. Ta on teinud koostööd mitmete värvikate tegelastega. Ühe filmimuusikaplaadi on ta teinud kahasse isegi Sigur Ros'iga. Aga samuti on tal tihedad koostöösidemed ka Inglise bändidega Current 93 ja Psychic TV. Samuti on tegemist ühe esimese mehega, kes hakkas muusika komponeerimisel kasutama arvuti abi.
FatCat Records - Angels Of Universe plaadi leht

Emiliana Torrini - tema on ka hästi tuntud. Ka eestlastele, kuna möödunud suvel andis ta Leigol mõnusa ja väga hea kontserdi. Tegemist on hästi armsa ja ilusa naisega, kes pole küll 100% islandlane, kuna tema isa on Itaaliast ja ema Islandilt ning tänaseks elab ta vist enamus aega Inglismaal. Häälelt on ta sarnane Björk'iga ja tuntuks sai ka ilmselt natuke tänu temale. Nimelt tema lugu Gollum's Song Sõrmuste isanda filmi teises osas oli esmalt mõeldud Björk'ile. Kuna viimane oli samal ajal suhteliselt rase, siis sai võimaluse Emiliana. Praeguseks hetkeks on ta välja andunud juba viis albumit, mitmeid singleid. Muusikat teeb ta sellist kergelt jazziliku ja folgilikku poppi. Enne soolokarjääri oli ta bändi GusGus liige, kellest järgnevalt samuti juttu tuleb.
Myspace
Heartstopper

GusGus - loodi 1995. aastal. Algselt oli tegu näitlejate kollektiiviga, kes hakkasid muusikat tegema. Nende ampuaalks on samuti elektrooniline muusika. Peamiselt trip-hop, techno ja house. Peale selle on nad ka edukad miksijad. Oma oskusi on nad näidanud Depeche Mode'i, Björk'i, Moloko, Sigur Ros'i ja mitmete teiste loominguga. Samuti on neil ühine lugu Ian Brown'iga ja see kannab nime Desire. Hetkel on bänd kolmeliikmeline, aga sealt on läbi käinud kümneid inimesi.
Myspace
Polyesterday (via The Sound Of Indie blog)

Worm Is Green - toodab samuti elektroonilist muusikat. Samas on nad pidama jäänud rahulikumal ja ambientsemal muusikal. Samuti on nad teinud piisavalt igasuguseid remixe. Eestiga seob neid natuke see, et üks nende lugu Secret Admirer on Eestis välja antud kogumikalbumil Kuumaastikud. Viimaselt plaadilt leiab ka teise Islandi muusiku, kes pidab ennast Ruxpin'i nime taha.
Myspace
Undercover (via Aurgasm

Johann Johannsson - mees kes jõuab palju. Tal on oma plaadifirma Kitchen Motors. Ta teeb ja komponeerib muusikat, korraldab näituseid, teeb raadiosaateid, produtseerib filme, teeb raamatuäri ja palju muud loomingulist. Laiem tuntus tuli tal tänu tema bändile Apparat Organ Quartet, kellest samuti järgnevalt juttu tuleb. Lisaks on ta aidanud muusikat teha ja kirjutada sellisetele nimedele nagu Marc Almond (laiemalt tuntud kui endine Soft Cell'i laulja), soomlaste Pan Sonic, jt. Johann on enda nime alt välja lasknud viis plaati. Neist viimane oli 2006. aastla välja antud "IBM 1401, A User's Manual", mis on pühendatud Islandi esimesele arvutile. Antud plaadile on juurde loodud ka tantsuetendus, mida eelmise aasta alguse poole võis isegi Eestis Kanuti Gildi saalis uudistamas käija. Samuti on teinud ta muusika 1927. aasta Vsevolod Pudovkin'i Nõukogude Liidu tummfilile nimega The End Of St. Petersburg.
Myspace
Ametliku koduelehe audio-video sektsioon

Apparat Organ Quartet - tegemist sellesama Johann Johannsson'i bändiga. Nende suureks eeskujuks oli elektroonilise muusika jumal nimega Kraftwerk. Bänd alustas 1999. aastal. Muusika tegemiselt kasutavad nad peamiselt igasuguseid oreleid, samuti igasuguseid vokoodreid ja helimoonutajaid. Oma unikaalse saundiga sai bänd päris tuntuks. Euroopa suvistel muusikafestivalidel olid nad oodatud külalised. Samas suutsid nad välja lasta kõigest ühe bändinimelise albumi.
Myspace

Mugison - peamiselt ühemehebänd. Muusikat teeb ta peamiselt kitarri ja arvutiga. Välja andnud viis albumit, millest kolm on filmisoundtrackid. Tema muusika kõlab kui Tom Waits'i ja Beck'i segu. Armastab mängida erinevate stiilidega. Nii mõnigi ta lugu algab rahulikult ja akustiliselt. Siis läheb vaikselt juba psühhedeelseks ja lõppeb nagu mingi klassikalise muusika suurteos. Oma kodumaal on ta päris hinnatud artist.
Myspace
Murr Murr (via Robosexual)

Petur Ben - oma soolokarjääri ta alles alustas. Paremini on ta tuntud kui Mugisoni kitarrist. Muusikalises mõttes on ta päris sarnane oma sõbrast paarimehe Mugisoniga. Kitarristina on ta päris andekas. Natuke aega tagasi ilmus temalt debüütalbum "Wine For My Weakness".
Something Radical (via DoCopenhagen).

Quarashi - See bänd tegutses aastatel 1995-2005. Viljeles karmimat räpi ja hiphopisegust muusikat, kus olid suured mõjutused funkist, rokist ja technost. Neile, kes peavad suurt lugu Beastie Boys'ist ja Rage Against The Machine'ist, peaks sellele grupile kindlasti kõrva peale panema. Tegemist oli esimese räpigrupiga, mis Islandil edukaks sai ja oma edu suutsid nad mingil määral ka laias maailmas saavutada. Mingil määral lõid nad läbi Ameerikas, kus neid lasti pidevalt MTV2'e muusikakanalilt ja üks nende lugu valiti isegi Levi's teksareklaami. Samuti kõlasid nad mõne filmi soundtrackil (2 Fast 2 Furious) ja ka vaadatavates telesriaalides (Smallville, Alias) ja mõnes arvutimängus. Siiski väga tuntuks nad USA's ei saanud, kuna nad soovisid sinna minna täpselt sel ajal, kui seal tegid ilma Limp Bizkit, P.O.D. ja eelkõige Linkin Park. Nende vahelt oli raske esile tükkida.Kõige paremini väljaspool kodumaad võeti nad vastu Jaapanis, kus neil oli kõvasti fänne ja albumeidki müüdi seal hästi. Praeguseks bänd enam ei eksisteeri, aga selle liikmed teevad sooloartistidena ja teiste bändidega muusikat edasi.
Myspace

Benni Hemm Hemm - Tegemist on suhteliselt suure bändiga, kuna liikmeid on selles 17. Muusika on neil ilus, rahulik ja võibolla isegi natuke naiivne. Sõnad see eest kohati päris absurdsed. Bändis on au sees igasugused puhkpillid, nagu näiteks tromboon, klarnet ja trompet. Lisaks neile on mitmeid teisigi huvitava kõlaga pille. Näiteks ksülofon. Vanust on bändil veel vähe. Oma esimese albumi avaldasid nad 2005. aastal, millega panid nad koha kinni parima albumi tiitli 2005. aasta Islandi muusikaauhindade jagamisel. Hiljuti andsid nad välja oma teise albumi Kajak.
Myspace
I Can Love You In A Wheelchair Baby

Seabear - Tegemist on samuti uue kuueliikmelise bändiga. Viljelevad natuke lõbusamat popfolki. Natuke meenutavad isegi Belle & Sebastianit. Armastavad samuti väikseid üllatavaid nükkeid oma lugudes teha. Seda kas siis mõne ootamatu instrumendi või mingi muu asja näol. Hiljaaegu ilmus neid debüütalbum "The Ghost That Carried Us Away".
I Sing I Swim (via Hate Something Beatuiful blog)

Slowblow - tegemist on juba natuke Islandile omapärase bändiga. Selline kergelt eksperimentaalse muusika viljeleja. Sageli on nende muusikal selline intiimne lo-fi magamastoastuudio kõla. See lisab nende muusikale meeldiva nüansi juurde, mis neid teistest ka natuke eristab. Üldmulje on taaskord rahulik ja suhteliselt lihtne. Bändi näol on tegemist duoga. Alustati kunagi 90ndate keskel. Välja on antud mitmeid albumeid, soundtrack ühele edukale Islandi indiefilmile, mille tegemisel istus direktoritoolis üks bändiliige ise. Samuti on koostööd tehtud Mum'ist tuntud Anna Valtysdóttir'iga.
Slowblow

Praeguseks aitab ka, kunagi läheb kindlasti edasi.

Kõrvaklapp mixtape #4: Suvi

2007-06-12T16:06:00.000+03:00

Aeg teha järjekordne mixtape. Ma oleks tahtnud ka paari Eesti lugu sisse panna, aga austusest nende raskele tööle ja väiksele plaadimüügiturule, siis ma loobusin sellest mõttest. Aga mixtape on päris hüplik (nii stiililiselt kui ka vanuseliselt), kuna selle täpsem teema on minu suvepäeva tujud (pean silmas vaba päeva ja kuna hetkel on mul nädalane puhkus, siis on eriti tore olla). Et paremini sellest aru saada, siis tavaliselt hommik algab suvel tunduvalt virkamalt kui näiteks talvel. Sest mida sa niigi soojal päeval soojas voodis ikka lamad. Pealegi kolm kärbest põristavad toa aknaklaasil ja väljast kostab rohkem müra (sealhulgas ka ohtrat linnulaulu) kui tavaliselt. Samas olen ma lõunaks päris loid, seega on alguse ja keskpoolel olev muusika samuti vähemtempokam. Õhtul peale õhtusööki tuleb tavaliselt uus hoog sisse ja väljas on juba mõnusamalt jahedam ja siis tekib tahtmine midagi teha. Seega jällegi on peale seda lood natuke kiiremad ja parema harmooniaga kindlasti. Siis kui päike loojub, siis tuleb selline rahulik ja nostalgiline aeg. Võibolla koos väikse veiniga. Ja vahetult enne magamajäämist saabub rahu oma täies ilus ja hiilguses (otsene vihje viimasele loole). Ülalolev jutt ei saanud just eriti ilukirjanduslik suurteos, kuna olen hetkel täielikult kuum kutt (natuke punane, natuke kõrbenud, natuke sooja ajuga) ja jätkuvalt vallaline (kui mõnda naisfänni peaks huvitama).

Pleilist on järgmine:
1. The Polyphonic Spree - It's The Sun (KCRW Morning Becomes Eclectic Version)
2. Koop feat. Yukimi Nagano - Summer Sun
3. The Pogues - Summer In Siam
4. David Bowie - "Heroes"
5. The Arcade Fire - Haiti
6. Devendra Banhart - Little Yellow Spider
7. The Sleepy Jackson - Good Dancers
8. Junip - Turn To The Assassin
9. Maria Muldaur - Midnight At The Oasis
10. The Greenhornes feat. Holly Golightly - There Is An End
11. Bill Withers - Ain't No Sunshine
12. Arvo Pärt - Spiegel Im Spiegel

Lugeda on muidugi tore, aga kui kuulamiseks ka aega üle jääb, siis seda saab teha SIIT!, (45,6MB).

PS! Tekkis lahe idee, et blogil võiks olla audiokommentaarid. Kuigi mulle endale meeldib rohkem kirjutada, aga teisi kuulata on alati meeldiv. Eriti toredaid inimesi ja ma olen kindel, et siia teisi ei satugi. Kuna ma seda teha ei oska, siis võite oma lindistatud häält mulle mp3'dena meilikasti saata. Kuskil lehe üleval nurgas peaks olema ka meiliaadress, või soovi korral võib seda alati minult küsida.

Nädala video, 5

2007-06-04T19:13:00.000+03:00

Multiinstrumentaalne respekt Bob Marley'le.
Xavier Rudd - No Woman No Cry