Broken Social Scene - Broken Social Scene (2005)

Post-Rock, indie rock
Tegu on Kanada superkollektiiviga, kus liikmeid on halvematel päevadel 5 ja parematel kuni 17. Nende hulgas hulganisti ka selliseid, kes sooloartistidena tundud või siis teiste bändide kaudu. Näiteks Leslie Feist, aga lisaks näiteks ka liikmeid sellistest teistest bändidest nagu Stars ja Metric. Kaks põhimeest on siiski Kevin Drew (kes varasemalt mängis bändis Do Make Say Think) ja Brendan Canning (kes varem oli näiteks By Divine Right'is ja ilmselt ka eestlastele tundud bändis nimega Len (meenutagem siinkohal nende lugu Steal My Sunshine, mida praegugi raadiod vahel harva lasevad)). Bänd moodustati 1999. aastal ja selle eesmärgiks mängida indie rock'i nii, et sellest tekiks eksperimentaalne minisümfoonia. Ilmselt mini seetõttu, et täis sümfooniad kestavad mitukümme minutit ja sellisele tavakuulajale on see ilmselt liiga pikk aeg ühe loo jaoks. See bändinimeline on tegelikult nende kolmas täispikk album, peale Feel Good Lost'i (2001) ja You Forgot It In People (2002). Vahepeal on ilmunud veel singleid ja üks b-side'de plaat.

Kui rääkida BSS'i varasematest, siis debüüdiga ma veel esialgu kursis eriti pole, aga nende You Forgot It In People on üks äärmiselt kõva pärl, mille keerutamisega mu plaadimängija sageli tegelema peab. Tõsi, antud album ei ole sama briljantne kui Forgot, aga hea sellegi poolest. Kui võrrelda muusikalist poolt, ega siis see on päris sarnane. Muusika on paljude erinevate instrumentide kasutamise tõttu päris huvitav ja vägagi kirgas. Meloodiline, kuid siiski päris keeruline. Üldine tase on pigem selline kiirem ja rockilikum. You Forgot on kindlasti rahulikum plaat. Kui hankida selle plaadi Limited Edition, siis saab boonusena kaasa ühe CD, mis sisaldab seitset lisalugu.

Kuulamiseks:
KVRX'i raadiosession'i kolm lugu (aastast 2003).
7/4 (Shoreline)
Handjabs For The Holidays.

Love Will Tear Us Apart (korda 10)

Leidsin oma pleilistis mõningad Joy Division'i klassika tõlgendused. Kuna seda lugu teavad igaüks ja tõlgendanud on seda sadu ja sadu erinevaid artiste, bände, meeskoore, naiskoore, gospelkoore, kelladeansambleid, acapella artiste, jne., siis miks mitte teha väike kollektsioon. Siin on mõningaid häid, mõningaid mitte nii häid. Suvalises järjekorras:
1. Joy Division - originaal siis. Ei vaja pikemaid sõnu, sest sellest ja neist kõik alguse saigi.
2. Nouvelle Vague - bossanovarütmis ja naisvokaalis. Taustaks rahustav merekohin.
3. Worm Is Green - naisvokaalis ja heliseva kõlaga. Äärmiselt hea kaver. Bänd ise Islandilt, mis on ka loomulik, sest see kõlab natuke sarnaselt nii Sigur Ros'ile, Mum'ile ja kasvõi Björk'ile.
4. Jose Gonzales - kontsertesitus. Akustiline ja samuti väga hea. Jose'st tuleb varsti ka pikemalt juttu, eriti tema väga kõvast albumist nimega Veneer. Indiefolkpop.
5. Calexico - see on siin juba kunagi ülal olnud. Suhteliselt originaali järgi tehtud. Selles mõttes natuke igav, aga kuna originaal on hea, siis ka see lugu. Calexico on USA bänd.
6. 10,000 Maniacs - kontserversioon. Mitte kõige parem kvaliteet. Selle bändi üheks heaks asjaks on solisti ehk Natalie Merchant'i hääl. See pole siin eriti kuulda, aga kunagi lasen üles tema kontsertsalvestuse Bowie loost nimega Space Oddity, siis saab paremat aimu temast.
7. Squarepusher - natuke elektroonilisem valik. Kõrva jääb, et neile meeldivad ilgelt trummide taldrikud. Originaalist paar takti kiirem.
8. The Cure - samuti kontsertesitus. Suhteliselt originaalipärane. Isegi Robert Smith'i hääl on päris sarnane.
9. Moonspell - mingi neo-goth-heavy-või misiganes bänd. Õrnalt hevisem, aga ilmselt selle bändi kohta ikkagi väga soft värk. Ma nendest neogothidest ei jaga eriti midagi, ainult, et neile meeldib kohutavalt must värv ja augud kehas. Lugu ise on päris kuulatav.
10. Albert Kuvezin & Yat-Kha - see siis tuntud kõriansambel. Ei kõla just nii nagu Barney Gumble'i krooksumine (see lahe djüüd Simpsonitest), aga omapäraselt küll. Yat-Kha on ka Eestis kontserte andnud. Lugu kuuldes tekkis vahel tunne, et mu kõht koriseb.

Kunagi tuleb mingite teitse tuntud lugude kohta saraseid asju veel. Aga faili (umbes 48MB zip-fail) saab alla laadida nagu tavaks ikkagi selle koha vahendusel.

Hip hop, don't stop

Nüüd tuleb natuke juttu ka hip-hopist. Õigemini pole ma mingi eriti suur selle zhanri austaja, vähemalt paar aastat enam mitte. Aga eks tänapäeval peab vist suurem osa teismelisi räpi ja hiphopi-palavikku. Nii on ka minul riiulis paar räpiplaati (kaks Tupac'it, C-Murder, Fugees (nende The Score oli ju tegelt väga kõva album) ja mõned veel). See pisik kadus aga mul praktiliselt üleöö. Siiski vahel harva tuleb ette erandeid. Viimasel ajal on neid kaks:

Juba varem mainitud M.I.A., kes on siis Sri Lanka juurtega neiu, kes resideerub Inglismaal. Ja teine on selline Inglise MC nagu Lady Sovereign. Tegelt võib neid tibake kõrvutada, kuna mõlemad viljelevad sellist jõulisemat hip-hopi suunda. M.I.A. pretendeeris lausa selleaastasele Mercury auhinnale oma plaadiga, mis kannab nime Arular. Lady Sovereign'i debüüt nimega Vertically Challenged näeb ilmavalgust alles 15. novembril ja see koosneb päris paljudest mixidest ja muust sellisest kraamist. Minule, kui sellist stiili mitte fännavale inimesele, piisab nendest kahest neidisest, et hiphopivajadused rahuldada.

Üht-teist saab kuulata ka mõlema artisti kodulehel (klikka nende nimedel). Aga lisaks:
M.I.A. feat. Cham - Galang (Dave Kelly Remix)
M.I.A. - Bucky Done Gun
Lady Sovereign - 9 To 5 (Original Mix)
Lady Sovereign - Random

Okkervil River - Black Sheep Boy (2005)

Indie rock, folk, indie pop
Vahelduseks midagi ka Ameerikast. Täpsemalt öeldes Austinist, Texasest. Tegu on viieliikmelise bändiga, kuhu kuuluvad Will Robinson Sheff (laul ja kitarr), Seth Warren (kitarr), Zachary Thomas (laul ja bass), Jonathan Meiburg (laul ja banzo) ja Mark Pedini (trummid). Nende esimene singel paitas kuulajate kõrvu 1998. aastal ja see kandis nime Bedroom. 2000. aastal ilmus debüütalbum nimega Stars Too Small To Use. Teine album Don't Fall In Love With Everyone You See ilmus 2002. aastal. 2003. aastal ilmus kolmas ehk Down The River Of Golden Dreams ning sellel aastal siis seesama Black Sheep Boy. Okkervil River on üks Texase muusikascene kultusbände, kellel leidub palju andunud fänne ja austajaid. Seda muidugi Texases, aga antud plaadiga on nad oma mõju kasvatanud tunduvalt mastaapsemas plaanis.

Black Sheep Boy on meloodiliselt suhteliselt rahulik plaat. Muusika sellel on ilus ja lihtne. Kasutatud on natuke ka sümfoonilisi kõlasid ja seadeid. Sellist muusikat on küll viimasel ajal päris rohkelt tehtud paljude erinevate koosseisude poolt, aga Okkervil River kõlab siiski neist natuke erinevalt ja neil on oma kõla täitsa olemas. Sõnaline pool on päris luuleline ja kohati ka päris tume. Album on oma nime saanud 60'ndatel ilma teinud folkpoppari Tim Hardin'i loost. See lugu on plaadil ise ka olemas kaverina, aga kestab see kõigest umbes 1,2 minutit. Põhimõtteliselt on ülejäänud 10 lugu selle nimiloo põhjal valminud ja ümbritsevad seda. Bändi enda nimi on pärit Venemaa kirjaniku Tatjana Tolstaya (kelle isapoolne vanaise on lev Tolstoi) lühijutust. Samuti on Okkervil'i nimeline jõgi olemas, Peterburgi lähedal. Kuigi jah, bändi enda muusika eriti venepäraselt ei kõla. Black Sheep Boy sobib kuulamiseks niisama igasuguse rahulikuma tegevuse taustaks, aga sellest võib leida päris palju huvitavat ja paeluvat, kui seda teha põhjalikumalt süvenedes.

Muusikasõprade rõõmuks on nad päris mitmeid lugusi üles pannud oma kodulehele, kust leiab nii uue plaadi lugusi, aga ka venamaid. Lisaks veel lugu:
No Key, No Plan (selle leiab Black Sheep Boy Appendix'i nimeliselt EP'lt).
Aga eriti soovitan vaadata seda videot: For Real, mis on väga stiilne ja hea animatsioon. Lugu ise on ka super muidugi.
Lõpetuseks veel Okkervil River'i KEXP raadiojaama lindistused, mida saab alla laadida selle lehe vahendusel.

Sigur Ros - Takk... (2005)

Post-rock
Sigur Ros ei vaja ilmselt eriti tuvustamist. Peale Björk'i on nad ilmselt Islandi teine suurim muusikaline ekspordiartikkel. Aga neid leidub seal kivises, külmas ja muinasjutulises väikses riigis (rahva arvult) veelgi küllaga. Islandi muusika on samuti selline eriline, muinasjutuline ja salapärane. See kehtib ka Sigur Ros'i muusika kohta. See sobib niisama tagataustaks, aga ilmselt parema elamuse saab, kui sellesse ka süveneda. Olen selle enda peal korduvalt ära proovinud ja see tõesti mõjub. Rahustab ja viib argipäeva mured vaikselt kuid kindlalt eemale.

Siiski paari sõnaga ka bändist. Alguse sai see 1994. aastal. Bändi kuuluvad kitarristist laulja Jon Thor Birgisson, bassist Georg Holm. Need kaks on algusest saati püsinud. 1999. aastal vahetas trummar Agust Gunnarrson'i välja Orri Pall Dyrason ning samal aastal lisandus ka bändi klahvpillimängija Kjartan Sveinsson. Takk.. on nende viies album. Nagu eelmiseid albumeid, siis ka seda albumit kaunistab väga ilus ja suhteliselt sõnadevaene albumiümbris ja kujundus. Eelmine album nimega ( ) ei sisaldanud oma ümbrisel ja voldikul mingeid lauseid ega isegi sõnu. Siis Takk... on väike edasiminek, sest siin loo pealkirjad on täitsa olemas. Sigur Ros'i lugude üheks omapäraks on ka see, et nad laulavad nii, et neist nagunii keegi aru ei saa. Sageli ongi arusaamatud keeled palju ilusamad ja müstilisemad. Helipilt on uinutav ja rahustav. Tundub, et võrreldes ( )'ga on nende muusika muutunud törts rõõmsamaks ja lootustandvamaks (hingeliselt). Samuti see kuidas nad pille mängivad. Jon Thor'i poognaga kitarrimäng ei vaja ilmselt enam mainimist, samas ta pole ainuke, kes seda trikki kasutab. Takk tähendab siis thanks ehk maakeeli tänan. Seda võib ka bändile selle plaadi eest öelda.

Sigur Ros'i mehed pole ka sugugi kadedad. Nende mitmeid lugusid saab alla laadida siit. Samuti saab hulganisti nende videosid vaadata siit, mida ma väga teha soovitan, kuna need on väga head ja huvitavad.
Lisaks Sigur Ros'i live 15. septembril 2005, Bostonis. Siin on ka mõned uue plaadi lood ja neid saab alla laadida sellelt lehelt.

Death In Vegas - Scorpio Rising (2002)

Olulised plaadid minu riiulis, Vol. 1
Alustan uue nurgaga, kus tuleb juttu natuke vanematest plaatidest. Siinkohal hakkan ära märkima neid plaate, mis vaat, et kõige sagedamini mu plaadimasinas tiirlevad. Valiku järjekord on suvaline ja nii saigi lihtsalt huupi võetud ka esimene selline plaat.

Scorpio Rising ilmus siis 2002. aastal. Eelmisel aastal (UK's) on nad välja andud juba uue plaadi nimega Satan's Circus, millele pole kahjuks veel oma pikki küüni taha saanud. Pärit on nad Inglismaalt. Juhtfiguuriks on mees nimega Richard Fearless ja abistavaks käeks on osutunud Steve Hellier. Esimene LP nägi ilmavalgust 1997. aastal ja kandis nime Dead Elvis. Mille pealt tõusis esile lugu nimega Dirt, mida mängis isegi MTV tollal päris palju. 1999. aastal nägi ilmavalgust märgatavalt parem plaat nimega The Contino Sessions, mida aitas produtseerida Tim Holmes ja millel osales ka tuntumaid lauljaid. Näiteks Bobby Gillespie ja vana pungilegend nimega Iggy Pop, kelle kooslusel valminud lugu Aisha kõlab hoopis selliselt nagu oleks seal vokaalosa teinud teine tumedate lugude meister nimega Nick Cave. 2002. nägi valgust seesamune plaat. Ka siin osaleb teisi tuntuid lauljaid. Oma hääle on andnud sellele plaadile nii Liam Gallagher, Paul Weller kui Hope Sandoval.

Death In Vegas teeb sellist elektroonilisemat tantsumuusikat, mis on põimunud rikkalike rockielementidega. Scorpio Rising isegi pole niivõrd tantsulik plaat, aga elektrooniline sellegi poolest. Suurimaks konkurendiks muusika osas ongi ilmselt The Chemical Brothers. Minu ellu tuli Death In Vegas tänu Sofia Coppola'le ehk õigemini tänu tema filmile nimega Lost In Translation, mille soundtrack sisaldas sellist Death In Vegas'e lugu nagu Girls (Scorpio Rising'u plaadilt). See on hästi ilus ja ruumiline meloodia, mis jäi filmis kohe kõrvu ja oli ilmselt My Bloody Valentine'i Sometimes'iga ühed paremad lood terves filmis. See on väga võimas tulemus, kuna selle filmi soundtrack kuulub mu filmimuusika Top 5'te kindlasti ja seetõttu on seal peamiselt väga head lood peal. Veidi hiljem jäi see plaat juba ühe Eesti plaadipoe riiulil silma ja sai ka otsemaid soetatud ja peale esimest kuulamist ma armusin tervesse plaati ning üks vahe oli isegi nii, et ma nädal aega ainult seda ühte plaati kuulasingi. Tavaliselt ma järjest üle kahe-kolme korra ühte plaati ei mängi, sest mulle meeldib vaheldus (eriti just muusika osas).

Eriti hea uudis on see, et Death In Vegas'e kodulehel on terve see album stream'ina üleval ja seda saavad kõik kuulata. See asub siin, kui vajutada sinna paremal pool asuvale plaadikaanele.

Sügise jõulu-eri

Väljas on alles varasem sügis, aga ega jõulud kaugel enam pole. Kuna hetkel on olnud väga kiire ning eriti palju pole kahjuks saanud aega muusikale pühendada, siis pole ka erilisi uudiseid. Siiski on teistest blog'idest nipet-näpet silma jäänud. Eriti palju just jõululaule. Esitajateks The Arcade Fire ja Sufjan Stevens.

The Arcade Fire jõululaulud leiab siit. Suuremad fännid teavad ka muidugi seda, et arcadefire.net'i nimelise leheküljel registreerunud (täiesti tasuta ja piiranguteta tegevus pealegi) kasutaja saab sealt torrentfailidena tõmmata igast stuffi, alates kontsertklippidest ja DVD'dest kuni haruldaste salvestusteni välja.

Sufjan Stevens üllatab kolme jõululaulude plaadiga, millel kõlavad suhteliselt tuntud pühadelood. Loomulikult sufjanlikus võtmes ehk bandso ja õrna folgimõjutusega. Need saab alla lasta siit.

Ma tean häid jõululugusi veel, aga jäägu need õigeks ajaks.

Nine Black Alps - Everything Is (2005)

Indie rock
Nine Black Alps on nelik Manchesterist, Inglismaalt. Eesotsas kitarrist-lauljaga, kes kannab Sam Forrest'i nime. Talle sekundeerivad kitarrist-bassist David Jones ja Martin Cohen ning mees trummipulkadega ehk James Galley. Everything Is on nende debüütalbum, mille esimene singel Cosmopolitan nägi ilmavalgust eelmise aasta teisel poolel. Üheks omapäraks on bändis ka see, et kuna on kaks kitarristist bassimängijat, siis kontserititel pidavat nad kindlate lugude jaoks oma positsioone muutma (ehk üks bassi taha, teine kitarri taha või vastupidi). Nine Black Alps on siiani kontsertitel pigem veel soojenda osas, näiteks Weezer'i või Kaiser Chiefs'i soojendajana. Samas on nad juba mänginud ka mitmel suuremal muusikafestivalil. Oma singlite müügiga on nad UK's jõudnud sinna 25-30'nda koha vahele (keskmiselt) tavaliselt ja kodumaal on neil fännidebaad juba päris korralik.

Nende muusika on segu grungelikest kitarririffidest, kõlavatest kitarrisoolodest ning päris heast vokaalosast. Natuke eeskuju on kindlasti andnud nii Nirvana, aga miks mitte ka veel parem ja legendaarsem Pixies. Plaadil olevad 11 lugu on päris lühikesed ja plaadi enda mänguaeg jääb natuke üle 30 minuti ehk teisisõnu lõppeb kiirelt. Lugude poolest on nii rahulikumaid, kui ka rockivamaid lugusi. Lugudes jääb kõrva see, et bändi kitarristidele meeldivad rohkem kitarri peenemad keeled ja seoses sellega kõrgemad noodid. Plaadi üldine muusikaline kvaliteet on päris kõrge ja nauditav ning nii mõnedki lood jäävad pärast kuulamist mõneks ajaks kummitama. Väikse negatiivsusena mainiks ära, et sellist unikaalset omapära mina nende muusikas pole veel siiani leida suutnud, mis neid sadadest teistest sarnastest bändidest eristaks. Samas debüütplaadi kohta väga hea tulemus.

Windows Media File'ide ja RealAudio sõpradele leidub kuulamist-vaatamist nende kodulehel, kui sealt mägede tippude pealt valida siis vastavalt Audio või Video.
Netist nagu eriti palju nende lugusi ei leiagi, nii et seekord leppige sellega, mida nende koduleht pakub.

Natuke leide

Internet on üks huvitav asi. Vahepeal on nii, et ei oska kuhugi minna ja midagi otsida ning vahel on nii, et kui niisama aega surnuks lööd, avastad selliseid huvitavaid kohti ja lehekülgi, mida oleks patt enda teada jätta.

Kõigepealt Bloc Party Pioneers'i muusikavideo. Seda olen ka TV vahendusel näinud, aga lõpuks ka internetist üles leidsin. Pole päris ammu nii lahedat animeeritut videot näinud. Seda saab vaadata siit. See Glassworks on üldse mingi eriti lahedate töödega hakkama saanud. Võtke näiteks see leht lahti ja hakkake tähestiku järgi läbi lappama. Sealt leiab väga lahedaid reklaame, muusikavideosid (lisaks Bloc Party omale, ka paar eriti lummavat Björk'i oma, Aphex Twin'i Windowlicker, jpt.) ja palju muudki.

Kaks blog'i ka, kust leidsin nii mõndagi head:
The underrated blog
Call me Mickey

Rõõmusõnum ka neile, kes podcastidest lugu peavad. Nimelt hakkas hiljaaegu neid välja andma ka KCRW nimelise raadio supersaade, nimega Morning Becomes Eclectic. Selle podcastid leiab üles näiteks iTunes'is, mida mina kasutan. Ilmselt ka nende kodulehel, mis asub siin. Seal on üles astunud näiteks Clap Your Hands Say Yeah, Stellastarr* ja Tom Vek, aga nüüd tulevikus hakkab neid ridamisi kogunema. Kuulamist vähemalt pikkadeks tundideks olemas, lisaks intervjuusi, jutustusi, jne. mis seal saate sees kõik ära ka ei oleks. Mida üks muusikasõber rohkem soovida oskakski? Kui siis ainult tasuta plaate.

Palju õnne, Mr. Lennon

Täna on tahes-tahtmata selline päev, mil peab mainima sellist imelist meest nagu John Lennon. Kui muidu poleks väga vajagi, siis täna on tal väike juubel - 65. John oli legend, kes oma silmi varjas ümarate prilliklaaside taha ja kirjutas laule (paljusid koos McCartney'ga), mis tekitasid selliseid fännihordide hullumisi, millesarnaseid võis kohata ainult Elvis Presley minestavate naisfännide juures. Biitlid tegid väga lihtsat muusikat, peamiselt armastusest, aga mitte ainult. Hiljem võttis John naise, keda süüdistatakse ka Biitlite laialiminekus. Yoko Ono oli see mimm siis. Tõele au andes, teeb ka tema väga häid lugusid. Peale Biitleid tegi John muusikat edasi, peamiselt koos oma naise Yoko'ga. Sündis mitmeid ilusaid hitte nagu Imagine, Woman, jpt. Eluküünal katkes John'il ootamatult 1980. aastal kui üks fänn ta maha kõmmutas. Umbes kaks aastat hiljem sündisin ka mina ning umbes kolm-neli aastat hiljem olin ka mina mõnda ta lugu kuulnud (tänu isa vinüülikollektsioonile). Need hakkasid mulle kohe meeldima ja meeldivad siiani.

Mõned lood kah:
The Beatles - Come Together
The Beatles - Sgt's Pepper's Lonely Hearts Club Band
Elliott Smith - Jealous Guy (John Lennon'i cover)
Marianne Faithfull - Working Class hero (John Lennon'i cover)
Altered Images - Happy Birthday (vot, see pole küll Lennoniga seotud, aga hea sünnipäevalugu sellegipoolest).

I'm back

Muusikaliselt pole mul suurt midagi öelda. OK, plaadiriiul täienes nii mõnegi uue plaadiga, mis hiljaaegu saabunud palganumbrit kõvasti kahandas. Mõned plaadid on siinkohal juba aega leidnud (näiteks Ratatat ja Smog). Aga teised veel pole ja neid ma võin isegi lähiajal siin lahata. Oodata on siis Nine Black Alps'i, Death From Above 1979 ja Mogwai plaatide arvustusi. Kui kõik hästi läheb.

Paar uudist on siiski kah. Nimelt järgmise aasta esimesel poolel peaks ilmuma üks päris huvitav plaat selliselt bändilt nagu The Raconteurs. Ega see nimi midagi ei ütlegi, aga selle taha peidavad ennast kaks põlist detroitlast, nimedega Jack White ja Brendan Benson. OK, tegelt on ka bassimängija Jack Lawrence ja trummar Patrick Keeler, aga nemad pole ilmselt nii tuntud. Jack White on öelnud, et ta tahaks The White Stripes'iga väikse pausi teha. See on ka loomulik, kuna see aasta on nad oma plaadi väljastanud ja peaaegu, et puhkamatult tänaseni aina tuuritanud. White ja Benson on ka varem koos üles astunud, aga lugude lindistamiseni pole nad veel jõudnud senini. Nad mõlemad on sellest igatahes suures vaimustuses. Ka mina olen.

Lisaks juba korduvalt mainitud Södra teater Stockholmis üllatab veel kahe kontsertiga. 27 november Rosie Thomas ja eriti tasuks arvestada 20. novembri nimelist kuupäeva. Siis hullutab seal rahvast Wolf Parade. Sellel kohal tuleb sügisest kevadeni eriti hoolsalt silm peal hoida, kuna sel ajal seal tavaliselt magusaid asju päris sageli ette tuleb. Nüüd kaks veenvat põhjust sadadele lisaks, et elus kordki Rootsi jõuda.

Alates homsest taas vanamoodi edasi.

Kuidas öelda nägemist instrumentaalselt?

Kuna olukord on nii, et nädal aega Tallinnat ootab mind ees ja internetist eemalolek samuti. Siis peaks tegema väikse lahkumiskingituse. Selleks sai 7 instrumentaalset pala, mida ma ise pidevalt kuulan. Valik sai päris seinast seina ja mõni jäi isegi välja, kuna maagiline 50MB piir oli ees. Väljavalituks said järgnevad:
1. Frank Mills - Music Box Dancer
2. Pedro The Lion - Options
3. Mono - The Kidnapper Bell
4. Ulrich Schnauss - A Letter From Home
5. David Holmes - 69 Police
6. The Vandals - That Darn Punk: Theme
7. Baiser - Kimi No Inai Sekai

>Music Box Dancer on äärmiselt lihtne ja positiivne lugu. Natuke lapsik ja muretu. Ühesõnaga optimistlik.
>Options on antud valikust ilmselt koos Mono looga kõige suuremat jälgimist vajav, aga see vaev tasub end täiesti ära, sest see lugu areneb aegamööda, aga lõpuks avab end täielikult. Kui kord oled kuulnud, siis tahad seda veelgi kuulda.
>Mono on suure tõenäosusega üks mu lemmikumaid Post-rock bände. Jaapanlased. Lood on head, suhteliselt pikad ja nauditavad.
> A Letter From Home on jällegi selline natuke tempokam ja kaasahaaravam lugu. Nakkava meloodiaga.
> 69 Police on tuttav ilmselt neile, kes näinud filmi nimega Ocean's 11. Kui jätta välja alguses olev prantsuskeelne jutuvada, siis on tegu järjekordselt hästi hea instrumentaallooga. Nakkava viisiga.
> The Vandals on tegelikult selline suhteliselt Green Day'lik kollektiiv, aga antud lugu on on üks võrratult hea instrumentaallugu. Pärineb samanimelise filmi soundtrack'ilt (loo nimeline). Filmi pole näinud ja ilmselt ongi seda väga vähedes näinud, aga lugu väärib kuulamist.
> Lõpetuseks natuke eksootikat. Jaapanist järjekordselt. Omapärase heliga, kaasahaarav ja lihtne lugu.

Ahjaa, selle kõig saab alla laadida rapidshare.de lehe vahendusel ja selle link asub siin.

Nüüd jätan oma lugejatega natukeseks hüvasti.

Väike lisainf kah. Stockholm'i Södra Teatern'is tuleb paar head kontserti:
2. november - CocoRosie
15. november - Animal Collective - see kuupäevaliselt mulle ei sobi kohe kuidagi. Kahjuks.
7. detsember - Broken Social Scene - siia tahaks eriti minna, aga üksi on kuidagi nadi minna. Eriti siis kui ma pole veel Rootsis käinud.